Klaasmeri

Klaasmeri
Автор книги: id книги: 662066     Оценка: 0.0     Голосов: 0     Отзывы, комментарии: 0 877,33 руб.     (9,4$) Читать книгу Купить и читать книгу Электронная книга Жанр: Зарубежные любовные романы Правообладатель и/или издательство: Eesti digiraamatute keskus OU Дата публикации, год издания: 2016 Дата добавления в каталог КнигаЛит: ISBN: 9789949561339 Возрастное ограничение: 16+ Оглавление Отрывок из книги

Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.

Описание книги

Klaasmeres peegeldub kaks kuud ja selle kallastel elab kaks vaenujalal olevat rahvast. Sisse rännanud mererahvas on metsarahva hõime Klaasmere kallastelt minema tõrjunud, hõimud on vallutajate asulaid üha uuesti rünnanud. Mererahval on linnad, püssid, suured purjelaevad ja ülikoolid, metsarahval ainult vimm, võlukunst ja hõimude salajane koostöö. Tähtsa ülesandega saadetakse üle mere noor metsarahva naine nimega Julgus, kes saab rännata risti läbi mererahva alade, sest oskab nende keelt. Teel kohtab ta teist noort naist, mererahva seast pärit Aselit, kes on endale oma tähtsa ülesande püstitanud. Nad poleks kunagi tohtinud kohtuda, sest nii ei õnnestu kummalgi enam jääda selleks, kes ta on seni olnud. Miks suur hulk mererahvast kolme põlve eest korraga Klaasmere äärde rändas? Kuidas metsarahvas võlukunsti kasutab ja miks nad selle abil mererahvast võitnud pole? Kui palju võib oma vaenlase kohta teada saada, et ta endiselt vaenlaseks jääks? „Mis see on?” Reu kükitas Aseli juurde, kes uuris reelingu ääres istudes mingit värvilise joonistusega pärgamenti. Asel vaatas üllatunult üles. „Klaasmere kaart,” ütles ta. Reu tegi kannatamatu liigutuse. „Ja misasi on kaart?” Asel otsis sõnu. „Kaart on… noh, nagu pilt. Maadest ja meredest. Vähendatud, et suured maad paberi peale ära mahuks. Umbes nii, nagu kotkas kõrgel lennates maailma näha võiks. Näete, selle kaardi peal on Klaasmeri. Lääs on siin üleval servas, ida all. Siin on Pärl, kust me teele asusime. Mäletate seal selle lahe kuju? Siia on see ka joonistatud, näete? Ja siin on Tuul, kuhu me läheme.” Reu vahtis paberit. See ei olnud linnu vaade maailmale, pigem mõne jumala oma. Ta puudutas sõrmega kaardi ülemist serva, mis oli värvitud roheliseks. Seal oli lääs, metsad ja sood, kodu. Aga kaart lõppes üsna varsti pärast Klaasmere, Selge mere rannajoont. Tema kodu polnud sinna joonistatud, see jäi mererahva jumala pilgu alt välja. Jälle oli mererahval midagi imelist, vaevalt arusaadavat, aga kõikjale nende võim ei ulatunud. Mari Järve on populatsioonigeneetik, kes uurib teadurina rahvaste ajalugu nende DNA põhjal. Ta on kaitsnud doktorikraadi molekulaarbioloogias ja töötanud Tarvastus bioloogiaõpetajana. Talle meeldib ujuda, eriti risti üle veekogude, ja keeli õppida, sest teise rahva liikmega tema enda keeles rääkimine tekitab rõõmsat uhkust ning mõistmist, mis jääks muidu leidmata. Mari elab abikaasaga Mulgimaal talus, peab mesilasi ja kirjutab, sest teisiti ei saa. Varem on temalt ilmunud põnevusromaan „Esimene aasta” (2011).

Оглавление

Mari Järve. Klaasmeri

I OSA

1. peatükk. JULGUS

2. peatükk. ÜLE MERE

3. peatükk. SILD

II OSA

1. peatükk. VÕÕRAL KALDAL

2. peatükk. MERI JA METS

3. peatükk. OTSAD LAHTI

EPILOOG

TÄNUSÕNAD

Отрывок из книги

Sarapuuvõsa rohelises varjus seistes luges Julgus ammuõpitud salmi ja viimase rea juures lõikas oma patsi ühe noarapsakuga läbi. Ta ei tajunud mingit muutust, aga kui tema peos rippus punakasblond pats, siis juuksesalk, mille ta kõrva tagant vaatamiseks sikutas, oli tumepruun. Ta viskas äralõigatud patsi, mis oli lõtv ja elutu, vastikust äratav nagu mingi väikese looma korjus, maha ja lükkas sellele jalaga langenud lehti peale. Siis läks ta oja äärde ja otsis koha, kus veele langes sarapuuokste vahelt päikesevalgus. Ta põlvitas, et uurida loitsu tulemust.

Veepinnal väreles nägu, mis polnud enam tema oma, ehkki ka mitte oluliselt erinev. Põhiliselt oli see mittemidagiütlev ja mittemeeldejääv. Näojooned ei olnud kuidagi silmatorkavad, jume tumedam, kui tal seni olnud oli, aga ka mitte eriti tõmmu. Peamine muutus seisnes selles, et tema silmad olid nüüd pruunid.

.....

Kõikjal oli lärm, inimestel ei paistnud olevat aega ega ruumi rahulikult kõndida, sest nad kiirustasid ja trügisid üksteisest mööda, jalgevahel sagisid koerad ja tuvid, härjad vedasid mürinal raskeid vankreid ning tugevad mehed kärusid ühe või paari sõitjaga. Hõimunaist ründasid tänavakaubitsejate hõiked, tuhat tundmatut lõhna, ühel ristmikul istuva pillimehe hämmastavalt ilus muusika. Ta kõndis kõrgete majade vahel, mis olid eranditult kivist, võimatult erinevad metsarahva madalatest puuhoonetest. Imelikult suurte akende raamid olid küll puust, kuid üsna sageli nikerdatud ja kirjuks värvitud, ning raamide sees helkis klaas. Kõige suuremad klaasitükid, mida Julgus seni näinud oli, olid olnud mere äärest metsarahvani jõudnud helmed.

Ainus hea asi kogu olukorra juures oli see, et keegi ei pööranud noorele hõimunaisele mingit tähelepanu. Ilmselt oli tema maskeering küllalt hea. Kuid võimalik, et need uhked linnaelanikud poleks temast rohkem kui putukast välja teinud ka siis, kui ta oleks kõndinud oma õigel kujul.

.....

Добавление нового отзыва

Комментарий Поле, отмеченное звёздочкой  — обязательно к заполнению

Отзывы и комментарии читателей

Нет рецензий. Будьте первым, кто напишет рецензию на книгу Klaasmeri
Подняться наверх