Читать книгу Elamisjulgus - Mati Soonik - Страница 1

*

Kui 1945. aasta maikuus lõppes sõda Saksamaaga, ei saanud ma kohe koju. Pidin veel terve aasta sõdurileiba sööma ja sinelit kandma. Kõigepealt oli meil vaja talvel surma saanud sõjamehed maha matta. Meie töö tegi ebamugavaks erakordselt palav ilm. Põrmud lehkasid sedavõrd tugevasti, et tuli gaasimaski kanda, kui sängitasime neid mulla rüppe. Esmalt kaevasime neile sügava ja laia augu. Sidusime surnukehadele köie ümber ning vedasime nad hobustega ühishaua äärele ja kuhjasime nad auku.

Kui see töö sai tehtud, marssisime Kuramaalt orkestri saatel läbi Riia linna. Eestisse tulek kestis ligikaudu kakskümmend päeva. Lilled, mis rahvas andis meile igas linnas ja suures külas, muutsid meie meeleolu ülevaks. Iklas, Eesti piiril, oli lilledest suur auvärav tehtud. Me marssisime läbi ka Viluverest, kus tegime peatuse. Seetõttu avanes mul võimalus oma kodus, Kullilaane talus, mida kutsuti ka Kulli saunaks, ema tervitada. Veidi aega hiljem tuli temaga taas hüvasti jätta, sest korpus liikus edasi ja järgmine peatus oli alles Kõnnu männikus. Riviõppusi selle aasta jooksul, kui pidin veel sõdurisinelit kandma, mul teha ei tulnud. Peamiselt olin sõjavangide saatja, kui nad liikusid tööle Tallinna vabrikutesse ja sadamasse. Hommikul anti seitsekümmend viis vangi minu hoolde ja õhtul tuli nad laagrisse tagasi viia. Päeval pidin neid seal valvama. Selle tegevuse juures kulus koolis õpitud saksa keel hästi ära. Mõned sõnad olid mulle koolitundidest meelde jäänud ja nende abil sain vangidega suhelda. Algul võttis oma ametis kõhedaks küll see, et mis siis saab, kui mõni sakslane jookseb ära või läheb kaduma. Ent minu valvatavad pidasid ennast igati eeskirjade kohaselt üleval. Neil polnud ju tegelikult mõtet kuhugi minna, sest nad oleks kindlasti üles leitud ja sellele oleks järgnenud karistus.

1946. aasta veebruari lõpul saadeti mind neljamehelises grupis Kiltsi raudteejaama, kus pidime rongivagunitesse kahemeetrilisi kase- ja haavapakke laadima. Me olime seal üle kuu aja, aga tööd polnud meil selle aja jooksul rohkem kui üks päev, mil laadisime palke kümnesse vagunisse. Enam vaguneid polnud selleks ette nähtud.

Meil hakkas igav. Mida teha? Kiltsi jaama ligidal asus piiritusevabrik. Kanget kraami veeti suurtes vaatides raudteejaama ja pumbati käsitsi tsisternidesse. Igal hobuveokil oli üks suur vaat peal. Jälgisime seda tööd ja mõtlesime, kuidas meiegi saaksime piiritust.

Laadimine toimus järgmiselt. Kui üks mees pumpas kanget kraami tünnist tsisterni, siis sõitis teine tema kõrvale, võttis korgi oma vaadi pealt ära ja ootas, millal eelmine vaat saab tühjaks. Kui see juhtus, tõmbas vooliku oma tünni mulku. Aga vahepeal jooksis hulk kanget kraami maha. Meie pidasime aru, kuidas raisku minevat piiritust endale saada.

Me ei läinud maha voolavat väärt kraami päris avalikult endale noolima. Laenasime ühest talust õhukesest plekist piimajahutusnõu. Üks meie kaaslane lõikas sineli vasaku hõlma taskul põhja alt ära ja pani piimanõu selle hõlma alla. Ta võttis läbi põhjata tasku anuma sangast kinni. Teine meie kaaslane aitas käsipumbaga piiritust pumbata. Tema paarimees ootas, kuni vaat sai tühjaks, ja tõmbas vooliku sineli hõlma alla. Samal ajal lõi meie mees pumba teistpidi, et väärt kraam voolaks piimanõusse. Niimoodi olime piiritusevaadist pumpajal ja tsisterni laadijal abiks. Kahju ei teinud me kellelegi, sest võtsime ainult selle kange kraami, mis oleks nagunii maha voolanud.

Nüüd oli meil piiritust piisavalt ja napsitades küllaga ajaviidet. Rõõmsalt lõime aega surnuks ja see mööduski lennates. Kui meie töö Kiltsi jaamas lõppes, viisime nõu selle omanikule tagasi ja loomulikult mitte tühjana, vaid piiritusega täidetult.

1946. aasta 27. märtsil andis Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidium välja määruse, mille alusel mind demobiliseeriti ja arvati minu aastakäik reservi. Mulle anti kätte Suure Isamaasõja võidu medal ja kuna 1945. aasta juulikuus oli Eesti Rahvuskorpusele kaardiväe nimetus omistatud, siis anti ka mulle vastav rinnamärk.

Mind ei lastud ikka veel koju. Käisin kaks kuud Tallinnas tööl. Sellest ühe kuu töötasin mööblitöökojas, kus valmistasin mitu lihtsat kappi, lauda, tooli ja puuvoodit. Teisel kuul olin ametis naela- ja traadivabrikus, kus tegin aknaraame ja paigaldasin majadesse. Ma oleksin võinud ükskõik kummasse neist kohtadest tööle jäädagi. Mulle lubati korralik korter anda ja maksta head palka, ent mina tundsin siiski, et linnaelu ei meeldi mulle, ning igatsesin koju.

1946. aasta juuni alguses sain errulaskmise paberid, nelisada rubla ja viis meetrit ülikonnariiet. See oli mu palk nelja aasta ning üheteistkümne kuu eest, mis sõjaväes oldud ja sõditud.

Minul oli plaan asuda Kullilaane talus tööle, sest seal elas mu ema ja see koht oli mu sünnikodu. Ema pidas kaht lehma, mullikat, vasikat, hobust, siga ja lambaid. Seal oli kolmkümmend hektarit maad, põldu küll ainult paar hektarit, suuremalt osalt oli metsa ja raba. Ma oleksin saanud põldu veel lepiku alt juurde teha. Samuti uitas peas mõte, et lähen Tootsi briketivabrikusse leivaraha teenima, kus töötasin ka enne sõda. Mul oli haridust vähe, ainult viis klassi. Mulle tundus, et edasi õppida pole mõtet, sest mul oleks tulnud oma haridusteed algkooli kuuendast klassist jätkata ja täismehena see mulle ei sobinud. Mul mõlkus mõttes teha eelkõige füüsilist tööd, et keha saaks koormust. Sõjas olin küll kõhtu haavata saanud, aga haav oli hästi paranenud ega takistanud enam rasket kehalist tegevust.

Tegelikult läks aga kõik teisiti, kui mina olin plaaninud. Tahtsin pärast puhkust end Kaisma valda sisse registreerida. Vallavanem Edgar Liivik tundis mu edasiste plaanide vastu huvi.

Ta esitas mulle küsimuse: „Kuhu sa kavatsed tööle minna?”

Vastasin: „Tootsi briketivabrikusse.”

„Kas sa tead, et Viluvere vald, kus sa elad, on nüüd Kaisma valla külge liidetud?”

„Tean.”

„Sina oled maal kasvanud ja nüüd ka sõja läbi teinud. Hakka meie valla maaosakonna juhatajaks!”

„Ma pole selleks tööks küll ennast ette valmistanud.”

„Sa oled maapoiss ja sobid väga hästi maaosakonda juhtima. Ma olen kindel, et saad tööga hakkama. See töökoht on praegu täitmata. Hakka homsest tööle!”

„Kas nii äkki?” üllatusin. „Homsest ei sobi mulle kohe kindlasti mitte tööle asuda. Mõeldav on esimesest juulist.”

„Sobib. Kaubad koos!” oli vallavanem minuga päri.

Võibolla oli see uhkusesäde, et näe, Kullilaane Volli on niivõrd võimekas inimene, et talle pakutakse tähtsat ametit. Mine võta kinni, mis mõtte ajel otsustasin vaid sekundite jooksul selle koha vastu võtta.

Ma olin oma uue töökohaga igati rahul ja oleksin võinud seda üsna rahulikku ametit kaua aega pidada.

Kui olin vaid kuu aega vallamajas leivateenistuses olnud, läksin ennast komsomolialgorganisatsiooni taastama. Sain sõjas kaduma läinu asemele uue komsomolipileti.

Kaisma valla parteisekretäril Artur Siilingul oli juba teada, et ma olin 1941. aastal Viluvere valla komsomolialgorganisatsiooni sekretärina tegutsenud.

Ta tegi mulle pakkumise: „Tean sinu minevikku enne sõda. Hakka Kaisma valla komsomolisekretäriks. See on palgaline töökoht.”

„Sekretär on ju olemas,” olin imestunud.

„Selleks on praegu tõesti Ilmar Kukk, aga sina sobid sellesse ametisse temast paremini. Teeme erakorralised valimised. Mina soovitan sind ja sina saad uueks sekretäriks. Selles võid kindel olla,” rääkis Artur Siiling energiliselt.

„Kui suur on palk?” uurisin.

„Üheksasada rubla,” sain vastuseks.

„Seda on omajagu. Kui mõelda selle peale, et Viluveres tegutsesin tasuta, siis on see eriti ahvatlev ettepanek.”

„Kuidas otsustad?” käis Artur Siiling mulle peale.

„Kaalusin mõttes selle ameti plusse ja miinuseid. Jään kandideerimisega nõusse. Pealegi ütlesid, et valimised on formaalsed,” otsustasin minuti pärast.

„Nii see on. Võidus võid kindel olla,” ütles Artur Siiling meie jutuajamise lõpetuseks.

Valimistel saingi ühel häälel Kaisma valla komsomolisekretäriks. Olin üllatunud, et mind valiti nii üksmeelselt, kuigi seda oli loomulikult oodata.

Mulle oli see töö meeltmööda seepärast, et sain sellega eriliselt pingutamata hakkama, sest ma võtsin oma ülesannet mõjutada noori komsomoli astuma üsna leigelt. Teadsin ju suurepäraselt, et sinna oli uusi liikmeid väga raske saada. Kui keegi soovis mingitel kaalutlustel komsomoliorganisatsiooniga liituda, polnud minul loomulikult selle vastu midagi.

Et mul oli töö ajaliselt normeerimata, siis ei pidanud ma kogu aeg vallamajas istuma, vaid ainult sellal, kui mul oli vastuvõtt. Oma äranägemisel külastasin noorteorganisatsioone kohapeal, kui selleks võimalust oli.. Mina pidin ju eelkõige noortega suhtlema ja neile meelepärast tegevust organiseerima. Seda tegin innukalt. Vallas polnud mul vaja kellelegi oma tööst aru anda. Nii jäi küllaldaselt aega ka talutöödeks. Suvel olin kodus heinateoga ametis, sügisel võtsin kartuleid, koristasin vilja, tegin hobusega sügiskündi ja talvel varusin küttepuid.

Kõik oli nagu korras, sest mul oli kodu ja töö. Sain raha nii palju, et üsna lahedalt elada. Jätkus kõige vajaliku ostuks ja jäi ülegi, kui olid kokkuhoidlik. Väikese Kullilaane talu maad ei andnud nii palju tulu, et ainult talutööga majanduslikult toime tulla. Ma pidin tahes-tahtmata mujal juurde teenima ja nüüd oli see lisasissetulek mul olemas. Sealjuures tuli raha tõesti väga kerge vaevaga kätte, sest käterammu polnud üldse tarvis.

Ma pidin peamiselt kultuuri- ja sporditööd organiseerima ning ka ise sellest osa võtma. Tantsisin rahvatantsu. Täiendavad kohustused ei nõudnud õnneks palju aega. Mul oli vaja riigilaenuobligatsioonide tellimist ja läbiviimist korraldada. Tuli organiseerida normivilja varumist. Komnoorena pidin kevadkülvi ettevalmistamisele ja läbiviimisele kaasa aitama.

Liisi Lindmäe ei käinud meie koosolekutel, kuigi oli komsomoli astunud. Tal polnud ka ühtki komnoorele antud ülesannet. Läksin tema juurde koju uurima, mis on juhtunud.

Küsisin: „Miks sa ei käi komsomolikoosolekul?”

Neiu vastas: „Ma pean enne Jumalalt nõu küsima, kas ma võin sinna tulla või mitte.”

„Sa tead, et ma ei takista sul usklik olemast, kuigi minult seda nõutakse. Meie riigis on konstitutsiooni põhjal usuvabadus ja mina lähtun sellest. Mind ennast on ristitud ja olen ka leeris käinud. Ma olen kindel, et Jumalal pole selle vastu midagi, kui tuled meie sekka. Meie ei tee Jumala vastast kihutustööd ega kiusa usklikke taga. Sinu kohus on aga meie koosolekutest osa võtta ning nõu ja jõuga teha, mis meilt nõutakse, sest sa astusid ju komsomoli.”

„Millal on koosolek?”

„Homme kell kuus õhtul. See toimub seal, kus sa said komsomolipileti kätte.”

„Tulen,” oli ta minuga päri.

Järgmisel päeval oli ta tõesti kohal, aga lauale pani ta ühest taskust komsomolipileti ja teisest katekismuse.

„Tubli tüdruk, et pidasid oma sõnast kinni. Meie tundsime sinust puudust, ja nüüd oledki sa kohal.” Pöördusin teiste koosolekust osavõtjate poole. „Teeme Liisile aplausi, et ta võitis endas kõhklused ja on jälle meiega!”

Aplaus oli üksmeelne ja üllatavalt tugev.

Midagi tundus mu elus puudu olevat, südamesopis valitses rahutus ja igatsus. Mõistsin ju suurepäraselt, et seda, mida minult nõuti esmajoones oma ametitöös, polnud ma võimeline nagu kord ja kohus tegema. Ma ei saanud isegi aru, mis ei lasknud mind vajalikul määral komsomoli astumist propageerida, ent kui järele mõtlesin, siis jõudsin järelduseni, et mul polnud neid ideaale, millest pidin noortele rääkima. Mina otsisin noortele eelkõige meelepärast tegevust, aga see oli mõeldud ju vaid kõrvalülesandena, kuid mina võtsin seda peamise kohustusena.

Mulle näis vahel, et mu elu on mõttetu ja ma pole suutnud sellele õiget eesmärki seada. Tundsin kodus talutööd tehes, et see rahuldas mind hoopis rohkem, kui jahvatada suuga helgest tulevikust. Mul puudus isegi selgus, miks ma elan ja töötan. Tajusin ennast kohati maises elus üleliigsena. Tahtsin kellegagi jagada oma rõõme ja muresid, naerda ja nutta koos temaga. Loomulikult tegin seda emaga, sest meil oli väga usalduslik vahekord, aga sellest jäi minule väheseks, sest täisealise mehe kõrvale on ju ka väljaspool suguluslikke suhteid õrnema soo esindajat vaja.

Minul oli ilmselt sama tunne, mis on täisikka jõudnud tütarlapsel. Tema soovib ju endale armsat ja mõistvat kaaslast leida, kellega kodu ja peret luua, et ühist eluteed alustada, koos eluprobleeme lahendada.

Mulle meenus Viluvere mõisa moonaka tütar Linda. Mäletasin temaga veedetud hetki, tema rõõmsat naeru ja juttu. Käisime tihti koos tantsupidudel. Pärast saatsin teda koduukseni. Tema ei kutsunud mind kunagi tuppa ning mina ei palunud temalt seda samuti, aga järgmise kokkusaamise aja ja koha leppisime alati kokku. Meie ei rääkinud eales tulevikuplaanidest, vähemalt mina ei tulnud isegi selle peale. Me ei emmanud ega suudelnud teineteist kordagi. Võibolla ei armastanud me teineteist, aga kindel oli see, et kui kohtusime, tundsin südames suurt rõõmu ja heameelt selle üle, et saime jälle koos olla. Ehk oli see siiski minu esimene süütu armastus?.. Oli kuidas oli, aga meie kodused – minu ema ja tema vanemad – pidasid meid Lindaga tulevikus kindlaks paariks, kes abielluvad peagi ja alustavad ühist eluteed.

Kes seda teab?.. Võibolla oleks ka nii läinud?.. Linda meeldis mulle väga ja temagi polnud minu vastu sugugi ükskõikne. Tal olid heledad lokkis juuksed, ta oli täiusliku kehaehitusega ja minu meelest igati meeldiva välimusega. Tema muretu rõõmus naer kostis veel kaua pärast teineteisest lahkumist minu kõrvus ja hoidis mind elevil.

Paraku lahutas halastamatu Teine maailmasõda meid igaveseks, muutes olematuks kõik meie lähedaste lootused. Kui jõudsin pärast sõja lõppu koju, oli Linda esimene abikaasa juba surnud ja ta elas õnnelikult teise mehega. Minu kunagine südamesõbranna oli kahe lapse ema.

Mind valdas kahjutunne, aga parata polnud midagi. Minul tuli sellega leppida, mis oli juhtunud. Sõjas läbielatud sündmused olid mu mõttemaailma tublisti karmistanud ja tundeelu tuimestanud. Kaine mõistus ei lasknud mind Lindat süüdistada, et ta abiellus teise mehega ja mind ei oodanud. Kust võis tema teada, et mina naasen veel sõjast.

Noorus möödub kiiresti, aga selline võib ka kogu elu olla. Pole sugugi võimatu, et rahuajalgi kustub eluküünal ootamatult, ja seetõttu tuleb kogu maist teekonda täie rinnaga elada. Oma võimalustest tuleb võtta, mis need annavad. Pärast sõda oli rohkelt selliseid vallalisi ja lesestunud naisi, kes igatsesid abielluda ning endale kaasat leida. Meestest oli suur puudus, sest paljud neist olid sõjas surma saanud või läände põgenenud. Paljud mehed redutasid aga metsas, et okupantidele kätte maksta. Ka selle eest, et enne sõda oli tuhandeid inimesi Venemaale küüditatud.

Vallalistel meestel, kes olid alles jäänud ja soovisid abielluda, oli valikuvõimalus küllaltki mitmekesine. Pigem oli neil probleemiks, keda võtta ja keda jätta. Mullegi tundus, et üks tüdruk oli ilusam kui teine ning tublid ja töökad olid nad peaaegu kõik.

Mu ema polnud minu tuleviku suhtes sugugi ükskõikne. Tema oli juba enne minu kojusaabumist mulle paar pruuti leidnud. Ta ei teatanud kohe seda mulle, aga külarahva käest sain ma teada.

Kord oli ta ühel koosviibimisel veidi napsitanud ja rõõmsal viisil isegi laulda jorutanud:

Selles pole midagi imestamisväärset, et ema rõõmustab selle üle, kui poeg tuleb sõjast elusana koju, ja loomulikult soovib ema talle õnnelikku abielu ning tunneb tema tulevase saatuse pärast muret.

Esimesel ema soovitatud pruudil polnud viga midagi. Elfriide oli minu kooliõde. Ta oli minust kolm aastat noorem ja elas Kergu alevis oma tädi juures. Neil oli viisteist hektarit maad, neli lehma, kaks hobust ja teisigi koduloomi. Tädil oli mees surnud ja sinna majapidamisse oli hädasti mehekätt vaja. Neil oli üüril küll Kaisma valla täitevkomitee esimees Kalmer Kibus, aga temast töötegijat polnud. Kalmer oli ülikooliharidusega ega mõelnud maale elama ja tallu tööle jääda, kuigi Elfriide ja tädi oleksid seda soovinud. Kui Elfriidele sai selgeks, et Kalmerist ei saa ta endale abikaasat, sest see mees polnud maaelust huvitatud, tuli tal uut abikaasakandidaati otsima hakata.

Kuigi ma viibisin valla komsomolikomitee sekretärina vallamajas harva, juhtus Elfriide mind ühel päeval siiski kätte saama. Mul käis peast läbi mõte, et ta tahab komsomoli astuda.

Ta alustas juttu hoopis ilmast: „Täna on mõnus ilm. Päike rõõmustab meid kõiki!”

„Nii see on,” nõustusin.

„Loodetavasti jätkub samasugune imeline ilm edaspidigi. See süstib hinge optimismi.”

„Ma ei vaidle sulle vastu.”

„Sina oled täbaras olukorras, sest pead vallamajas konutama.”

„Seda tuleb vahel ette ja juhuslikult on täna selline päev. Õnneks saan õhtul koju minna.”

„Tunnen sulle kaasa. Tahaksin sind kasvõi natukenegi aidata.”

„Ära minu pärast muretse!”

„Kus sa praegu elad?”

„Endiselt Kullilaane talus.”

„Kellega?”

„Emaga, sest isa on mul surnud. Mis sa muudkui pärid! See pole ju sinu asi, kus ja kellega mina elan.”

„Mina elan Kergu alevis Kaisma vallas samuti kahekesi, aga tädiga. Mulle tuli pähe mõte, kuidas saan vähemalt pärast tööd sulle natuke kasulik olla.”

„Ma ei oska küll arvata, kuhu sa oma jutuga sihid! Mõtlesin, et soovid komnooreks hakata.”

Elfriide raputas pead.

„Ei. Praegu pole mul küll sellist mõtet, aga mis tulevik toob, eks see paistab edaspidi. Kuidas sa õhtul koju lähed?”

Seletasin ausalt: „Sedapuhku jalg jala ette. Maanteed mööda tuleb sinna üle kümne kilomeetri. Seda teed sõidan suvel tavaliselt jalgrattaga, täna olen siiski kahjuks jalamees. Üks kumm vajab putitamist. Küllap lähen seekord läbi metsa, sest nii on mu teekond lühem kui mööda maanteed.”

Elfriide tegi mulle kärmelt ettepaneku:

„Tule pärast tööd minu juurest läbi. Ma lähen õhtul hobusega Viluvere raudteejaama vallavanemale vastu. Nii kõlbab ju täitevkomitee esimeest kutsuda küll. Kalmer Kibus elab meil. Tema tuleb rongiga Pärnust nõupidamiselt, aga sina saaksid hobusega Viluverre. Nii väheneb su jalavaev tublisti.”

Olin vaba mees ja tegin, mis tahtsin. Pealegi oli Elfriide üks ema poolt soovitatud pruudikandidaat. Ma oleksin saanud priiküüdiga üsna kodu ligidale.

Ütlesin reipalt: „Mulle sobib sinu pakutud võimalus suurepäraselt, sest olen ju jalamees, nagu ma ennist sulle juba teada andsin.”

Läksingi pärast tööpäeva lõppu Elfriide poole. Oli jaanipäevajärgne aeg. Täis õllekann ilutses juba laual, aga sinna toodi ka ahjupraad, vorstid, saiad ja isegi liitrine viinapudel. Minul oli kõht muidugi tühi, sest viimati sõin hommikul kodus enne tööle minekut. Perenaine ja Elfriide istusid lauda.

„Tule meie juurde ja võta mehine suutäis õlut!” tegi Elfriide mulle ettepaneku.

Ma ei lasknud pakkumist korrata ja sättisin enda Elfriide kõrvale. Rüüpasin kolm korralikku sõõmu kesvamärjukest.

„Kulus ära küll,” laususin seejärel.

„Ehk soovid pitsi hundijalavett?” oli Elfriide väga lahke.

Raputasin pead.

„Mina ei hooli.”

„Ega kedagi. Söö siis meie pühadejärgset toitu,” andis tädi märku, et ma asuksin ka keha kinnitama. „Sa oled ju päev läbi söömata. Ime, et sa üldse püsti seisad!”

„Ole tänatud! Sa oled üllatavalt hästi kursis minu olukorraga,” sõnasin muheledes.

Tädi naeratas.

„Teada puha, kuidas poissmehed süüa saavad, kui nad kodus pole. Sa oled pealegi vallamajas ametis. Seal ei anna sulle keegi süüa.”

„See on tõesti tõsi, et olen näljane kui hunt.”

Sõin isukalt head ja paremat, aga pererahvas ise oli selles osas üpris tagasihoidlik.

Äkisti tõusis tädi püsti.

„Teie kinnitage keha ja kustutage janu edasi, aga mina söödan ja joodan hobused ära.”

Kärmelt tegi ta meie juurest minekut. Möödus vaevalt paar minutit, kui ka Elfriide krapsas püsti.

„Praegu on veel vara raudteejaama minna. Rongi tulekuni on aega. Lähme puhkame natukene enne teeleasumist minu magamistoas!”

„Minul pole selle vastu midagi.” Patsutasin oma kõhtu. „Vats on üsna tublisti täis.”

Mina istusin Elfriide toas tugitoolile, mis asus mu üllatuseks kambris. ent tüdruk riietas ennast minu veel suuremaks üllatuseks lahti ja läks ihualasti voodisse teki alla. Mina lösutasin ootamatust vaatepildist lummatuna tugitoolis edasi. Mina ei mõistnud ka midagi öelda ja peretütar oli samuti paar minutit vait.

Kui Elfriide nägi, et mina ei poe tema kõrvale teki alla, hakkas ta mind mesimagusa häälega kutsuma:

„Miks sa tugitoolis konutad? Tule ometi minu juurde voodisse! Seltsis segasem!”

Mina olin aga kangestunud nagu ront ega saanud õieti arugi, mida mul paluti teha.

Kui Elfriide mõistis, et mina ei kavatsegi tema kõrvale heita, hakkas ta mind lausa lunima:

„No tule ometi julgesti voodisse teki alla! Ära karda midagi! Sa oled nii ehmunud näoga, nagu pelgaksid mind! Saladuskatte all võin öelda, et ma magan vallavanemaga igal öösel koos. Ma usaldan sind, sest tean, et sa ei räägi seda kellelegi.”

Elfriide oli väga kena neiu ja ega temal kavaleridest puudust olnud. Miks ta käitus praegu ometi sedasi? Kas raske talutöö tegi ta selliseks või igatsus tunda just minu füüsilist lähedust? Mind lõi selline kutse tummaks, olin nii suures segaduses, et ei saanud endiselt sõnagi suust. Ma tundsin soovi Elfriide juurde minna, kuid ma kartsin tädi, kes võis iga hetk tuppa tulla. Ma ei mõistnud, miks alasti neiu kutsus minu enese juurde teki alla. Kas ma olin temale mingi maiuspala? Kui ta peaks tahtma peale teineteise kõrval rahulikult lamamise veel midagi, siis polnud ma päris kindel, kas ma saan sellega hakkama. Järsku tuli mu pähe mõte, et äkki oli Elfriidel see ettekavatsetud plaan, sest ta võis olla Kalmerist rase, aga sellest mehest polnud temaga abiellujat. Elfriide võis tahta mind meelitada armurõõmusid maitsema, et hiljem sundida endaga abielluma ja juba eostatud lapse isaks hakkama. Selline oli siis ema poolt mulle soovitatud tulevane abikaasa! Minule ei sobinud kindlasti mitte selline pruut, kes kandis endas Kaisma valla täitevkomitee esimehe kaasavara!

Mulle meenus aeg enne sõda, kui olin kuueteistkümneaastase poisikesena naabertalus sulane. Kord saatis peremees mind talutütre Hildaga heina niitma. Tollel juulikuu päeval oli väga palav ilm. Lõuna ajal kooris Hilda enda ihualasti, vaatas igatseva pilguga minu otsa ja pani pea oma paljaste kintsude vahele.

Ta hakkas mesimagusa häälega rääkima:

„Aga nüüd paistab sulle kutsuvalt minu päike, mis on nagu ämblik.”

Tookord päästis mind piinlikust olukorrast tüdruku isa, kes tahtis näha, kuidas mul niitmine laabub. Seekord aitas mind kimbatusest välja Elfriide tädi, kes tuli pärast hobuste talitamist tuppa. Tundsin hinges tohutut kergendust, olin nagu piinapingist vabaks lastud.

Põgenesin teise tuppa.

„Elfriide sätib ennast ja saamegi varsti raudteejaama sõita,” sõnasin tormakalt. „Suured tänud kostitamise eest!”

„Võta heaks!” Perenaine naeratas. „Eks me seda pakkusime, mida meil oli. Pühadejärgsel ajal on loomulikult midagi ja öeldakse ju, et parem külalisele hüva rooga pakkuda, kui seda sigadele anda. Ma loodan, et täna sul söömismuret enam ei ole.”

„Kindel see, aga enne teile tulekut olin ma tõesti väga näljane. Teinekord võtan võileivad ja piimapudeli tööle kaasa, siis pole mul vaja nälga kannatada,” otsustasin edaspidise suhtes.

„Heinamaalegi võetakse toit kaasa ja sedasama võib ju teiselegi tööle minnes teha,” oli perenaine minuga päri.

Sõbralikult perenaisega vesteldes möödus meil aeg kiiresti ja kui Elfriide väljus tusasena magamistoast, saingi temaga vaikides priiküüdiga Viluvere raudteejaama, kuhu jätsin ta rongi ootama.

Olin lahkudes viisakas.

„Tänan, et kergendasid mu jalavaeva! Head õhtut!”

„Head õhtut!” kostis ka heatahtlik soov Elfriide suust.

*

Teine ema poolt minule valitud pruudikandidaat elas samuti Kaisma vallas. See Partsu talu peretütar oli ema ja isa poolt rangelt kasvatatud. Amanda oli tumedapäine, hästi toidetud, natuke tüsedusele kalduv ja ainuke laps peres. Mida veel tahta? Kas oli veel kusagil paremat väimehe kohta saada?.. Selles suhtes valitses minus teadmatus. Ega Amanda välimusel viga olnud. Ta oli alles täisikka jõudnud, ilusa näolapiga ning oma kergele täidlusele vaatamata üpris elava ja rõõmsa iseloomuga. Minuga püüdis ta igal võimalikul ja võimatul moel suhelda.

Ükskord tuli ta isegi vallamajja minu kabinetti.

„Sa tule meile külla, sest isa tahab sinuga rääkida.”

Ma olin väga üllatunud.

„Ma ei mõista, mida võiks Partsu peremees mulle rääkida. Me pole ju kunagi teineteisega juttu puhunud.”

„Võibolla pakub see jutuajamine sulle huvi.”

„Kui sedasi, küll ma siis tulen kah,” otsustasin, sest tahtsin teada, mida Partsu talu peremehel oli mulle öelda.

Mul välgatas läbi pea, et küllap ta pakub Amandat minule naiseks ja kutsub endale koduväiks. Sel juhul oli lootust, et meie jutuajamine võib üsna huvitavaks kujuneda.

Tegelikkus ei vastanud sellele. Pärast sõda oli kõigil meestel ja naistel valla poolt antud kohustus, et nad pidid metsas sada tihumeetrit küttepuid üles töötama. Ka Amandal kui täisealisel neiul oli tarvis see täita.

Partsu talu peremees esitas mulle palve:

„Kas sina kui tähtis saks vallamajas ei saaks kuidagi Amanda metsanormi ära täita või kutsuda kedagi vallamajast appi seda tegema? Kuidas saab mu tütar üksinda selle tema jaoks üle mõistuse raske tööga hakkama? See käib talle üle jõu! Kindlasti tuleb midagi ette võtta, et Amanda ei peaks raske tööga ennast ära katkestama. Mis sina sellest asjast arvad? Istud ju samuti vallamajas.”

„Mõistan sind suurepäraselt, ent mina pole nende tegemistega seotud, mis puudutavad metsanormi täitmist … Ma võin ju üritada midagi teha, ent kardan, et sellest pole kasu … Mina tegelen noortega seotud probleemidega ja ma ei puutu muude vallaasjadega üldse kokku … Mina ei pea oma tegemistest isegi vallamajas kellelegi aru andma,” olin kimbatuses.

„Sa töötad ju ikkagi vallamajas ja saad Amanda eest seista küll. Ehk mõjub sinu seisukoht mu tütre osas! Seda, et sa ise täidad selle tema eest ära, seda on arvatavasti palju tahetud, ent räägi nende meestega, kes on sellega seotud.”

„Ma ei muuda lobisemisega mitte kui midagi, aga tegudega on nii, et hea, kui ma täidan oma normigi ära. Ma elan ju emaga kahekesi, aga tema on nõder naisterahvas. Meil on kaks lehma, mullikas, hobune, vasikas, siga, lambad ja kanad. Nende pidamine nõuab minult suurt pingutust ja seetõttu jääb uneaeg napiks.”

„Sul pole muidugi kerge.”

Ohkasin.

„Teen, mis minu võimuses, aga ma ei luba midagi.”

„Saan sinust aru, aga püüa vallamajas Amanda heaks siiski midagi ära teha. Sa pole ju vallamajas tühi koht ja küllap sind võetakse kuulda,” käis Partsu talu peremees mulle jätkuvalt peale nagu uni ja mulle tundus, et pean talle vähemalt lootust andma.

„Loomulikult,” vastasin tülpinud ilmel, kuigi teadsin juba ette, et ma ei tegele pererahva selle probleemiga üldse.

Mulle jäi mulje, et mind peetakse juba pooleldi koduväiks, kuigi ma polnud selleks veel mingit soovi avaldanud, rääkimata abieluettepanekust. Mind ei koheldud siin sugugi halvasti, vaid lausa suurepäraselt, sest sel ajal, kui peremees rääkis minuga metsanormi täitmisest, ilmusid lauale naiste poolt valmistatud hõrgutavad road. Mind pandi muidugi peretütre kõrvale istuma.

Aeg möödus lausa lennates, sest edaspidi olid mu jutukaaslased hoopis perenaine ja peretütar, sest peremees otsustas:

„Ma pean lahkuma, sest majapidamises ootavad igasugu tegemised mehekätt.”

Läinud ta laua tagant oligi. Mina olin aga Partsu talus nii kaua, et öö hakkas saabuma.

Peretütar pöördus minu poole.

„Palun jää meie poole öömajale!”

Ma olin vaba poiss ja keegi ei oodanud mind, kui ema välja arvata, ent tema oli harjunud, et ma ei jõua vahel ööseks koju.

Otsustasin:

„Loomulikult jään, kui te olete nii lahked!”

Aga selle asemel, et mind magamistuppa voodisse ööbima panna, valmistati mulle rehetuppa pinkide peale ase, kus ma saatsin öö rahutult mööda ja kust ruttasin hommikul jälle tööle.

Nüüd olin omamoodi keerulises olukorras. Mul polnud ju seda võimu, et kustutada Amandal metsanormi kohustus ära. Minul polnud ka mingit tahtmist võõra näitsiku metsanormi ise täita. Seetõttu läks Partsu talu peremehe lootus täielikult luhta, sest minult kui väimehekandidaadilt polnud temal mingit abi loota.

Ma ei külastanud edaspidi Partsu talu, aga ei saanud Amandast siiski mitte kuidagi lahti. Hiljem pidin ema Partsu talu peretütrega veel korduvalt kohtuma ja tema seltsi taluma. Õnneks ei teinud ta enam juttu metsanormi täitmisest ja ma ei teagi, kuidas tal selle täitmine lahenes. Mina ei soovinud loomulikult seda teemat ju puudutada.

Vallamajast sain ma koju minna mööda maanteed või läbi metsa. Suvel kasutasin tihti teist võimalust, sest oli väga hinge kosutav metsas kõndida, aga õnnetuseks läks see tee läbi Metsa küla ja sealjuures Partsu talu lähistelt. Tihti ootas Amanda mind Kergu alevikus kaupluse või rahvamaja juures, et koos koju minna. Vahel jättis tema käitumine mulle sellise mulje, et ta on juba minu abikaasa. Ma ei tahtnud ka ebaviisakas olla ning talle otse öelda, et mulle ei meeldi temaga jalutada ja vestelda. Pidin taluma tema lähedust ja sellega vastu tahtmist leppima.

Kuigi näitsik seda soovib, ei tarvitse armastus tema ja noormehe vahel tekkida. Miks? Kas neiu liigne pealetükkivus on noormehele sedavõrd häiriv, et ei võimalda nende vahel sügavatel tunnetel tärgata? Mind häiris igatahes väga Amanda tüütu soov minuga iga hinna eest kohtuda.

Kas neiu kõnnak, käitumine ja jutuvada võib meessoo esindaja ükskõikseks jätta? Minu jättis. Amanda jäi mulle võõraks, külmaks ja kaugeks. Mul ei tekkinud tema vastu mingisuguseidki õrnuse, leebuse ja lähedusega sarnaseid tundeid, armastusest rääkimata. Ma olin vaid nördinud, kui ta ootas mind jälle kusagil, et koos minuga kodu poole minna.

Ema lootis muidugi väga, et ma tooksin ühe nendest tema poolt valitud näitsikutest koju või siis läheksin emma-kumma juurde elama. Majanduslikus mõttes oleks see võrdne olnud, kummaga nendest abielluda ja oma edasine elu siduda. Mõlemad talud olid korralikud ja tulusad. Meestööjõudu oli neisse taludesse hädasti vaja, eriti aga Elfriide tädi omasse. Ema poolt valitud pruutide taludes oleks töö võimaldanud mul riided selga, toidu lauale ja isegi raha tasku saada. Ma oleksin saanud ka loobuda praegusest töökohast, millesse ma eriti hästi ei sobinud. See oli ka metsavendade tõttu mulle ohtlik, sest mõnele nendest võisin ma oma ameti tõttu pinnuks silmas olla. Ma ei kartnud metsavendi paaniliselt, ent kerge hirmutunne oli kogu aeg põues, sest mu töökoht ei tarvitsenud nendele mitte üks põrm meeldida. Loomulikult mõtisklesin aeg-ajalt selle üle, kuidas leida ettekääne, et sellest ametist loobuda. Samas oli väga raske lahti öelda tööst, mis tõi kerge vaevaga leiva lauale.

Kui ma oleksin pidanud kas Elfriide või Amanda kasuks abielu puudutava otsuse tegema ja mingit pääsu sellest poleks olnud, siis oleks liisk Amanda kasuks langenud. Elfriide pudenes sellepärast konkurentsist välja, et ta oli Kaisma valla täitevkomitee esimehe armuke. Amanda oli süütu neiu, nagu ma külarahvalt kuulsin, ent minul polnud tema suhtes sellist sooja tunnet, mis oli kunagi Linda vastu, kellega oli hea ka lihtsalt koos olla, vestelda, jalutada ja peol tantsida. Võrdlesin nüüd oma mõtetes tundeid nii Linda kui ka ema poolt soovitatud pruutide vastu. Ma lausa nautisin ainuüksi Linda lähedust. Ma ei saa öelda, et ma armastasin teda meeletult, ent armunud olin ma temasse kindlasti ja edaspidise suhtlemise käigus oleksin võinud ka armastuseni jõuda. Elfriide ja Amandaga kohtumised olid ebamugavad ja eemaletõukavad. Elfriidega olin korra peol tantsinud, aga Amanda ei osanud üldse tantsida.

Kui olin järjekordselt poolsunniviisiliselt Partsu peretütre Kergu alevikust tema koduväravani saatnud ja alustasin teed läbi metsa kodu poole, tundsin hinges tohutut kergendust. Olin nagu millestki väga ebameeldivast vabanenud. Võisin nüüd rõõmsalt läbi metsa ja soo kodu poole astuda. Ma olen ennast metsas alati hästi tundnud. Lasin mõnikord isegi vilet.