Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
SURM
SALADUSED
MATUS
LAHKUMINE
PÄRISISA
KANGELASTEGU
KÕRTS
LAUSMAA
LINN
KÜNGAS
ADVOKAAT
KONTRASTID
SAATUSLIK PÖÖRE
ILU OHVER
BALL
TÕUS JA MÕÕN
TÜRM
KOHUS
VABADUS
EPILOOG
Tuulehoog riivas laugja oru nõlva ja puudutas lopsakat rohtu, mis otsekui nõiaväel värvi muutis. Tumeroheline timut, mis neil päevil pidi maha niidetama ja heinaliste saagiks langema, paindus tuuleiili mõjul vastu maad ja helkis hõbedaselt paar tuhat aastat vana ohvripaiga poole, kus kasvasid jämedad, võimsate okstega tammed. Puude võrad olid nii lopsakad, et varjasid päevavalguse eest kahe suure lohuga ohvrikivi, millel istus nägus noormees. Istuja oli oma tagumiku mugavalt ühte lohku sättinud ja hoidis parema silma ees vasest toru, millega üritas üksikuid harali okste vahelt langevaid päikesekiiri püüda. Tabanud õige hetke, keeras ta toru näppude vahel ja naeratas rahulolevalt. Rändkaupmees, kellelt noormees klaasläätsedega suletud torujupi kahe krooni eest ostis, oli rääkinud tõtt. Kiikrile sarnanevast asjandusest paistis täpselt see, millest noorukid hingevärinal unistavad.
Paljas naine! Korduvalt oli mees midagi sellist vaimusilmas ette kujutanud, kuid nüüd oli tema fantaasia ühte väikesesse vasktorusse kinni joodetud ning ta võis seda imetleda sadu ja tuhandeid kordi. Prullaka, pikkade lokkis juuste ja suurte rindadega alasti neiu kehajooned ilmusid vaatajale kohe, kui õnnestus läätsega päikesekiirt tabada. Ere valgus kõrvetas küll uudishimulikku silma, kuid vaatepilt oli seda väärt. Nii arvas vähemalt kivil istuja, kes keerutas vasktoru ikka paremale ja vasakule, ega märganud patside lehvides üle heinapõllu tõttavat tüdrukut enne, kui too hingeldades hiieservas seisma jäi ja viimast jõuraasukest kokku võttes hõikas:
.....
Kõige kurvem aga oli, et Toomas polnud isaga mitte kunagi klappinud. Isegi jõulupühad möödusid üksteist sarjates, nii et viimane kord viskas vanamees teda hernesupist välja õngitsetud seakoodiga vastu turja. Sellised mälestused tegid südame raskeks ja surija juurde mineku vastumeelseks.
Majas oli vaikne ja lämbe. Ümmarguse köögilaua taga istus alevist juba aegsasti kohale rutanud kogukas notar ja põrnitses tülpinud moel lauale laotatud pabereid. Tema ülesandeks oli teatavaks teha surija viimane tahe ja ta lootis, et täna see lõppude lõpuks õnnestub. Ema oli sel kuul notarit juba korda kolm tallu kutsunud, kuid taluperemehe visa hing ei tahtnud kuidagi kehast lahkuda. Iga kord, kui lähedastele tundus, et nüüd on vana Villemi viimane minut käes, läksid tolle silmad uuesti selgeks ja üle toa kõlas nõudlik küsimus :”Leena, kurask, kus minu kahvi on?”
.....