Оглавление
Marcia Willett. Andestus. Chadwicki perekonnakroonika 4. Osa
ESIMENE OSA
Esimene peatükk
Teine peatükk
Kolmas peatükk
Neljas peatükk
Viies peatükk
Kuues peatükk
Seitsmes peatükk
Kaheksas peatükk
Üheksas peatükk
Kümnes peatükk
Üheteistkümnes peatükk
Kaheteistkümnes peatükk
Kolmeteistkümnes peatükk
Neljateistkümnes peatükk
Viieteistkümnes peatükk
Kuueteistkümnes peatükk
TEINE OSA
Seitsmeteistkümnes peatükk
Kaheksateistkümnes peatükk
Üheksateistkümnes peatükk
Kahekümnes peatükk
Kahekümne esimene peatükk
Kahekümne teine peatükk
Kahekümne kolmas peatükk
Kahekümne neljas peatükk
Kahekümne viies peatükk
Kahekümne kuues peatükk
Kahekümne seitsmes peatükk
Kahekümne kaheksas peatükk
Kahekümne üheksas peatükk
Kolmekümnes peatükk
Kolmekümne esimene peatükk
Kolmekümne teine peatükk
KOLMAS OSA
Kolmekümne kolmas peatükk
Kolmekümne neljas peatükk
Kolmekümne viies peatükk
Kolmekümne kuues peatükk
Отрывок из книги
Tuul tõusis. See räsis väsimatult tormist murendatud kivimüüre ja hingas korstnasse. See peksis kuuvalgel sädeleva merepinna väikesteks laineharjadeks ja sahistas üksluiselt rannajärsaku elututes sõnajalarootsudes. Rannavalve majakeste rida vaatas ilmetul pilgul pikki lainevalle, mis liivale raksatades vajusid peeneks soolaseks vahutriibuks tõusuvee haardeulatusse. Üks pilv libises üle kuu ümara ereda palge. Järsul, libedal, astelhernestest pudedal mägiteerajal võbeles, tantsis ja kadus üks kollane tuluke.
Rahutu une ja ärkveloleku piirimail triivides ehmatas Cordelia end täiesti ärkvele, jäädes pingsalt pimedusse vahtima. Kui ta end voodist välja libistas ja akna juurde läks, heitis pilve tagant tõusev kuu põrandale hõbehalle mustreid. Kaugel merel jättis tema valguses nagu klaasikilluna murduva trajektoori hiilgus vee endast kahele poole paksu pimedusse. Mõni teine kord oleks ta tõmmanud riidetüki ümber ja laskunud järsust kivitrepist alla maja imetillukesse alkoovi, kuid nüüd jäi terve mõistus peale: hommikul seisis tal ees pikk reis. Ent ta viivitas siiski, lummatud ebamaisest maagiast nagu alati, jälgides tõusulaine musta pöörist läikivate kaljude ümber.
.....
Ta vaatas teda tähelepanelikumalt. „Ah soo,” ütles ta. „Noh, arvan taipavat. Vaadake, mina olen Jolyon Chadwick. Minu isa on üks Rogeri vanu sõpru. Mereväe semud ja nii edasi. Ma tunnen Susanit üsna hästi, kuigi ma ei ole teda juba aastaid näinud.”
Henrietta naeratas. „Ma tean, kes sa oled,” ütles ta. „Põhiliselt muidugi televisiooni tõttu, aga ma oletan, et oleme ka varem kuskil kohtunud. Minu pere on ka mereväelase pere. Noh, oli. Ma olen Henrietta March. Me käisime Susaniga koos kuninglikus merekoolis. Nii ma sattusingi tema lapsehoidjaks. Olin parasjagu uut tööd otsimas, kui ta oma ärile jalad alla sai, aga tal oli kaks väikest last, nii et kõigile tundus see sobivat. Kui kõik see vastu taevast lendas, pakkusin, et tulen siia. Maggie alatine abiline oli hõivatud.
.....
