Отрывок из книги
Pead liigutades tundis Ralph, nagu oleks aju kolju küljest lahti tulnud. Talle tuli meelde ühel ülikooli loengul kuuldu, et ajus on olemas ajuripats. Äkki see ongi see, mis teeb sellist põrguvalu – kogu aju ripub õõnsas kolbas millegi küljes ja hakkab seal sees alkoholi mõjul kokkutõmbununa nagu aisakell kolisema? Ning selline reaktsioon tekib siis, kui mitmeid eri tüüpi napse segamini tarbida. Ja on ainult üks viis sellest vabaneda – kõik halb välja kusta. Kui aga alkoholi on organismis liiga palju, siis peab põis otsustama, mille ta enne välja laseb. Huvitav, kas põis mõtleb ka selle peale, mis jook enne sisse läks, või saadab kange enne ja lahja pärast välja? Ralph sundis end eile õhtul uskuma, et õlu ja rumm ei saa seguneda, kuna ta oli vahepeal ühe burgeri söönud, kuid müstilisel kombel leidsid nad ikka tee teineteise juurde ning teevad nüüd hommikul ühiste jõududega pahandust… Liiga palju keerulisi küsimusi sellel hommikul.
Kõigepealt hakkas tööle alalhoiuinstinkt. Kas tal oli tänaseks hommikuks midagi tööalaselt kokku lepitud?Või mõni loll hommikujooks? Mõni kohtumine või uus ürituseprojekt? Või pidi kellelegi midagi viima? Ei, ei, ei, ei. Oota, oota, kas täna pole mitte see päev, millal ta peab supermarketis labradorikostüümis Rexi koeratoitu müüma? Ei, ta töötab ainult esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval. Täna on laupäev.
.....
„Ma ei tea. Jumal tänatud, et tulite,” vastas ta kogeledes, peitis väikemehe ära ning võttis maski peast. Ralph tundis, et on vist pääsenud ja paljas mõte soojas kajutis magamisest ja täis kõhust täitis ta kergendustundega.
„On sul ikka mõistust peas, kui sellise asjaga avamerele seilama lähed? Ja mis kuradi kostüüm? Sa ise üldse aru saad, et sa sead nii enda elu ohtu! Tuul on tõusmas ja paari tunni pärast võib juba korralik torm olla,” öeldi juba tõsisemalt.
.....
