Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Tädi Eva koogid
Peegel
Ants ja Grete
D’Artagnani surm
Mida nemad sellest teavad?!
Katarsis
Hei, Juhan!
The Rolling Stones
Klaver
Endspiel
UVERTÜÜR
Või kas on üldse mõtet kirjutada kookidest? Ilma neid nägemata? Ilma neid nuusutamata, rääkimata maitsmisest või lausa söömisest. Kookidest kirjutamine, nende kirjeldamine ja kujutamine nende söömise asemel on sama mannetu kui muusikast rääkimine ilma seda kuulmata. See on nagu lend kujutlustes või suudlus ilma armastuseta, käeviibe pilvede poole, millel pole lootustki taevani küündida. Või peaks sellega siiski leppima? Ja kui kuidagi teisiti ei saa, siis lennata kujutlustes, mäletada muusikat, mida kunagi pole kuuldud, ja suruda tühi pihk kõigest hoolimata kokku, ilma seda kunagi avamata, jättes endale imepisikese ja võimatu võimaluse, et ehk! Ehk seal siiski midagi on, midagi, mille kirjeldus või kujutlus annaks kas või pisimagi teadmise, lõhna, maitse, tunde sellest, mis on või oli tegelikult. Sel juhul võib tädi Eva kookidest isegi rääkida, tädi Evat solvamata. Sest kui see oleks võimalik, juhataksin ma teid otse tema kööki ja lõpetaksin oma jutu.
.....
Maitse? Maitse oli tädi Eva rosoljel nagu ka tema kõigil teistel söökidel suurepärane, aga mitte mingil moel silmatorkavam või erilisem kui teistel väga heade kokkade rosoljedel. Tähtis oli hoopis õhkkond! Õhkkond!! Otse rosoljekausi kõrval seisis kristallkarahvin punase likööriga, millele küünlad helke heitsid. Küünlavalgus andis liköörile erilise päikeselise värvi, mis omakorda peegeldus rosoljekausil ning andis kogu lauale kuldse läike. Väiksed hõbelusikad, imeilusad tsaariaegsed portselanist kohvitassid, morsikann hõbekaanega, tordinuga ja suured veiniklaasid – kõik särasid ümber rosolje, justkui tõstes esile tema au olla alati esimene roog. Siis, kui kõik on veel ees ... sellist rosoljet ei unustata!
GRAVE CON FUOCO
.....