Safari on suahiili keeles retk. Minu Tansaania-rännak sai teoks tänu abikaasa Sveni tööle Ida-Aafrika puidutööstuses ja kestis pisut rohkem kui kaks aastat. Jõudsime selle ajaga riigile ringi peale teha ja piiluda tansaanlaste hingesügavusse. Esimene aasta kulus imestamisele, teisel hakkas kohalik elufilosoofia „kiiret pole“ kujundama ka meie elurütmi. Ngorongoro, Ruaha, Tarangire, Manyara ja Serengeti, Kilimanjaro ja vürtsine Sansibari saar – Tansaania loodusest ja rahvusparkidest sai meie Meka. Kui Svenil hakkas tööl mõistus kokku jooksma või minul nägu mossi kiskuma, sõitsime loodusparki. Sellega oli päev ja nädal päästetud. Looduse kõrval õppisin tundma Tansaania inimesi, nende mentaliteeti ja ellusuhtumist. Sain teada, kuidas jääda ellu hullumeelses liikluses, eesliga matkata, ruutpesiti porgandeid kasvatada ja üllatada iseennast mäkketõusul. Ka seda, kuidas käituda, kui külla minnes ulatatakse kingituseks elus kana. Tansaania muutis mu maailma värviliseks. Igas mõttes.
Оглавление
Maiki Udam. Minu Tansaania. Kaks aastat safarit
SISSEJUHATUS
RAHU SADAM
MAMBA
SUAHIILI KEELE KIIRKURSUS
Aafrika haljad künkad3
LOOMAD JA LOLLID
KOHANEMINE
KIVILINN
KIIRE JA HEA
KODULOOMAD
PASCO JA PALGITÖÖSTUS
RUUTPESITI PORGANDID
TEEKOND MAAILMA LÕPPU
POLE POLE
VALGE, ANNA RAHA!
KITSETAPP
LAHKUMISED
OI-OI-OI!
VALIMISED TANSAANIA MOODI
TOBIASE LUGU
TARANGIRE – LAKE MANYARA – NGORONGORO
MAASAID
SÕPRADEGA SELOUS’S
EBAÕNN
ROOTSI KARDINAD
TASMAANIA ASEMEL TANSAANIASSE
TURRIS KUKLAKARVAD
JOSSI MINEK
TAGASI SANSIBARIL
AJARÄNNAK
EESLIMATK
ISAACI SAAPAKANNAD
PUDRUAHV JA TEISED SUGULASED
LINCOLNI JALAJÄLJED
AEGA OODATES
LÕPPSÕNA ASEMEL: SOOVITUSED SAFARIHUVILISTELE
Lugemissoovitused Aafrika kohta
PILDIALBUM
Отрывок из книги
31. detsember 2013. Istume Sveniga kodus vana-aastalaua taga ja võtame möödunud aastat kokku. „See oli üks viletsamaid aastaid, mis mul on olnud,“ tunnistab Sven. Olen üllatunud. Sven pole seni millegagi oma rahulolematust välja näidanud.
„Mis siis lahti on?“
.....
Matka algus läheb hästi, aga paarisaja meetri pärast tunnen, et jõud hakkab raugema. Palun esimest puhkepeatust. On väga palav, aga minu jõetus on sellest hoolimata kuidagi ebaharilik. Võimalik, et sellele aitab kaasa haigusvimm, mis mul alles paar päeva tagasi Eestis sees oli. Kui paarikümne meetri möödudes taas maha kükitan, võtab David mu seljakoti ja paneb endale selga. Kuigi see ei sisaldanud muud kui veepudelit ja ujumisriideid, on kergendus siiski ootamatult suur. Kergus asendub aga varsti taas raskusega. Olen üleni kaetud külma higiga, süda peksleb vist küll juba kakssada lööki minutis ja kõrvus kohiseb. On tunne, et kui teen veel ühe sammu, siis kukun teadvusetult maha. Mul ei ole nii halb vist kunagi varem olnud. Vajun raja äärde istuma.
„Ma ei jaksa enam,“ pomisen Svenile. „Minge käige ära, ma ootan senikaua siin.“
