Vaht

Оглавление

Émile Zola. Vaht

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

XII

XIII

XIV

XV

XVI

XVII

XVIII

Отрывок из книги

Neuve-Saint-Augustini tänavas peatas sõidukitest tekkinud ummik kolme kohvriga koormatud üüritõlla, millega Octave oli lahkunud Lyoni vaksalist. Hoolimata sombuse novembripäeva üsnagi tuntavast jahedusest avas noormees akna. Teda üllatas äkiliselt laskunud hämarus selles kitsukeste, rahvasummast kihavate tänavatega linnaosas. Korskavaid hobuseid piitsutavate kutsarite kirumine, lõputu tõuklemine kõnniteedel, äriteenijatest ja klientidest kubisev katkematu poekeste rivi – see kõik uimastas teda. Oli ta ju unistustes näinud Pariisi palju puhtamana ega osanud arvata, et leiab eest niivõrd apla, kõvakäelistele sellidele kasulõikamiseks avatud kaubitsemise.

Kutsar kummardus tahapoole.

.....

„Aga teie vanemad – härra ja proua Mouret – kuidas neil läheb?” päris ta omakorda.

„Tänan küsimast, väga hästi,” vastas noormees. „Mu ema ei tule üldse oma aiast välja. Kui näeksite praegu Banne’i tänava maja, ei leiaks te sealt ilmselt mingeid muutusi.”

.....