Читать книгу Lahustumine - Märt Laur - Страница 1

1

Kogu osavõtlikkus, mis oli kunagi leidunud kiirabiarsti pilgus, oli sealt kahekümne tööaastaga välja nõrgunud. Lihtsalt immitsenud tilgatumaks, päev ja tund korraga, nõnda et ta pilk küll kompas maailma, kuid nagu pikksilma okulaar ei reageerinud see ümbritsevale, isegi ei välgatanud novembri veretus hommikuvalguses, vaid hüppas objektiivsete sakaadidega ühelt esemelt teisele.

Praegu liikus see mööda kontrollivat rada: oma laiadelt kätelt kanderaamile, kus lamas poisiohtu noormees, siis teisele arstile, sealt raamitud postkaardile „Eestimaa Päästekomitee” seinal, sealt koridori, mille nurgas olid mõned suruõhuballoonid ja nendele asetatud tuukri täisnäomask, edasi kellale välisukse kohal. Üheksa minutit kohalejõudmisest. Ta andis märku, kanderaam kerkis nagu loodi järgi üles ning liikus tema tüürimisel läbi õue nende kõrge Mercedese poole, mis seisis värava ees, mootor töötamas, tagumised uksed avali. Kandam oli kerge, alla seitsmekümne kilo ning kahe suure mehe ja mõnekümne rutaka sammu peale jagatult ei ajanud see käsivarrel soonigi üles. Äsjasadanud õhukese lumikatte alt, mida nende asted õhku paiskasid, kumas hallidest ja punastest ruutudest sillutis, mis oli siinkandis haruldane. Tarbetult kallis, tarbetult uhkeldav, nagu ka suur Audi sedaan kiirabiauto kõrval, vesihall nagu taevas, küljejoone järgi mitte vanem kui mõni aasta. See siin oli rohtunud hoovide, viltuvajunud traataedade, puuriitade ja kruusateede alevik ning keelumärgiga alanud tee, mis jooksis rööbiti maakividest aiaga kuni maja ja Külmjärveni välja näis sestap viivat mingi teise ajastuni, ületades saja meetriga terve sajandi. Ning kividest laotud tee paadisillani kõrkjate vahel pikendas seda mõttelist joont Peipsi aastatuhandeteni. Maja, see oli üksnes rabe lüli vana ja igikestnu vahel.

Keelumärk, mida helistaja oli maininud, oligi nad õige teeotsani juhatanud – naviseade armatuuril seda kanti veel ei tundnud, näitas üksnes suurt maanteed ja paari niidina looklevat rada; kogu veeäärne ala oli helendaval ekraanil ühtlane beež laik. Raua talu oli suutnud end isoleerida nii füüsiliselt, ülejäänud aleviku jaoks, kui ka digitaalselt. Isegi piir, mille taha küla jäi, eksisteeris ainult formaalselt, luitunud punavalge sildina maantee kõrval: „Sisenete Venemaa Föderatsiooni territooriumile”.

Mehel, kes oli seisnud välisukse kõrval, õõtsus punetavate käte vahel läidetud sigarett. Ants, oli ta nimeks öelnud – viiekümnendates, lüheldane, õlast lai, aga mitte jässakas. Väike miinus pani hingeõhu aurama, tekitades heledamaid pahvakaid tubakavingu kõhkleva spiraali kõrvale. Arste märgates viskas ta koni lumme, astus sellele peale ning kõndis siis teistega kaasa. Iseäralik oli ka tema samm – esmalt ruttas ta ette, siis heitis üleõlapilgu ja peatus viivuks, siis kiirustas jälle edasi. Korra pani ta isegi käe velskri käele, aga tõmbas selle võpatusega ära, nagu oleks punast pliidirauda riivanud. Kiirabiarst takerdus hetkeks, mistõttu vilksas ta meest pahuralt ning hakkas juba suud paotama, kuid nagu oleks ta näinud läbi mehe olemust peitva murevarju, ei hakanud ta midagi ütlema.

Ent praegu mees kanderaamile vaatamist vältis, rääkimata sellest, et teda oleks tulnud jõuga eemal hoida, nagu teistega vahel juhtus, sellal kui tema näol toimuv kõneles sisemisest segadusest. Järjepanu vahetas see varjundeid: ühel hetkel tõmbus tusaseks, siis ergas sealt puhast lootust, mis asendus kohe kurbusetulvaga, siis pani miski teda lõuapärasid kurjalt kokku suruma, kuni viimaks leevenes nägu tuimaks ja ilmetuks. Näis, nagu üritaks toimuv talle pärale jõuda, kuid põrkaks ikka ja jälle mingilt barjäärilt raskesti tagasi, ning erinevalt kiirabiarstist puudus tema silmadest objektiivsus, mis oleks võrdväärsena kõrvutanud oma poja elulejäämise ja surma. Tema tunnetas üksnes neid sekundeid, mis tiksusid Raua talu õuel, unustades viiskümmend kilomeetrit Jõgeva haiglani, mis olid määratud neelama ja tasandama iga hoolimatu kiirustamise arvelt säästetud hetke.

Esimese korruse köögiaknast, sõrmega praotatud rulookardina tagant, saatsid neid murelikud silmad.

Kanderaami rattad libisesid soontesse Mercedese põrandal ja liikusid kohtvalgustite ereda külma sära all autosügavusse, kuni lukustusid klõpsatusega. Teine arst astus hooga kõrget sammu võttes raamile järele ning tõmbas uksed seestpoolt tuhmi kolksatusega kinni. Hüvastijätte siin polnud. Esimene vinnas ennast juhikohale ja vaatas kella, samal ajal juba käiku sisse lükates. Täpselt kümme kolmkümmend. Viiskümmend minutit väljasõidust, viiskümmend kaks dispetšeri häälest puhkeruumi raadios, teavitamas kriitilisest juhtumist Peipsi-äärses Heinkülas, päästeteenistuse alfast deltani kasvaval skaalal gamma. Selleks hetkeks, kui ta ilmetul häälel dispetšerile raporteeris, olid nad juba liikumas, manööverdades Antsu auto ja kaugemale pargitud konstaabli sinivalge töösõiduki vahelt linna poole.

Ants tajus esimest korda, kui kangeks on külm ta sõrmed muutnud. Ta kohmitses autovõtmega, kuni tabas õiget nuppu ja uksed pärast suunatulede vaikset vilgatust avanesid. Ta vajus istmele ja tõmbas ukse enda järel tuhmi mütsuga kinni. Kusagilt üritas tulla ohe, aga takerdus ja sumbus enne kopsudest väljumist, kadudes teiste samasuguste lõpule jõudmata häälte sekka.

Viis minutit hiljem istus ta endiselt autos, käed roolile toetatud; vaadates aknast maja poole, aga kinnistunud pilguga järvele, mis paistis selle tagant. Raadio oli vait, häälteks nõnda ainult kriuksatused, mis tekkisid tema liigutustest nahkistmel. Ta kuulis isegi oma karedat hingamist ning täheldas väikestest väljahingatud aurupilvedest klaasidele tekkivat udust jääkihti. Ta oli istunud siia mõttega kiirabiautole järele kihutada ja ehk sellest ettegi sõita, saata Taanieli kuni erakorralise meditsiini osakonnani, aga ei jõudnud kaugemale süütevõtme puudutamisest.

Mõtted ekslesid, vältides äsja juhtunut ning käies seda rada, kus eksles ka tema säbruseid laineharju mõõtev pilk. Peipsi, tšuudide järv, Suurjärv, Külmjärv, Säläjärv, tema kodujärv; püsiva kõrkjavõsa ja alatise tumeda viiruga horisondil, kust terendasid külgnevad kaldad. Täna oli hea laine ning ta oli isegi imestunud, et ühtegi kalapaati talle silma ei jäänud, kuid küllap teadsid kalurid midagi rohkem kui tema, kes ta oli täismeheks saamisest saati isegi mitte varbaotsa siia valgesse vette pistnud ning lutsumända või põhjanoota ehk „mutti” praegu vaid nõutult käes keerutaks. Võib-olla olid needki juba anakronismid, jutt kaelkookudest elektripumpade ajastul. Rüsaga angerjapüügist polnud mõtet rääkidagi ning mälu mustast august sikutatud sõna „kuurits” seostus ähmaselt hallis järvevees isa ja veel mingite meeste järel sumamisega, korjates võrkujäänud kalu kotti. Ta keeras pilgu ära, enne kui järv oleks selle täielikult neelanud, vaadates uuesti taluõuele.

Eraldatuse tõttu polnud siin ka uudistajaid, üksnes kolm noormeest ja üks nutust laiali ripsmetušiga neiu, Taanieli sõbrad, kelle küsitlemist oli konstaabel Haak lõpetamas. Tüdruk, ikka tilkvel silmadega, kandis retuuse ning pikka pluusi, millele oli kiiruga tõmmatud läikiv ja puhvis must kilejope. Väljakasvanud tuhm-blondid juuksed paljastasid tumedama alusvärvi. Kahel noormeestest olid silmad paistes ja rähmased ning üks mudis grimasse tehes sõrmedega meelekohti; nende olek ja liigutused ei vajanud selgitusi. Ainult ühel neist olid vurrualged nagu tumedam vari ülahuulel; ta oli neist ka kõige närvilisema olekuga ning pomises teistele midagi poolihääli sellest, et ega tema pole süüdi…

Nolgid,mõtles Ants. Õlad längus, isegi seista ei oska mehe moodi. Ühel või teisel korral oli Taaniel nende nimesid maininud, kuid Ants polnud kunagi teinud tõsist katset neid meelde jätta. Tüdruk oli vist Elis ja nii palju kui Ants öelda oskas, oli tal Taanieliga käimas midagi, mis kindlasti hõlmas endas kohmakat ja kiiruga läbi viidud mehkeldamist ettejuhtuvates kohtades. Mõte tekitas temas ebamugavust, aga vähemalt polnud tal tütart, kelle puhul olnuks tunnetuslikku ebakõla veelgi raskem taluda. Tal jäi vaid loota, et tema poisil on küllalt palju aru peas, et… et, noh, oma püstolit ainult summutiga kasutada. Noori vaadates pöörasid Antsu mõtted bumerangina tagasi Taanieli juurde.

Ta oli poisis pettunud. See tunne oli hillitsetult tulnud siis, kui valu, pahameel ja hirm olid piisavalt järele andnud ja oma lärmakad etteasted ta peas järjest ära teinud. Oli mitte üksnes mõistetamatu, vaid ka nördimapanev, kuidas kogu kasvatus saab inimeselt nii kergesti maha libiseda, nagu olekski see üksnes pealehaaratud keep, mis ühe nööbikeeramisega variseb.

Korrapealt joonistus siit välja siinuskõver: tema vanavanemad olid tublilt õppinud kreiskoolis ja nõudnud õppimist ka oma lastelt, kuid ema-isa, saanud küll Wabariigi-aegse hariduse, kuid tõugatuna sõja käe läbi Peipsi äärde, pidid lahingute lõppedes vaatama, kuidas hing sees hoida ja mitte lõpetada vangina, põlastusväärse zek’ina kusagil Solovetsis, kuid selles, et õppimine oli parimal juhul sekundaarne, ei saanud vanemaid süüdistada.

Alles oma neljakümnendates, kui mõlemad olid juba kalmistu kõrgete kaskede alla maetud, oli Ants hakanud juurdlema, kui palju mängis hirm represseerimise ees rolli selles, kuidas vanemad end Heinkülla unustasid; kaevusid kohta, kus paadiga saanuks lähemale vaid riigile, mille halli kägistava käe eest teised põhjarannikule ja sealt võimalusel edasi Skandinaavia poole põgenesid.

Tema oli Tartus käinud läbi keemiateaduskonna, kogu elu januselt ja häbita raamatuid neelanud ning hammustanud Akadeemiate abiga suuri tükke ka teadustest, millest ta veel midagi ei mõistnud. Kogu selle aja ei lahkunud temast vajadus teada, jõuda üha uute tõdede või arusaamadeni, mis ajaksid juuri ja hoiaksid teda koos – teeksid temast inimesena terviku. Ta ei saanud mööduda paokil uksest või avatud aknast ilma sinna sisse kiikamata, ajendatuna tungist, mis oli sama inimlik nagu kiusatus tolmu sisse kritseldada. Temasugused olid juba kümme tuhat aastat tagasi lõkke ääres istudes vaadanud mitte tuld, vaid pimedust tule taga. Ent Taaniel, va naga, pidi alatasa oma lahtist pead mõne lollusega kompenseerima. Kord kadestamisväärne täpsus ja mõtteteravus vestluses, siis mingi tühi olesklemine Internetis või kusagil joomas käimine, aga võib-olla tänapäeva noorus selles seisneski – enda oma, tee mis tahad, ei suutnud ta sel hetkel samavõrra kompaktses vormis kokku võtta. Tundus, et seal oli olnud kõike – eelkõige aga küllastunud värve seal, kus Taanielil paistsid üksnes halltoonid. Seetõttu tundus Antsule ka, et pingutustest hoolimata ei saa tema ja Taanieli vahele kunagi tekkida tõelist teineteisemõistmist nagu isadel ja poegadel peaks olema.

Signel oli olnud oma arvamus. „Ta kuulab sind,” kinnitas ta iga kord, kui Ants hakkas rääkima, et poiss kasvab kõveraks. Sest vaimukõverus, see oli hullem kui ihukõverus. Naine vibutas tähendusrikkalt näppu: „Ja sina ära hakka mul jälle seletama. Ta kuulab sind liigagi hästi, tõmbab su sõnu nagu tindipaber. Ole ettevaatlik, mida sa talle õpetad.”

„Häh,” tegi Ants.

„Ära hähhita, ise sa ei saa sellest arugi.” Etteheiteid oli veel. „Sa oled liiga sirgjooneline, teised ei ole sellised. Keegi ei taha saada ainult teravaid nurki.”

„Mind ei kasvatatud ajama ümbernurgajuttu… ega leebe olema.”

„Aga kas sind ei kasvatatud tsiviliseerituks?”

Ants ignoreeris seda. „Mida sa sellega saavutad, kui sa oled pehme, tahtejõuetu? Üle sõidetakse sinust… Vaata, kus me elame – mitte heaoluühiskonnas igatahes. Vana hea igaüks-enda-eest, nii nagu Hobbes seda kirjeldas.” Ta oli tõmmanud hinge, et pikemalt seletada, aga loobus.

„Ole ettevaatlik,” ütles naine veel kord. „Ta võib mõnest su ideest pööraselt kinni võtta…”

Telefon hakkas taskus vaikselt põrisema ning peale vaatamatagi teadis ta, et see on Signe. Naine oli toas kuivalt nutnud, nii et üksnes ta silmad tõmbusid üha punasemaks, vaadates, kuidas ta poega kanderaamile tõstetakse, sellal kui tema oli harjumuspäraselt kobanud sigaretipaki järele ja arstid uksest välja juhatanud. Isegi pärast kahtkümmend seitset aastat abielu leidis Ants end vahel mõtlemast, et ikka veel ei tunne ta oma naist läbi ja lõhki. Nii temalik, see viis, kuidas ta oli Antsul käest otsekui tangidega haaranud, kui nägi Taanieli kägaras lamamas, arstid kummargil tema üle. Piisas sellele mõtlemisest, et ranne hakkaks uuesti tuikama. Ta ei unustanud ka viha, mis lõõmas vastu muidu tasastest pruunidest silmadest, kui mees püüdis teda oma sõnadega lohutada.

Toonil, mida ta pidas julgustavaks, oli Ants seletanud, et omal ajal malevas olid nad kõik joonud ju hulleminigi; joodi Agdami ja Kiievit puhtalt ja muude põlevate ollustega segamini ja üldse neelati jumal teab mis peedikaid, mis kätte sattusid; nii mõnegi võttis see käpuli või ajas loomaks, aga ära ei surnud keegi. Ta tegi käega minnalaskva žesti, peaaegu turtsatas ükskõikselt. Mis teha, see oli kõigest üks etapp, mille poiss peab läbi tegema, polnud neil ju helootide tapmist, tulisipelgaid või teisi viise üle mehekssaamise läve astumiseks. Kuid tagantjärele mõeldes polnud see hea märkus tegemiseks olukorras, kus Taaniel oli lõtvunult lebanud ning üks arst sealsamas kuivalt nentis, et „ei hinga”, mispeale isegi tema tundis, nagu oleks keegi justkui rusikaga talle vastu paljast südant löönud.

Kui lähedale saab aja kulg jõuda peatumisele? Õnne, mida on kõige rohkem vaja, jagub tihti üksnes atomaarsete hetkede, sähvatavate momentide kaupa. Aeg ei näi tarduvat, sekundid ei veni minutiteks, molekulide võnked ja põrked ei aeglustu nagu absoluutsele nullile lähenedes. See, mis ennast juveliiri täpsusega mällu kirjutab, on õnnetus, üles võetud kõrglahutuses ja kakssada kaadrit sekundis.

Ent seekord oli ka veerand tundi hiljem detaile raske mäletada. Oli elektroonikat täis kast, kust metallpõhjaga padjakesed võeti, oranž või valge? Talle meenusid ainult mustad juhtmed, mis olid krussis nagu vanasti lauatelefonidel ning ostsilloskoobi moodi ekraan roheliste jooksvate sakkidega. Kas masin tegi piniseval crescendo’l laadimishäält? Kas arst ütlesid üks-kaks-kolm enne elektroodide surumist Taanieli kahvatusinakaks tõmbunud paljale rinnale, või pärines see kusagilt telesarjast? Igatahes teadis ta, et pudelid – kaks täis, üks pooltühi – seisid endiselt sealsamas laual nagu tummalt süüdistav troika. Ilma maksumärkideta, muidugi – seda ta millegipärast mäletas. Ta oli vaadanud vaheldumisi pudeleid ja arste ning mõelnud, kas nad panevad tähele ja kui, siis kas nad hakkavad vastikuid küsimusi esitama. Selle asemel, kui Taaniel oli oma siraka ja südamemassaaži kätte saanud ja arstide näol paistis midagi kergenduse moodi, ehkki poisi hingamine oli nüüd kiire ja pinnapealne, hakkasid mehed rääkima tee peal tehtavast maoloputusest ja intubeerimisest.

„Metaboolne atsidoos,” teatas noorem arstidest, kui oli arteriaalse vere läbi analüsaatori lasknud. „Alustan naatriumkarbonaadiga?”

„pH?”

„Seitse koma kakskümmend kaheksa.”

Vanem kiirabiarstidest tõmbas sügavalt hinge. „Ootame veel,” ütles ta. Ta ulatas nooremale märkmetahvli, mida too täitma hakkas, ning tema pilk langes pudelitele. Ta vaatas Antsule teravalt silma. „Kas keegi veel jõi?”

„Tema üksi vist. Mis sellest?”

Arst ei kostnud midagi ning Ants, kes pidanuks tundma ebamugavust, aga oli harjunud palju süngematele inimestele silmapõhja jõllitama, puuris vastu. Trikid nagu sellel šarlatanil Kašpirovskil tema peal ei töötanud. Aga pilk oli allutav ning Antsus tekitas see tahtmise teisele peaga vastu nina sõita. Noorem arstidest oli oma kollase paberi ära täitnud, vahetas uksel paar sõna konstaabliga ja tuli siis tagasi. Nende äärmine hoolikus, lausa mõõdetud aeglus pani Antsul käed tukslema. Minge juba, minge! oleks ta tahtnud hüüda.

Aga kust ikkagi see viha naisel, nagu oleks ta Taanieli füüsiliselt rünnanud?! Nendel kriitilistel minutitel oli Signe olnud juuksekarva kaugusel paanikast, nõudnud, miks ei kutsuta helikopterit, miks räägitakse pikast loksumisest Jõgevale ja mitte otse PERHi, peaaegu karjunud seda arstide kuuldes, endal põsed roosatamas, nagu oleks sinna äsja lapiti käega löödud, huulepulk äranäritud huultelt peaaegu kadunud. Ei olnud häbi ega mõtlemist, mida teised arvavad. Siis oligi Ants osavalt hetke tabades tulnud oma lohutustega ja saanud vastuseks sisinal pahvatatud „Kao minema!”, nagu terava pahvaka suruõhku surveventiilist.

Antsul oli tema pärast häbi ning ta tundis kergendust, kui arstid tõstsid Taanieli kanderaamile ja sellega majast väljusid, andes talle põhjuse ka ise naise kõrvalt tõusta – raskelt, toetades kõigepealt käed reitele ja sedaviisi end püsti ajades – ning minna. Seljal tundis ta naise pilku ja turjal kandis rõhuvat teadmist, kuivõrd ärasaatmise moodi see kõik paistab, ehkki nelja mehe asemel oli tassijaid ainult kaks. Teiste ees rutates, osaliselt mõistmatuses, kuidas nii lühikest maad saab kiirel sammul nii kaua kõndida, tundus Antsule, et kui ta vaid suudab hoiduda kanderaamile vaatamast, siis nagu Schrödingeri kuulsas mõttekatses jääb Taanieli saatus lahtiseks.

2

Pikalt ei kannatanud ta autos olla. Ühtki mõtet enam ei tulnud – mõte oli maha langenud nagu eilne lumi ja ta trampis sellesse aina sügavamat ringi sisse – ning aknaklaasid olid juba jääkirmes. Läbi nende paistis Antsule udune kogu ning ust lahti lükates nägi ta lähenemas konstaabel Haaki, õhuke mapp käes ja neoonkollane nimesildiga helkurvest jope peal sahisemas. Ants ajas end välja, aga jättis autoukse nende vahele, hoides ukse ülaservast nagu kõnepuldist kinni.

„Villem. Mida sa neilt kuulsid?”

Haak, ninaots punetav, koputas kinnastatud sõrmeotstega mapile. „Tahad tunnistusi näha? Ma oleks nad ise kirjutama pannud, aga nad olid kõik sellised, et pastakas püsib vaevu pihus.”

„Me olime naisega ära…” ütles ta ja kehitas resigneerunult õlgu. Hiirtel oli pidu, mida siin enamat lisada. Vaikiv kokkulepe, et noored ei räägi ja vanad ei mõtle sellele. Mitte liialt.

„Sinu allkirja on ka siia vaja. Kuupäeva ja allkirja.”

„Täna on…?”

„Kahekümne neljas november.”

Ta kirjutas kohmakalt, tegi allkirja, mis ei olnud üldse tema õige allkirja moodi ja ulatas pastaka tagasi.

„Kõigil oli muidu sama jutt,” jätkas Haak. Konstaabel polnud Antsu silmis tänasest seltskonnast oluliselt vanem. Alles kahekümnendates, tulnud siia mõne aasta eest otse Paikuselt, elas kõigi tunnuste järgi igavat poissmeheelu.

„Ja mis jutt see selline on?”

„Et nad jõid küll, aga sinu poiss ostis. Millal, ei tea. Kust, ei tea. Kelle käest, ka ei tea.”

„Elis ei öelnud midagi?”

„Kes?”

„See plika.”

„Ahh. Ei, temalt ei saanud ma praegu üldse midagi. Liiga ehmunud, vaevu saab oma nime suust. Homme räägin uuesti.”

„Keegi kohalik äkki müüs?”

„Ei, seda ma juba uurisin. Pidi olema mujalt toodud. Kui keegi siit seda mürki ajaks… ta tõmmataks tükkideks.”

Oma kätega lööks raisa maha, mõtles Ants ja küsis: „Samagonn?”

„Lisandiga,” ütles Haak mornilt. „Kiirabi ütles, et võib olla etanool või metanool.” Ta raputas pead. „Neli lolli last, ja jumala õnn oli, et kolm neist ainult õlut jõid. Nii hull kui ka Taanieliga on, võinuks minna hullemini.”

Ants hingas sügavalt välja.

„Tore küll siis.”

Haak noogutas kaasatundvalt, võttes öeldut otsesena. Ta vaatas suunas, kuhu kiirabiauto oli veerand tunni eest kadunud ja küsis: „Ega nad ei öelnud, millal ta…?”

„Ei,” ütles Ants ja mõtles: ei millal, ei kas, ei kas üldse. Külm pressis kokku mõtted ja laused ühtviisi.

Veel üks noogutus, pühkiv žest käelabaga. „Küll hakkama saab. Pealegi, ma pean ka temalt tunnistuse võtma, mõistad. Ja ma pean pudelid kaasa võtma. Kõik, mis sul vähegi majas on. Asitõendid, eks ole.”

„Kas ma peaks sellest mingit jama ootama?”

„Kellelegi – müüjale, levitajale – tuleb siit kriminaalasi muidugi,” ütles Haak ja tegi pausi. „Või sa mõtled, kas see lehte läheb?”

„Nagunii läheb, seda ma tean isegi,” kuulis ta oma häält nagu kusagilt kaugelt, kontrapunktina mõttele: Ei tea, kas kiirabi on juba Tormast läbi?

Nüüd nägi ta, et on ilmunud esimesed uudistajad. Konstaabel liikus siin harva ning käigud olid tal lühikesed, mistõttu pikalt Raudade maja juures seisev sõiduk oli selge märguanne, et midagi on toimumas. Kaugemalt-naabrite garaažiuks oli lahti ning veokijuht Blohhin seisis, käsi aeglaselt räpasesse nartsu pühkides, ja vaatas nende poole. Antsu pilku märgates keeras ta aeglaselt selja ja astus garaažihämarusse tagasi.

Teiselt poolt nägi ta Grišat lähenemas – too lärtsis kummikutes läbi lobjaka, lilla suusamüts viltu peas, ja tõstis mantliserva nagu naine kleidisaba, ehkki juba oli see pritsmeist tumedarandiline. Alt paistsid mustad dressipüksid. Vana mees, kaheksakümne veerel, aga samm oli tal täna krapsakas. Hääl samuti: „Jaksu!” hüüdis ta juba kaugelt ja viipas neile.

Ants pani käed rinnale risti. „Raibe…” pomises ta ja seiras siis Grišat nii lõikavalt, et teine takerdus ja peatus kümme sammu eemal, julgemata ligemale tulla, jäädes teisele poole nähtamatut tara.

Mõne aja mees seisis ja vaatas, varjamatult, intensiivselt, nagu üritaks nurkade taha näha. Ta hakkas nagu midagi ütlema, aga pani suu hääletult kinni. Kehitas siis õlgu ja astus edasi. Ilmselt poe suunas.

Antsus kihvatas. Ta tundis piinlikkust ja häbi juhtunu pärast, tundis end üksi ja paljastatuna, ja kõige vähem, mida ta tahtis, oli kuulujutte toita. Viis aastat oli ta külavanem olnud, ilma ühegi plekita, kuni tänane kõik pea peale keeras. On tundide küsimus, millal ülejäänud Heinküla kuuleb, et tegu polnud labase alkoholimürgitusega. Kui tema endagi peres pole asjad korras, siis kas keegi pärast seda võtab veel teda usaldusisikuna, kogukonna tugisambana? Kas küla palub tal enam lahendada probleeme, nagu siis, kui pärast aastaid voolukõikumisi nõudis ta välja uue alajaama ehituse, või kui Heinkülasse viiv treppisõidetud maanteelõik sai tema asjaajamisel uue katte? Väikesed asjad mõne teise jaoks, aga mõõtmatult olulised temale, et tunda ennast vajalikuna – Signelt ta ju seda tunnet ei saanud.

„Mis asja on tal siin olla…” lausus ta Haagile pahuralt ja sai vastuseks arusaamatu pilgu. Ta pidi selgitama. „Mida teeb ta Heinkülas; miks ta peab just siin olema ja mitte näiteks ükskõik kus mujal? Kuradi punakomissar. Sina seda muidugi ei tea, sa tulid palju hiljem, aga sellest pole nii palju aega möödas…”

Külma ta enam ei tajunud, kuid keel oli muutunud puisemaks. Jah, isegi suviti oli ta lühemaid vestlusi pidanud kui praegu, keset novembrit. Aga majja ta ei tahtnud naasta.

Antsu endalegi võõras hääl jätkas kohast, kuhu ta enne Griša ilmumist pidama jäi: „Pärast toda septembrit Pärnus ootavad nad pärani lõugadega, et veel mõni selline lugu hammaste taha ujuks.”

Haak noogutas. „Teengi kohe ümberkandis tiiru ja kuulan, mida räägitakse. Ma tõesti loodan, et see polnud kohalikku päritolu. Meil ei ole ju ka kedagi sellist, kes… Iseasi, kui piiri tagant… Ma ei taha mõeldagi, mis jama sellest siin juba hommepäev tuleks. Ajalehed, tele, keskkripo mehed…”

Haak kloppis mapi vastu jalga puhtaks ja kiikas pead korraks kuklasse ajades üles, kus üksikud visklevad lumeebemed olid muutunud madalast hallist taevast järjekindlalt langevaks lörtsiks. Ta pühkis käeseljaga üle sileda näo ja vaatas Antsule murelikult otsa. „Kuule, sul külm ei ole? Huuled on sinised nagu.”

Ants rehmas käega.

„Jah… kui sa arvad. Noh, olgu siis.”

Peatselt oli sinivalge Opel, Eesti politsei värvides, aga Vene numbrimärgiga, lahkunud sama teed, kuhu ennist kiirabi ning Ants, olles lükanud autoukse küünarnukiga kinni, surus käed taskusse ja sammus tagasi maja poole. Nii külm kui tal ka oli, tundis ta, et ei suuda praegu Signega rääkida ega isegi vaadata tema tumeda randiga silmadesse, kuid ometi, nagu tormitsev voog kosest alla kandsid sõnakuulmatud jalad teda ukseläveni ja edasigi.

3

Pinnale tõusnult, kuid endiselt põrutatu ja uimasena oli tema ees Signe; naine toetus seljaga vastu köögiseina, kössis, käed lõdvalt rippu ning teda vaadates tundis Ants ennast oma majas kui sissetungija. Tegelikult oli ta seda tundnud terves Heinkülas ning maja oli olnud viimane kants, kuid sellegi müürid olid nüüd auklikud ja murenenud – mis oli olnud kodu, oli tuulisem ja kõledam kui võrgukuur novembris.

„Peab haiglasse helistama,” ütles ta kõheldes, teades, et tegelikult on veel liiga vara. Lörtsi ja libedust arvestades võis kiirabiauto teekond kesta terve tunni.

Naine tõstis endiselt kuiva pilgu ning sirgenes veidi, kuid ta näole oli tardunud mõrkjas ilme. „Kes selle ära lahendab?” nõudis ta toonil, mis juba pani ta kasvama oma meeter kuuekümnest pikemaks.

„Kas sa tahad, et ma sõidaks Jõgevale?”

„Miks? See on ju normaalne, nagu sa ise ütlesid.”

Ta kehitas üht õlga. „Teatud mõttes.”

„Teatud mõttes!” osatas Signe. „Sellises, kus ta meil elutuppa peaaegu ära sureb, sellises või?”

„Ei, ma ei mõelnud seda nii.”

„Normaalne, et Taaniel joob salaviina,” jätkas naine, hääl kõrgenemas, ise nüüd juba meeter üheksakümmend. Ta keeras end Antsu poole, ühe käe sõrmed rusikas, teise nimetissõrm süüdistavalt ette sihitud, jää näost läinud ja selle asemel pulbitsemas viha. „Tead, mis selle peale tavaliselt juhtub? Pimedaks jäädakse! Su poeg jääb pimedaks, saad sa sellest aru?”

„Kust sina tead? Salaviin ei tähenda kohe, et metanool. Meie ka…”

„Meie, kes on need meie? Hakkab jälle vana jutt pihta?”

Ants ei öelnud midagi, põrnitses naise peast viis sentimeetrit vasakule, väikest laiku seinal. Ta üritas ennast tagasi hoida, aga suu läks sellest hoolimata lahti. Ta tundis, et peab midagi ütlema; midagi, mis näitab, et õigus on temal, aga järsku oli pea tühi.

„Salaviin pole metanool,” kordas ta siis tõredalt, hoolimata Haagilt kuuldust. Ta keeldus sellele võimalusele mõtlemast.

„Jälle lugesid seda kusagilt? Mine siis haiglasse, vaata oma pojale otsa, näed, palju su teooriatest, kogu su raamatutarkusest kasu on.”

„Ahh, mis. Mis segast sa ajad? Mis mu lugemine asjasse puutub?”

„Ekspert oled ju! Ise ütlesid!” Naine haaras laualt pooliku pudeli ja surus, ei, peaaegu virutas selle talle käte vahele. „Võta siis lonks, võta-võta, võta kohe üks punnsuutäis. Oota, ma aitan korgi ka maha võtta…” Ta sahmis edutult pudeli kallal, käed nähtavalt värisemas.

Ants tegi kaks sammu tagasi. „Lõpeta!” Ta sõrmed kihelesid valusalt ja muutusid punakamaks, kui veri neis jälle käima läks. Ta raputas neid asjatult.

Naise inerts oli imekspandav: tema sisemisse hoorattasse salvestunud kineetiline energia ei saanud ega saanud otsa, andes ülekoormusest märku vaid tuksena vasakus näopooles. „Ma joon siis ise,” teatas ta järgmiseks, „usaldan sinu kui eksperdi arvamust.”

„Lõpeta,” palus Ants väsinud toonil. Tema enda hooratas tegi üksikuid aeglasi pöördeid.

Signe võttis demonstratiivselt pudeli ja tõstis suu juurde, küüneotsa kaugusele oma sinaka tooniga huultest.

Antsu hääletoon muutus hoiatavaks, korrates silphaaval: „Lõ-pe-ta…!” Mida iganes ta oli öelnud, kui see ikkagi oli metanool…

Sekund hiljem naine juba jõi, jõi ahnete lonksudega, mis panid tal kõrisõlme tukslema. Ants tõukas end nagu stardipakult ühe võimatult kiire sammu lähemale ja üritas tal pudelit käest rebida, naine rabeles, huultega ikka vulgaarselt pudelisuu külge kleepunud, üritades talle teise käega umbropsu hoope jagada…

Glõnk, glõnk…

… Järgnev plaksatus tuli justkui eikusagilt, hämmastades hetkeks mõlemaid. Hetk enne seda oli Ants Signel pudeli käest löönud, nii et see klobinal üle põrandalaudade veeres ja sisu välja loksutades laua alla kadus. Siis, sama liigutuse jätkuna oli tõusnud Antsu teine käsi (nagu aurumasin, mõtles ta tagantjärele, mis surve kerkimise peale paneb raske mehhanismi liikuma) ja lajatanud lahtiselt, poolviltu Signele vastu põske.

Naine karjahtas ja jooksis magamistuppa. Snepper, mille nad olid uksele pannud, kui Taaniel neljaseks sai, klõpsatas kinni.

Ants tardus. „Ise sa…!” tõstis ta häält, aga ei leidnud jätkamiseks sõnu. Midagi temas kihvatas ja kirvendas: kuidasmavõisin, kuidasmavõisin.

Ta kükitas laua juurde, tundes viinalehka vastu löömas, tõstis pudeli üles ja hakkas seda kraanikaussi tühjaks valama, aga sai viimasel hetkel pidama, mõeldes, et seda võib minna asitõendina tarvis. Ärevalt välgatav mõte: kas ta peaks sõrmejäljed sellelt ära –? Jamps.

Ta astus aeglaselt magamistoa poole, kust kostis nuuksumist, aga sellest uksest jalad teda edasi ei kandnud. Korras, nüüd on küll korras.

„Vabandust, vabandust, vabandust…” hakkas siis tema suust üha valjemalt pudenema. „Ma ei ole selline, tead ju küll. Mitte naistega, pole ju kunagi… Tead ju, milline ma olen, vihastan liiga kergelt… Ma ei tahtnud. Ma tõesti ei tahtnud. See juhtus kogemata.” Iga sõna muutus eelmisest raskemaks, mida rohkem ta tajus ukse taga seismise alandust. Tema ei olnud ju lõppeks süüdi…

Ta lõi pauguga vastu uksepiita. „Kogemata, kuuled!”

Vastust ta ei saanud. Ta hingas sügavalt, mõeldes, mida järgmiseks öelda; igal sõnade kombinatsioonil oli potentsiaal jääda samamoodi vastuseta. „Mida ma siis tegema pidin?” nõudis ta lõpuks, tundes, et see kõlab abitult. „Laskma sul seda juua või, ah?”

Pikk vaikus. Siis teiselt poolt kareda häälega: „Jah, võib-olla oleks pidanud.”

Rohkem ei kuulnud ta Signelt midagi. Nende tülid olid muutunud seda lühemaks, mida kauem nad olid koos olnud: esimestel aastatel suutis naine nädal aega järjest tige olla, hoida teda eemal voodist ja laskuda algelisse rutiini, kus nad vahetasid ainult kõige pealiskaudsemaid, igapäevaseid lauseid. Üheksandaks koosoldud aastaks olid vimmapäevad kahanenud kõige rohkem kolmele-neljale ja praegu võis neid mõõta tundides. Seepärast, kui kell sai kaheksa, klõpsatas snepper lahti ning ükskõiksed jalaasted tatsasid tualetti ning siis elutuppa.

Kui Antsu oodatud lahendust ei tulnud, kui mitu korda haiglasse helistades ei saanud ta vastust, oli sel õhtul teleri ees vaikus. Ants lösutas diivani ühes nurgas, käed risti ja lõug mornilt rinnal, ning Signe teises nurgas, jalad istumise alla keritud ja käed ümber enda.

Antsu tegi tusaseks, et ta märkas naise juures äravajunud silmaaluseid, mitmete kurdudega nahka kaelal, helepruune plekikesi ning reitele ja käte ümber kogunenud polstrit, aga seda mitte näha oli sama hea, kui üritada uuesti siseneda juba hajuvasse unne – kui kord oli sellesse reaalsusesse auk löödud, vajus see kokku, kuni jäidki vaid – vaid kortsud, mõtles ta. Tal endalgi olid silmanurkadesse jäänud püsima kurrud, mis varem tulid välja üksnes naerdes. Veel üks asi, mida nad mõlemad vanemaks saades vähem tegid…

Ta unistas pealinnast, kus naised on siredate jalgadega, kannavad kontsa ja lühikesi kleite pähkelpruunil nahal. Heinkülas polnud ta kellelgi kontsa märganud – lame kingatald oli turvaline, hoidis maadligi, ei lasknud ambitsioonikaks minna. Polnud siinsetel ka figuuri, mis oleks isegi Tallinna veerandmetropoliitse stiili välja kandnud. Nagu poleks kaks kolmandikku sellest napilt neljasajast tuhandest samamoodi riides nagu suvaline kuju, kes Heinkülas vastu tuiab, ümber mõni permutatsioon variantidest dress-kunstnahk-flanell-teksa-polüester – tõsta ta Maakri tänava kõrghoonete vahelt siia tanumale ja ta samm ei katkeks ka hetkeks mitte. Sartoriaalse evolutsiooni seisukohalt olid mõlemad alles karvast kätt pidi puu otsast rippumas.

Kui Ants pilgu jälle mõtestatult ekraanile suunas, tulid sealt järgemööda, tunnetuslikult vaid mõnekümne sekundi jooksul reklaam, uudised, sport ja veel reklaami. Ta pingutas, et fookust säilitada. Tema ja Signe topeltsõnatuse taustal kõlasid reklaamhüüatused, mille reipusel oli vint ammu üle keeratud, eriti valjult ja närvekriipivalt. See polnud sedasorti vaikimine, mis oleks asju paremaks muutnud ning madalas sängis kulgev aeg ei parandanud haavu, vaid soolas neid. Ants nägi, et naise pilk on ekraanile suunatud, kuid tühi, ja ometi ei suutnud ta midagi öelda ega end isegi liigutada – kasvõi nii palju, et kanalit vahetada. Nii istusid nad kuni õhtuse filmini, ent veel enne algustiitrite lõppu naine tõusis, kõndis Antsust kangelt mööda vaadates magamistuppa ja sulges vaikselt ukse.

„Saigon…!” kostis ekraanilt uskumatu toon. „Kurat… ma olen tõesti veel Saigonis! Ma mõtlen iga kord, et ärkan uuesti džunglis.”

Kummale poole elutoast pidi ta oma vaikuse viima? Ta paotas Taanieli toa ust ja lülitas kobamisi valguse, kuid sisse ei astunud. Postrite asemel, mis katsid teiste temavanuste toaseinu, oli toanurgas tagajalgadel seisva karu topis. Käpad küünistega õieli ja väikesed mustad silmad läikimas, tahtis see otsekui igal sisenejal pea otsast rebida. Ta tõmbas ukse kinni. Teleri jättis ta käima, kõndis esikusse, tõmbas talvejope peale, kontrollis selle taskuid, vaatas magamistoa poole, võttis välja sigaretid, vaatas pakki sisse, torkas selle taskusse tagasi, torkas käe teise taskusse ja võttis sealt välgumihkli, plõksis seda paar korda, vaatas magamistoa poole, võttis mütsiriiulilt seekord ka kindad, keeras ukse lukust lahti, kuulatas, vaatas magamistoa poole, tundis torkivat õhku näol ja astus õue.

4

Tuli järgmine hommik ja nagu Ants oli kartnud, ei viinud see eelmise päeva raskusest vähimatki ära.

Ta helistas Jõgeva haiglasse ja sai pärast lõputuid kutsetoone väsinud naishääle käest teada, et hilisõhtul oli Taanieli seisund halvenenud ning ta oli üle viidud Tartusse Maarjamõisasse. (Ilmselt oli ta tabanud vahetuse lõppu.) Kas ta soovib intensiivraviosakonna telefoninumbrit? Jah, soovib. Arvestagu ta siis, et neil on ranged külastusajad, küsigu selle kohta, enne kui kohale läheb. Jah, ta arvestab sellega.

Endiselt oli majas vaikus. Ta kirjutas kollasele kleeppaberile lühikese teate, jättis selle Signe kohvikruusi kõrvale ja sulges välisukse vaikselt enda taga, eilne kotlet näpu vahel.

Ta sõi kotleti töötava auto kõrval seistes lõpuni, kraapis autoakendelt suurema jäite maha, pani salongiventilaatorid kohinal puhuma.

Ta vaatas E-le lähenevat bensiininäidikut ja proovis arvutada, kas ta saab sellega Tartusse ja tagasi, tehes peas ebamääraseid, soovmõtlemisele kalduvaid oletusi selle kohta, mitu kilomeetrit saab sõita, kui kütusetuluke põlema läheb, võttes arvesse sõidukiirust ja marsruuti. Viimaks otsusele jõudnult võttis ta suuna Tartu poole. Ehkki mõttes oli ta korduvalt endale tõotanud suur sedaan maha müüa ja osta midagi säästlikumat (mis tähendanuks praktiliselt ükskõik millist muud autot), oli ta hakanud kiinduma oma sõiduki nahkistmetesse ja kuueteist kõlariga Hi-Fi süsteemi. Pealegi oli auto tulnud talle kätte nii odavalt, et tundus oma õnne narrimisena see nüüd maha müüa – narritud õnn kaldus sind kaua vastu narrima.

Ta vajutas raadio käima, aga leidis hommikuste uudiste toonis kohe sellesama reipuse, mis oli teda häirinud läinud õhtul ning keset lauset „…aset leidnud kohtumine Eesti ja Venemaa…” vahetas ta kanalit, sattudes teisele tämbrile ja teisele uudistelõigule, mis teatas, et Tartu kiirabisse toodi metanoolimürgistuse kahtlusega neli „meessoost isikut”, kellest üks öösel suri ja ülejäänud on raskes seisundis, kuid stabiilsed. Tähendab, nüüdseks oli see juba siis ka lehtedes ja Internetis.

Ta loobus ja vajutas hääled nupust uuesti kinni. Eilset suutis ta ka ise hästi meenutada, vajamata selleks väliseid stiimuleid, ehkki, tõsi – vaikus oli rammus muld, mis toitis igasuguseid mõtteid, ka neid, millel polnud pähe asja.

Ta ületas rohtukasvanud piirijoone, nägi tuttavlikke viltuvajunud kupitsaid ja sõitis veel mõne kilomeetri, enne kui jõudis suure maanteeni. Geograafilised iseärasused olid need, mille tõttu oli aastatuhandeid tagasi vormunud siiakanti Peipsisse tungiv lai poolsaar, ning samavõrd kaalukate poliitiliste iseärasuste tõttu tõmmatud Eesti-Vene piir 1920. aastal jõnksuga, mis suurema osa poolsaarest koos sealse kalurikülaga ära lõikas. Kaluriküla, mis algselt kandis nime Kamõškino, aga mugandati peagi Heinkülaks.

Nii mõnelgi päeval oli temas rohkem vene kui eesti hingust; neil päevil lõid õigeusukiriku kaheksased kellad kõlavamalt ja kajavamalt, otse südamesse, ning ka tööliste venekeelsed vandesõnad kümne kilomeetri kaugusel suures sadamas paukusid käredamalt. Hommikul, juba enne kui liiklus hakkas taamal maanteel hoogu üles võtma, tatsasid mutikesed kalossidega kastemärjal murul, lükkasid plekk-kärudel oma sibulakastid kolm kilomeetrit maanteeni ja müütasid neid seal õhtuni. Järgmisena ärkasid tavaliselt kohalikud elumehed, kes sättisid ennast kella üheksaks poe juurde turgutust otsima; seal nõjatus müüja letile, ajades ostjatega juttu vene keeles, kust kostusid välja mugandatud eesti sõnad: zamaksovatj, dengi laenulitj, võlgnitsa, ning kui väljas müristas, lõi risti ette kolme sõrmega (ajades lõua trotslikult ette, kui ostjate seas oli mõni raskolnik, starover, vanausuline, kes tegi sama kahe sõrmega). Talveajal, kui võõraid sattus siia vähe, lubas ta leti taha oma mehe, kes rääkis peaaegu arusaamatute kähinatega ning kunagise hipi moodi kandis pikki sakris juukseid ja igal ajal salle või kõrge kraega kampsuneid, nagu keegi ei teaks, et Vene kroonus oli ta relva lõua alla sättinud ja päästikut tõmmanud, aga sihtinud toru viltu ja kaotanud ainult oma hääleaparaadi.

Ent teistel päevadel tundus Antsule, et hoolimata riigipiiri jooksmisest oli Heinküla võidetud Eestile. Eesti keelt kuulis siin rohkem kui Ida-Virumaal. Kehtis rubla, aga nad võisid arveldada – ja enamjaolt arveldasidki – Eesti rahas. Ka sadamas ja laevaremonditehases käis vähemalt sama palju Eesti kui Vene aluseid. Keegi ei võtnud seda enam kui üüritud pinda, mis tuleb õigele omanikule tagasi anda. Venemaalt polnud nad saanud kopikatki ja ka ei vajanud seda.

Üks selline koht oli Eestis veel – Värskast viis kilomeetrit ülalpool asuv Dubki ehk setupäraselt Tuupka küla oma käputäie lagunevate majade ja paadikuuridega. Esimese vabariigi ajast kuni suure sõja lõpuni oli koht kuulunud Petseri maakonna koosseisu, rohevalge kandlelipu alla. Nüüdseks oli Dubki ka viimastest kaluritest tühjaks jooksnud, mis lahendas probleemi iseenesest. Heinküla oli selleks liiga suur. Nii Heinküla kui ka Tuupka puhul oli midagi intiimselt häirivat selles, et tükk Venemaad ulatus Eesti sisse, veritsedes ja valutades seal nagu kuulihaavast väljaopereerimata tinatükk.

Kuuskede vahel kulgeva maantee teise kolmandiku peal tegid mõtted ümberpöörde. Ta ruttas Taanieli poole, aga parema meelega oleks mitte läinud; oleks tahtnud hüpata ajas nädal aega edasi, kus teadmine oleks käes ja juba settinud. Ta ei teadnud, mida ta Maarjamõisast eest leiab ja mõeldes Pärnus viie aasta eest juhtunule tegi ta süda külmi hüppeid. Surm oli võimalik – Pärnus oli see saabunud kiiresti kuuekümne kaheksale inimesele. Kooma oli võimalik. Raske invaliidsus oli samuti võimalik. Ta ei tahtnud minna nende uudiste järele ja veel vähem tahtis ta olla uudistetooja Signele. Ta mõtles kõige halvematele stsenaariumitele ja siis leidis end lootmast, et kõige parem, kui see oleks… kui see oleks alatiseks möödas.

Tema mõttepildis tekkis stseen Taanielist kaheksa-aastasena, tumedate kohevate juuste ja tumedate silmadega. Signe ütles talle Daniil, Ants kutsus Taanieliks ning poiss reageeris tuju järgi kord ühele, kord teisele – lasi ennast vahel mitu korda Daniilina hõigata, enne kui pead tõstis ja otsa vaatas. Signe pidas seda naljakaks ja vaatas teda noomivalt, kui ta kulmu kortsu tõmbas.

„Nimi ei ole mängimiseks!” oli Ants korra ägestunud, kui naine ära oli. Taaniel/Daniil lasi pea alla ega kostnud midagi, kuid talle näis selgelt, et poiss muigab omaette, pidades öeldut liiga tühiseks, et sellele vastust raisata. Veri tõusis talle silmade taha, hetkega oli ta poisi kõrval ja tõukas teda vastu pead, lükates ta külili Lego-maja peale, mida ta oli ehitanud. Antsu hääl oli nii vaoshoitud, et see värises. „Kui sa sellest oma emmele räägid…!”

Auto kõikus pikiroobastes ja mõtles oma instinktidele, mis käskisid tal noort Taanieli tõrjuda. Ta oli harjunud lapsest mööda vaatama; rääkima temaga, rääkides samal ajal põranda või aknaga. See polnud aga kõige keerulisem. Ainuüksi mõte Taanieli pea sasimisest, õlalepatsutusest või kallistamisest (loomulikult karuselt, mehiselt) oli talle alati füüsiliselt vastu hakanud. Kui ta Taanieli esimestel aastatel kooliukseni viis, ei hoidnud ta kunagi poisil käest kinni, muidu kui talviti, kus mõlemal olid käed kinnastatud. Signe oli kõige selle peale öelnud, et ta põikleb vastutuse eest. Oli nõudnud, et ta oleks mees ja tunnistaks seda.

Ta tundis end segaduses ja ühtlasi väsinuna neist mõtetest, ehkki nad huugasid sisemuses edasi. Tema parem käsi leidis uuesti raadionupu ja täitis salongi seitsmekümnendate „retrolugudega”, mis tema mälestustes olid sama värsked kui siis, kui neid esmakordselt esitati.

Ta tegi möödasõidu, loopides rataste alt soppa üle teise auto ning varsti sõideti temast mööda, nii et pläga kolises tumedalt vastu plekki. Kiirus oli siin kõigil „teeoludele mittevastav”, nagu öelnuks Maanteeamet. Tartuni jäi mõnikümmend kilomeetrit.

Tema eksisteerimine eestlasena pidanuks olema võimatu, mõtles Ants. Asi oleks pidanud sinnapaika jääma juba Muinas-Eestis, sumbuma killustunud maakondade sõdadesse välis- ja sisevaenlastega: Alempois Nourmegunde vastu, Sackala Rotelewichi vastu, Wironia Wegele vastu. Vastu ootusi need maakonnad ühinesid, nagu kombineerusid orgaanilised molekulid keerukamateks eluvormideks. Nälg ja katk võtsid kümnist, sõjad oma. Emakeelsed liivlased on surnud, käputäis vadja raukasid suremas ilma järeltulijateta, isurid ja vadjalased viimase aastasaja repressioonidega peaaegu välja suretatud.

Kui poleks kartust laguneda, poleks võib-olla ka ihaldust kõva käe järele. Kartus laguneda oli sissekodeeritud, pidevalt hävimise piiril kõikumise tagajärg; samamoodi olid orgaanilised ka osavõtmatus ja käegalöömistunne. Mis tähtsust oli püüdlustel integreerida ennast Euroopaga, hakata kivi kivi haaval uuesti üles ehitama rahvusriiki, kui seesama Euroopa nende ümber on vettinud tordina laiali vajumas ja nende enda lapselapsed näevad kasutuna keelt, milles ema neile unelaule laulis.

Mis kasu on sellest, mõtles ta juba Tartu tänavatel orienteerudes, et mõni teine, kahevahel olev riik üritab ennast joondada Euroopaga, kui tema siht tal eest hajub. Nad kõik üritavad haarata keerlevast liivasambast keset möirgavat tormi, ise pimestatud ja kurdistatud.

5

Grigori Solak ärkas samal hommikul, nagu viimased kakskümmend aastat, külmatunde peale. Ahi oli sama hõre kui majaseinad ning õhtul sisseköetud soojus haihtus sealt juba koiduajaks. Ta tundis, et samamoodi on kadunud ka polster kontide ümbert – nelja aasta pärast pidi ta tähistama oma kaheksakümnendat ja tee mis tahad, see andis tunda. Eks see eilne lumelobjakas sõtkumine oli ka olnud mõtlematu. Kohe kui ta oli kiirabiautot Raudade maja juures näinud, märganud noori seal seismas ja konstaabel Haaki neid küsitlemas, oli ta taibanud, milles asi. Ta oli läinud rääkima sellest, mida oli viina kohta Taanieli sõpradelt pealt kuulnud – ja siis sattunud vastakuti Ants Raua vihkamist täis pilguga, mis tarretas ta oma kohale. Abitult oli ta maja poole vaadanud, enne kui solvunult alla andis ja edasi kõndis.

Praegu torkas ta sületäie puid pliidi alla, ajas need kasetohuga põlema ja tõstis pliidirauale kastruliga külma vett, et kohvi keeta. Seinakalendris nihutas ta punase ruudukese pöidlaga kahekümne viienda novembri peale.

Esimese kruusiga istus ta arvuti ette ning kui beež kast laua all oli unnates käima läinud, võttis ta ette eilse kirjatüki ja ootas kannatlikult, kuni see ärritunud ragina saatel ette tuli. Parem kui kirjutusmasin – tähti sai suuremaks keerata ja parandusi oli lihtsam teha, ehkki sõrmelöök klahvidele pärines tal ikka mehaanilisest ajast. Lapselapsed, kes tal paari kuu tagant külas käisid, tõid alati lisaks rahale ka uue klaviatuuri. „Ma ei tea, kuidas sul…” ohkas vanem poeg ja üritas iga kord selgitada, et ei pea ju nii kõvasti… Grigori noogutas ja taas üksi jäädes andis klahvidele valu, raiudes iga tähte ja sõna otsekui kivisse, kuni sõrmeotsad olid tugevad ja mõhnalised nagu karatemeistritel vanades kung fu filmides. Ta teadis väga hästi, et ilma selleta olnuks lastel üks põhjus vähem tulla.

Miks armeeniapärane Solak? Suguvõsa polnud tal üldse võsastunud, ehtsad venelased puha. Mõned juureotsad ulatusid Ukraina põhjaosa pinnale, kus vanaisa Volodõmõr töötas assistendina Harkovi ülikooli geoloogia ja geograafia teaduskonnas; mõned kidunud pookeoksad olid elu saanud Jordani jõe kallastelt, kui üks reisiv juudi rätsep tema vana-vanatädiga abiellus – ilma järeltulijateta ekskurss, mis lõi temas aeg-ajalt välja isuna matzo-pallide ja juudipärase, ainult heeringaga tehtud vorschmack’i järele. Tema kõhul oli religioonidest sügavalt ükskõik.

Esimese kohvi lõpetas ta viie minutiga, järgmist võis juba pikemalt nautida. Ta pani raadio vaikselt mängima, võttes vastu Billie Holiday karedatoonilise, lõikavalt melanhoolse hääle kohalikult sageduselt. Siia ulatus ka järve tagant estraadi mängivaid jaamu, ent estraadi ta põlgas katse pärast varjata õhukese sädeleva lakikihi all õilistatud blatnoilaule.

Tema Galja oli muiates öelnud, et isegi kui ta üritab endale eestlase nägu teha, siis tema hing on ikka selline… venepäraselt suur, valutav ja pakitsev, ning seda pakitsust ta siis päevast päeva paberile (ehk siis ekraanile) valaski. Ta pidas ennast rongijoodikluse žanri asutajaks ning Jerofejevit ja teisi temasuguseid üksnes jäljendajateks, laiutades teatraalselt käsi, kui teda klišeelises käitumises süüdistati. „Aga millest siis ühel venelasel veel kirjutada,” küsis ta siirast nägu tehes, „kui mitte joomisest? Kirjanik peab ju oma ainest tundma.”

Ta tunnistas seda ausa näoga ja et see sarkasm oli – noh, enamik sellest aru ei saanud. Nende mure, mitte tema.

Vähemalt oli ta suutnud hoiduda karidest, kuhu sõitsid raginaga sisse viiekümnendatesse jõudnud kiilastuvad ja hiljuti lahutatud kirjanikud, kelle teostes said viiekümnendatesse jõudnud kiilastuvad ja hiljuti lahutatud peategelased ootamatult veetlevate noorte neiude tähelepanu objektiks ning katkestasid tänu mõnele autori väljapunnitatud sobivale kokkulangevusele ahelad senise eluga, et pühenduda vaid hedonistlikele armuseiklustele.

Lineaarne süžee ja klassikaline kolmeosaline struktuur tema raamatutes kohta ei leidnud ning seda olid Sirbi arvustajad ka varmad talle trükisõnas ette heitma. „Kogum seikasid, mitte terviklik romaan,” salvas üks. „Ka viimase leheküljeni anonüümseks jäävaid tegelasi ühendab vaid nende absoluutne ja seletamatu janu odava viina järele.” Tema esimene reaktsioon oli leht vihaselt lauale visata ja käsi tõstes hüüda: „No muidugi seletamatu, sina jood ju heledat õlut või veinikest!” Viin on õli raskemeelsuse mootorile, iga natuuri jaoks see ei sobigi.

Ent mida edasi ta luges, seda rohkem pulbitses ja pugises temas naer, mille ta lasi kuuldavale, kui arvustaja nukralt teatas, et talle jääb sügavalt mõistmatuks, miks on Solak pärjatud, kõigi väiksemate tunnustuste hulgas, ka Andrei Belõi preemiaga. (Auhinnale järele minekust oleks ta saanud kirjutada romaanile teise osa, ehkki Tallinna-Moskva rong polnud enam see, mis vanasti. Päris samovarid, mõtles ta, ornamenteeritud teeklaasihoidjad!) Ahh, aga võib-olla ongi see preemia narridele, oma õuna, rubla ja pudeli viinaga? Ah?

Saša Sokoloviga, kellega ajakirjanik teda võrdles ning halvas mõttes võrreldamatuks pidas, oli ta seitsmekümnendatel korra Moskvas napsu võtnud, kui too veel ajakirjandust õppis; täheldanud tema ameerika aktsenti ja kiindumist filtriga Priima sigarettidesse. Saša, kes kirjandusringkondade kaudu teda pisut tundis, oli kuulnud tema plaanist Eestisse jääda ning selle peale keelt naksutades pead vangutanud. „Hakkad siis eesti keeles kirjutama ka?” küsis ta, kolmekümneaastane tudeng, intelligentsete silmade, rohmaka ehtveneliku näo ja laubale kammitud lühikeste juustega. „Ma ei soovitaks. Nad on peaaegu nagu sakslased, akuratistid sellised, noh. Vene keelele omane hämarus ja, võiks öelda ka ebakindlus dialoogides ja kirjeldustes käib neile loomupäraselt närvidele, arvesta sellega. Hakkad neilt üle küüru saama.”

Sestpeale oli ta näinud igasuguseid perioode. Nõukaaja jaoks liiga radikaalne, iroonilisel kombel läänelikuks peetud stiil (kuigi see oli tulevase ehtveneliku eelkäija) tähendas lühijuttude ja luule avaldamist samizdat’iga. Saša tuttava tuttava kaudu smugeldati mõned kirjutised ka Põhja-Ameerikasse, ehkki tal polnud paarkümmend aastat aimugi, mis neist seal sai. (Hiljuti oli talle toodud Kanadas välja antud raamatud: ajast puretud autorikogumik ja üht tema vabavärssi sisaldav kriitpaberil antoloogia The Solitude of Millions: An Anthology of Modern Russian Poetry. Raha polnud ta saanud kummagi eest.)

Ta oli istunud vaikselt Pegasuses ja joonud musta kohvi. Ta mäletas Viidingut ja Ehinit ja noort Luike, ehkki nemad teda ilmselt mitte.

Üheksakümnendate alguses avaldati teda jälle ka Eestis, täismahus, aga toona avaldati üldse kõike ja ka osteti kõike ning ta võis esimest korda tunda, et kirjutamine toidab teda. Kui avaldamistorm oli vaibunud, enamik kirjastusi pankrotis ja ellujäänud kalkuleerisid, millist popsaasta avaldada väärtkirjanduse doteerimiseks; perioodil kui Grigori hakkas ootama tõelist läbimurret – kui mitte Tuglase auhinda, siis Vildet, sest pingutusi oli ta teinud – tekkis tema ümber kõle vaikus, peaaegu vaakum. Selgus, et tema kunagine radikalism on nüüd liiga keskteeline ja nii ülendatute kui ka alandatute kategooria voolas tema kõrvalt mööda.

Kahtluste aeg, need tema seitsmekümne- ja kaheksakümnendad. Kellele ma kirjutan? Miks ma valesti kirjutan? Kümme tundi tööd, et toota üks viiekümnesõnaline lõik.

„Griša-dorogoi,” noomis naine teda pehmelt, „su organism ütleb sulle, et lõpeta.” Ettevõtlikuma poolena käisid nad tema ärgitusel Narva-Jõesuus puhkamas, selle pisku eest, mis naine oli müüjana ja tema oma pensionist kõrvale pannud. Nad jalutasid mööda kuursaali varemetest – aeglaselt, sest Galjal olid jalad tihti turses – ja osutasid üksteise võidu vanadele suvilatele, mille karniise ja aknaid ääristasid puitpitsist kaunistused. „Sinu eestikeelsed kirjutised on samasugused,” ütles naine (omavahel rääkisid nad rohkem eesti kui vene keeles, lülitudes ühelt teisele või laenates sõnu nagu tundus parasjagu otstarbekam). „Puha ornamendid ja detailid: suur vaev, mis nüüd lihtsalt mädaneb, sest kedagi ei huvita. See ei ole sina, see ei ole su hing, Griša-dorogoi.”

Galja läks 2003, põlveõndlast alguse saanud trombiga. Seda pärast kõiki buklette ja meditsiinitöötajate manitsusi, kuidas mehed surevad naistest varem. Neli kuud elas Grigori nagu mullis, mäletamata, mida ta sõi või kellega rääkis. Mehaaniliselt, paagi ammu tühjaks sõitnud ja vaid bensiiniaurude peal kirjutas ta edasi. Süvenes kohvisõltuvus ja – resistentsus: ta ärkas öösiti, keetis endale kruusitäie tõrva, jõi selle tulikuumalt ära ja vajus uuesti magama; hommikul võttis ta jääkambrist härmas pudeli siirupina voolavat viina ja andis äraspidi keerlevale karusellile hoogu juurde.

Silmad, ta sügavale vajunud silmad muutusid uduseks, suutmata enam inimestes ja esemetes näha neid ainulaadseks tegevaid jooni. Maailm oli ihmjas valguses, täis äravahetamiseni sarnaseid mehi ja naisi, kelle ühetaolistest, universaalsetest omadustest, mida kõik tema vaadeldavad näisid jagavat, ei sündinud ühtegi metafoori ega tabavat võrdkuju.

Tema eesti keel hakkas peas murenema ja ka eestlane tema sees murenes nagu põrandale kukkunud portselanfiguur, mis aastatepikkuses aegluubis mõraneb ja killustub, paisates laiali tolmu ja tükikesi, mis on veel eristatavad terviku osadena, kuid mitte kauaks. Lingvistilisest tõrksusest sai vastuhakk, mis kasvas mässuks, kui ta pidi sünonüüme hakkama otsima sõnastikust; lahtus kunagiste teravate metafooride vürts ning kangekraadilised laused muutusid liisunud õlleks. Sel päeval, kui ta lülitas arvuti ümber kirillitsale ja jätkas ammuse käsikirjaga, millest hiljem sai Belõi laureaat, plopsatas teda ümbritsenud mull nii vaikselt katki, et ta ei märganudki seda. Tema nägu oli uuesti pööratud Peipsi ja selg Läänemere poole ja nii ka jäi, kuni selleni, et ka tema viimane teos, mida kriitik nüüd passiiv-agressiivselt rappis, ilmus Eestis tõlkena.

6

Tühjad tooliread ääristasid Maarjamõisa madala laega koridore, kus laupäeval naksusid vinüülpõrandal ainult tema enda kingad. Maja oli Antsule võõras. Peasissekäigust oskas ta veel õigele poole pöörata, aga eksles veel tükk aega mööda erivärvilisi koridore, sõitis liftiga järgmisele korrusele ja sealt tagasi, seisatas nõutult ja kõmpis siis edasi, enne kui leidis õige ukse. Selle kõrval seinal oli telefon juhistega. Ta luges, helistas. Teisel pool ust võttis keegi vastu, kuulas ta ära ja ütles: „Palun oodake, me kutsume ise.”

Ta istus toolile ukse vastas, toetas küünarnukid põlvedele ja jäi käsipõsakil põrandat vahtima. Vähemalt seljal oli kergem, ei tuiganud enam. Ta pani silmad korraks kinni ja avas need, kui taamal käis klõpsuga uks ja kolm nooremas eas arsti – aga võib-olla residenti – sealt vaikselt juteldes välja kõndisid. Üks vaatas teda uurivalt, küsiv pilk üle õla, ning keeras siis pea ära. Nad kadusid nurga taha, kust ilmselt hargnes järgmine pikk koridor ja sellest järgmine, ning mõeldes siin ja seal kohatud kaldpõrandatele, viisid külastaja ilmselt tema enese teadmata ühelt korruselt teisele ja tagasi nagu arhitektuurne Möbiuse leht.

Kui ta silmad taas sulges, hakkas ta peas kuulma vere kauget mühinat rääkimas, mis kõik võis Taanieliga olla halvasti läinud. Tal ei olnud kombeks ülemäära muretseda, kuid see ei tähendanud – nagu Signe sellest tihti välja luges –, et ta näiteks Taanieliga juhtunut tühiseks pidas või seda alahindas. Ta suutis täielikult aduda juhtunu sügavust, aga lähenes sellele teadmisega, et kuidagi leiab see ise lahenduse. Probleemidesse sukeldus ta avasilmi, aga tuli sealt sama kiiresti välja, selle asemel, et jäädagi mõrkjat vett sõtkuma.

Ta võttis telefoni välja, aga polnud märguannet ei sõnumist ega vastamata kõnest. Millegipärast oli ta lootnud, et Signe helistab. Praeguseks oli naine kindlasti ärganud ja talle jäetud sedelit lugenud.

Tartus viibimine kippus teda ärritama. Vana asi juba. Signe oli kunagi elanud Ropka tööstusrajoonis koos Paveliga – oli läinud temaga kokku juba keskkooli lõpus, ehkki alles tagantjärele ilmutas see end noorusrumalusena. Ants oli tabanud ta kogemata Signe fotoalbumis, kui naine tahtis sealt üksnes valitud pilte näidata.

Mees oli natuke nälginud moega, Antsust pikem, kahvatu sileda lõuaga. Ametnik, mingi keskharidusega jupijumal autoregistrikeskuses – Internetist tuli välja isegi tema sugupuu, osalemised mingitel sügisjooksudel ja orienteerumistel, uudised edutamisest ARKis, aga edasi ei suutnud Ants uurida, sest tundis end juba pärast esimest sellist otsingut räpasena. Käed, mis piltidel Signe ümbert hoidsid, olid piltidele jäädvustamata hetkedel löönud teda kõhtu, vastu näo ette tõstetud käsivarsi, siis ka näkku. Sisse löömine, öeldi sõjaväes selle kohta, kui haak või sirge läks vastase blokist läbi ja ühendus nätaka või kopsatuse saatel.

Signe oli Daniiliga rasedaks jäänud veidi pärast seda, kui Pavel pidi Soomes tööd saama ning mingil põhjusel – tõenäoliselt oli neid selleks ajaks Paveli pähe kogunenud mitmeid – jättis ta selle katki, süüdistades Signet hooletuses. Esimesel nädalal pärast teadasaamist sattus Pavel raevuhoogudesse, mis kütsid teda üles seda rohkem, mida rahulikum püüdis naine olla ja selgitada. Esimene nädal lõppes esimese hoobiga – sellisega, kus Pavel veel hoidis ennast tagasi.

Kõige selle juures oli ta karsklane, seda kurjemat tüüpi, paras fundamentalist. Signe oli kirjeldanud, kuidas seltskonnas õlle- või konjakiklaasi pakkumist võttis ta pilkena, tõmbas kulmu kortsu ja nohises tükk aega omaette, enne kui jälle sõna ütles. Samamoodi olid mustas nimekirjas siider ja muud lahjemad joogid. Isegi sõbrad, kes muus osas teda kannatasid, hakkasid teda lähenemas märgates tögama: „Pane kork peale, Kuivakas tuleb!”

Laps ei ole takistuseks, oli Signe seletanud. Nad saavad kõik Soome kolida. Või kui Pavel tahab, siis naine saab jääda Tartusse, laseb ta vabaks, ei sega… Palun, ei ole isegi vaja raha saata, kuidagi ta ikka ära elab… Saab Narvast Paveli vanemate juurest tuua kartulit, kapsast, peeti… või ei pea isegi neid tülitama, sõbrannad aitavad. Ta saab hakkama, pole vaja ärrituda, palun…

Ants oli kõige esimesel korral, kui ta tõrkuval naisel kleidi õlgadelt maha lükkas, mõistnud tõrkumise põhjust – hajuvaid laike seljal. Ta üritas mitte tähele panna, aga naine oli tajunud teda liiga pikalt vaatama jäämas, sikutas paelad tagasi üles ja sinnapaika see jäigi. Nii võõras oli näha naise ihul selliseid märke, et ta oli alles hiljem taibanud, kust need tekkisid. Pidi olema kössitõmbumine millegi eest, kummardumine kellegi kohale, näiteks kellegi kaitsmiseks, sest selja taga on teine, kes samal ajal neid jälgi tekitab, ning kui see kõik on lõppenud, kui möödas on paar päeva ja kuuldud rohkem kui paar pisarsilmil vabandust, ilmuvad lõpuks rohe-kollakas-sinised vorbid, ilmuvad ja hajuvad, peaaegu ununevad, kuni Ants Raud saab need täiesti kogemata avastada.

Varem või hiljem pandi lauale juba veelgi vanem argument – see, kuidas Pavel oli Tartusse tulnud, et lõpuks ülikoolipaberid ära teha, aga kuidas Signe juba siis oli selle oma lastesaamisega ära rikkunud. Peetrit, keda ta Pjotriks nimetas („Pjotr Sergejevitš, kui tuba viie minutiga korras pole…!”) ta mingil määral veel talus, kuid kui tema esiklaps pärast keskkooli lõpetamist omal käel Tallinnasse kolis ja sealt vaid aasta hiljem Göttingeni mineroloogiat õppima läks, katkestades perega kõik sidemed peale formaalsete jõulukaartide saatmise, võttis Pavel seda kui mässu.

Selleks ajaks olid Ants ja Signe teineteisest teadnud peaaegu pool aastat, olles tutvunud aastavahetuspeol 1992. Pavel oli leidnud paar juhuotsa ning tänu sellele oli parasjagu periood, kus ta suutis Signe vastu olla peaaegu inimlik. Nad võtsid uut aastat vastu ühise tuttava juures Tartus, kes teenelise rahvakunstnikuna võis nautida hüvesid nagu neljanda korruse kõrgete lagedega korter Vanemuise tänaval (koridor oli ääristatud raamaturiiulitega, mille ülemiste vahedeni jõudmiseks tuli kasutada redelit) ja ilma järjekorrata saadud lauatelefon.

Seltskond oli kirju: algas juba kümne inimesega, aga õhtu jooksul voolas sealt läbi veel vähemalt kakskümmend. Olid nad nüüd rahvakunstniku tuttavad või nonde tuttavad, teretulnud olid kõik, seda enam, et igaüks oli midagi kaasa haaranud – kes suitsuvorsti, kes otse Peipsi äärest toodud suitsukala, kes koduõlut või – veini. Pavel kuulus lähiringi ning pääses ainult sellega, et haaras kaasa Signe, kes selleks puhuks kandis viimase moe järgi õmmeldud A-lõikelist õlapaeltega kleiti ja õlgadel suurt kootud salli.

Signel olid õõtsuvad puusad, saledad sukkades jalad ning rinnad, mis ka neljakümnendate alguses hoidsid pilkutõmbavat vormi. Ants igatahes märkas. Ta istus laial aknalaual, jagades seda raamatuvirnaga, mille peale oli asetatud tuhatoos. Kui naine mingi slaavi näoga tegelase järel sisse astus, jäi Ants teda nii pikalt vaatama, et sigaretituhka pudenes pükstele. Ta kirus endamisi ja puhus hallid ebemed toa peale laiali.

Naine keeras ümber ja vaatas tema poole. Tema näoilmes ei muutunud midagi, aga nende silmside oli pikem – tajutavalt pikem – kui tavapäraselt sellistel juhtudel. Kui nad pilgu lahti rebisid, siis naine muigas kergelt.

Miks Signe ära ei läinud? Miks ta lasi Daniilil aastaid kasvada sellises kodus? Miks lubas ta mehel nõuda, et naine maksaks kinni oma söögi (ka siis, kui naine küpsetas mõlemale), oma osa üürist ja kõik kulud lapsele? Miks ta kuuletus? Ta ei saanud Signelt kunagi selget vastust. Tagantjärele on ju kõik lihtne. Tagantjärele vaatepunkt nihkub: see, kes on labürindis, tõuseb kõrgemale, näeb selgelt käänakuid ja eksiteid, näeb ehk isegi rada väljapääsuni.

Aga siis oli Ants juba jõudnud naise ellu. Pavelile ütles Signe, et võtab käru ja läheb lapsega välja jalutama. Võttiski, aga naabermajade vahel tiirutamise asemel kõndis käruga terve linnaosa edasi, et saada Antsuga kokku. Suvel ootas Ants teda, plombiirid käes, ning nad istusidki kõrvuti pargipingil nagu kaks koolilast, limpsides jäätist ja põimides vabade käte sõrmed. Ants tundis ennast uuesti õnnelikuna, aastaid pärast käredat lahtimurdumist eelmisest suhtest, mis oli talle siiani teravaid servi jätnud. Ta nägi naise silmades sära, mille kohta ta teadis, et see on tema tekitatud ning teda valdas ülevoolav uhkus. Mis sest, et koosoldud aeg oli tagantjärele vaid viiv; mis sest, et iga lahkuminekuga näis süda uuesti murduvat…

Ants tõstis hääli kuuldes pea.

Ta lubati viimaks läbi hääletult avaneva raske liugukse ooteruumi ja sealt edasi intensiivravipalatisse, kus reas olid masinatest ümbritsetud voodid, külgedel lahutatud roheliste kardinatega. Pika kaarja laua taga istusid valveõed, hoides korraga kõigil silma peal. Õhkkond oli Antsu jaoks rõhutatult asjalik, aga ta tajus ka teatavat alalist pinevust.

Ants tegi sammu lähemale, peaaegu puudutades voodit. Ta vaatas Taanieli vahajat nägu, mille avaustest jooksid valged torud ja tundis võõristust, nagu vaataks otsa juba surnud inimesele. Kõrge voodi kõrval ekraanil jooksid unerütmi, vere hapnikukontsentratsiooni, automaatse vererõhu ja hingamissageduse erivärvilised sakid; väiksem masin selle all teatas „NaCl 0,8” ja „21,15 ml/h”.

Taanieli rindkere tõusis ja vajus mehaanilises rütmis. Kuhugi istuda Antsul polnud, niisiis – ta seisis ja mõtles, kuidas oleks Signe reageerinud. Oleks ta võpatanud, oleks ta vaikselt nutma hakanud, oleks ta vihastunud ja lajatanud Antsule tigedust täis pilguga üle silmnäo?

Vahetuseülem seisatas ta kõrval – väike, lühikeste juuste ja tõsiste silmadega naine. „Ta on siin veel mõned päevad,” ütles ta ilma küsimata.

„Ja siis saab koju?”

Etteheitev pilk. „Ei, siis läheb ta üldpalatisse.”

Umbes kümme minutit seisis ta voodi kõrval, oskamata midagi öelda või teha, julgemata Taanieli isegi puudutada. Siis noogutas ta valveõele ja astus ruumist välja.

Ta istus haigla fuajeesse suurte akende alla, vaadates, kuidas inimesed mureliku või asjaliku näoga lumises parklas liiguvad ja tundes, kuidas kõik tema enda mõtted kokku kukuvad, kuni valdavaks sai üksainus tunne: ära! Ära siit, ükskõik kuhu, peaasi, et saaks minema. Kõrini talvest, kõrini külmast, kõrini Taanieli lollustest ja Signe tuimusest. Kõigile oleks see kergem.

Ta tahtnuks käega lüüa, jätta maha see väsinud ja lootusetu osa endast, võtta teine nimi, kujutleda endale teine minevik ja seda ise uskuma jääda, seejärel seda meenutustes seni läbi elada, kuni see muutub tema peas tõeliselt olnuks, aga mitte kulgeda inertsist Signe kõrval edasi. Nad olid väärt kas rohkemat – või siis üldse mitte midagi. Ja mõtles tagasi.

Septembris, viis kuud pärast toda valusat, kibedat kevadet olid nad juba paar; piisavalt teineteisega harjunud, et teha ühiseid poeskäike millegi nii triviaalse kui söögi ostmiseks. Ants oli supermarketi parklas kohale manööverdanud ning alles siis, kui ta süüte välja keeras, märkas ta, kuidas Signe, kes seni oli äraolevalt välja vaadanud, tõmbus nähtavalt pingesse.

„Mis lahti?”

Ants pani oma käe ta käele ja tundis seda vabisemas. Naine neelatas mitu korda kiiresti ja surus lõuapärasid kokku, aga ta suunurk värises ja pilk oli ikka aknast välja suunatud. Poeukse poole lonkis jopes mees, õlad kühmus, käed taskus, dressipluusi kapuuts kaela ümber puhvis.

Hetk mõistatamist ja siis äratundmine.

„Tema?” küsis Ants.

Vaikus. „Ma ei saa tulla,” ütles siis Signe. „Ma ei saa. Ma lihtsalt ei saa.” Ta pani sõrmenukid hammaste vahele. Viis, kuus, seitse aeglast muretut sammu, mille tunnistajaks nad olid. Siis liuguksed avanesid ja sulgusid.

„Palun, ära…” ütles naine, enne kui Antsu rusikad jõudsid kivistuda, enne kui ta süda jõudis hakata hõõguma. Ta hingas puhinal. Iga mees, kes suutis panna Signet nii tundma, kes olid teda rikkunud, teinud ta katki, väärinuks… ta meeled täitusid kujutluspiltidest, mida pakkusid NKVD ja Gestapo ülekuulamismeetodid, kuid kõik tõid lõpu kiiremini, kui ta oleks tahtnud.

Nad ootasid. Signe oli küljetsi tema poole, vasak käsi lõdvalt Antsu pihkude vahel. Naine näis vana ja jõuetuna, kõik tema õlgadele pressivad aastad järsku ärganud ja karjumas, et oma olemasolust teadustada. Väljast kostsid hääled summutatult. Poest naasis pere kahe lapsega, üks idülliliselt isa, teine ema käest hoidmas, kumbki laps rõõmsalt krõpsupakki kõlgutamas. Kulunud viigipükstes vanem mees liipas poe kõrvalt välja, vaatas enda ümber ettevaatlikult ringi, siis kiikas kiiresti prügiurnidesse. Ta raputas pead, vehkides hallikasmusta habemega, seisis mõne hetke nõutult ja vantsis risti üle pooltühja parkla, kadudes varsti elumajade vahele. Signe hingamine oli rahunenud, aga pilk endiselt tühi.

Ants lasi ta käe lahti ja keeras uuesti süütevõtit. „Lähme siis kuhugi mujale.”

Naine kehitas vaevumärgatavalt õlgu. „Tee kuidas tahad.”

See oli kummine, veniv apaatsus, mis lausa krudises kogu raevust, mis üritas sellest läbi tungida. Ta ei osanud sellega midagi pihta hakata. Vale sõna, vale žest, vale pilk võis olla nõelapeaks. Ta mõtles: millal nad niimoodi viimati koos istusid, vaadates üheskoos kuhugi, oodates üheskoos midagi, isegi kui see „midagi” on jõhkard eelmisest abielust? Kahemõõtmelisel tasandil ehk teiste jaoks olid nad kaks kohakuti ringi, aga alles kolmanda mõõtme lisamine näitas, et nende vahel oli kilomeetreid õhuruumi.

Kolmas mõõde neile ei sobinud, elu tuli muuta lihtsamaks. Tartul oli kriips peal. Mis jäi, polnud Antsul esialgu mõtteiski, kuniks Signe Heinküla nimetas. „Ma tunnen, et ma pean mõneks ajaks linnast ära saama. Ma olen nii pingul, kogu aeg ühe liigutuse kaugusel katkemisest. Ma kardan, Ants. Mis saab, kui ma päriselt tükkideks lähen?”

Seal, parklas, nägi Ants oma plaane põhja vajumas. Ta tundis jõuetust, mõeldes, et ühel harilikul pisikürblasel sai olla selline võim, et ainuüksi oma olemasoluga suutis ta otsustada nende elu üle.

„Kuidas me läheme? Endale sulle meeldivad linnamugavused.”

„Mina saan hakkama.”

„Ma räägin tõsiselt. Taanielil on vaja kooli minna – korralikku kooli. Minul on siin töö.”

Ta nägi, kuidas naise näost käis nagu kramp üle. „Kas mu elus peab olema kaks meest, kelle jaoks töö on minust olulisem?”

Sellise argumendi peale ei osanud ta midagi öelda. Tartu puhul nägi ta korrastatust, edasiliikumist ja selget identiteeti, aga selle kaalusid üles Pavel ja konfliktid. Teisele poole jäi Heinküla oma eestistunud venelaste ja venestunud eestlastega; oma lagunenud kalakombinaadiga, mille rohtunud kõrgete müüride vahel magasid mõned läbirändavad kodutud; oma segase mineviku ja ebakindla tulevikuga; koht, mis ei kuulunud õieti kuhugi ega kellelegi.

Siiski, praktiline meel otsis juba varuvõimalusi. Taanielil oli jäänud veel kaks aastat kooliminekuni. Tuukripaberid olid Antsul juba tehtud – jässakusele vaatamata oli ta alati olnud tugev ujuja ning tekstiosa oleks ta ära kirjutanud ka murtud sõrmedega – ning samamoodi sai tehtud eksam Liepajas. Kaitstud metallkaarkeevitus oli talle selleks ajaks tuttav ning nii eksotermiline kui ka täidistraadiga keevitamine veel all samamoodi. Ja Heinkülal oli pakkuda korralik sadam ja laevaremonditehas. Tartus, teadis ta, läheks kõik edasi samamoodi, vaevaliselt. Heinküla hakkas tunduma üha ahvatlevama võimalusena.

Ants tundis ennast piisavalt teadmaks, et võib muutuda liiga idealiseerivaks: ühtäkki hakkab süda kiskuma Peipsi lainete poole, värvides need hallist siniseks, küttes merebriisi soojaks, andes kaladele hõbedat ja laineid silitavatele paatidele tõrvamusta. Olgu siis pealegi, võib-olla väärib ka tema katkestust vana tüüpi rutiinist. Igatahes sai naine oma tahtmise ja jõulud võtsid nad vastu peatselt nime tagasi saavas Raua talus.

Ta võttis telefoni – juba veidi vanamoodsa, nuppudega – ja leidis Signe kontakti. Ta kuulas vaikides ja torusse hingates ära, kuni naine oli lõpetanud tema peale karjumise teemal, miks ta teda Taanieli vaatama ei võtnud, öeldes etteheidete vahele vaid: „Sa magasid… sa ju magasid… sa tead väga hästi, et sind – et sind ei ärata miski, kui sa oled neid oma tablette võtnud. Mis kell sa ärkasid? … Ja sa ise ei leia, et seda on liiga palju?” Ta muutus viimaks kannatamatuks, lasi puhinal õhku hammaste vahelt välja. „Kuula mind nüüd… kuula! Praegu pole sinu ega minu tulemisest midagi kasu. Taaniel magab veel. Keemiline uni. Aga mitte koomas, midagi sellist pole. Nad ütlesid, et seisund on stabiilne ja äratavad ta öösel või varahommikul. Kui tahad, siis tuleme homme uuesti. Koos.”

Naise hääl telefonis oli järsku kauge ja väsinud. „Jõuad sa täna tagasi?”

Ants mõtles, kas see Signet ka tegelikult huvitab või on ta praegu toonist välja lugemas siirust, mida seal polnud.

„Mul on veel linna peal asju ajada, nii et sõltub. Süüa ei pea tegema.”

„Selge siis,” ütles Signe ja Ants mõtles: ta oleks võinud ju vähemalt küsidagi, et mis asju…

Ainus, millele ta pärast seda suutis keskenduda, oli kujutluspilt klaasitäiest rummist või kangest Jägermeistrist – ehh, isegi konjakist, kui vaja – ja ta oli valmis selle nimel ka öö autos veetma. Ta võttis telefoni ja vaatas seda pikalt, ilma ekraani sisse lülitamata. Pani tagasi taskusse, tõmbas kindad kätte, aga ei tõusnud. Võttis kindad käest ja telefoni uuesti välja. Hea küll… ei… või siiski…

Ta valis Jüri numbri.

„Ants olen… No tere ise ka. Sattusin linna ja – nojah, imesid juhtub – ja mõtlesin, et helistan, sa oled mind kogu aeg ju kutsunud, on aeg seda kurjasti ära kasutada…” Ta kuulas natuke aega teist poolt rääkimas ja vaatas siis kella. „Jah, kuue paiku sobib. Teeme kaarsilla juures. Olgu… Davai.”

7

Signe oli olnud raevunud, nähes, kuidas Ants ei võta toimuvat tõsiselt. Et ta ise haiget saaks, ja palju haiget, mõtles ta. Tõbras. Ometi oli ta palju rohkem isa, kui Pavel oleks eales suutnud.

Mis teda vihale ajas: mees ei paistnud õieti närviski olevat, tegi tuimalt suitsu ja saatis kiirabiarstid oma kandamiga autosse. Mis teda veelgi enam vihastas: pärast seda leidis mees veel aega, et konstaabel Haagiga juttu ajada. Sõna otseses mõttes eelistas Ants olla kerges riietuses miinus viiega väljas, selle asemel et tulla kohe tuppa ja teda lohutada. Päriselt lohutada, õigete sõnadega.

Ta läks järgmisel pärastlõunal uuesti turri, leides oma kruusi juurest teate Tartusse sõitmisest, kuid ilma sihtmärgita teisenes see tunne pettumuseks. Väga Antsu moodi, teha asju ise ja omaette… Kui Ants poleks teda eelmisel õhtul oma emotsionaalse külmusega närvi ajanud, poleks ta pidanud rahunemiseks ja uinumiseks Alprazolami võtma, ja kindlasti poleks ta vihasena võtnud suuremat annust, mistõttu poleks ta ka maganud seni, kuni päike oli taevakaares juba laskuma hakanud.

Aga sellest küljest, mida ta endale tunnistada ei tahtnud, tundis ta kergendust, et ei pidanud haiglasse sõitma. Esiteks Antsu pärast, sest tunniajane sõit vaikiva või, hullemgi veel, muretult tühiasjadest rääkiva mehe kõrval olnuks hullem kui üksiolek. Ja teiseks – Taaniel…

Täiskasvanumaks saades oli Taaniel ju hakanud üha enam minema Paveli nägu, sellal kui tema enda suguvõsale, Leitermaadele omased jooned ja proportsioonid, mis panid alati ka võõraid nende lapsi nunnutama, muutsid naised ahvatlevaks ja mehed mehelikemaks, taandusid ja kadusid aasta-aastalt pavellike kasuks, nii et kui ta kõrvutas kord pilti Taanielist seitsmesena kooli minnes ja siis võrdles seda praegusega, oleks tal olnud justkui kaks erinevat last. Iga kord Taanieli… või Daniili vaadates vaatas talle vastu Pavel ja see tekitas temas sellist ebamugavust ja peaaegu hirmu, et ta hakkas vältima mitte üksnes poja pilku, vaid ka teda ennast. Kuigi tema laps pidanuks olema talle kõige tähtsam asi maailmas, eespool kõike muud, tajus ta midagi betoonkõva ja läbistamatut seal, kus oleks pidanud asuma kaastunne ja hoolitsus. Mingil tasandil oli ta ju isegi tundnud ahastust, kaotusvalu ilma tegeliku kaotuseta, ja olnud siis täis pimedat viha selle vastu, kes oli tema poja kätte andnud pudelitäie mürki; oleks tahtnud teda loomalikult närida ja küünistada… Siis oli jõud temast kadunud; ta hakkas ratsionaliseerima, hakkas mõtlema Taanielist kui Paveli – saatuse iroonia tahtel karsklase – pojast, ning adus, kuidas mingi osa põlgusest, mida ta senini eelmise mehe vastu tundis, kandus üle ka Daniilile. Taanielile. Ehmatusega mõtles ta, kas emad, kes suudavad tunda oma poja vastu põlgust, on võimelised veelgi suuremateks kuritarvitusteks…?

Ja pärast kõike seda oli tühjus ning isegi mitte Antsu seda täitmas. Sestap ka kõik see, mis järgnes. Mis tal siis üle jäi? mõtles ta hiljem.

Aga enne võttis ta telefoni, kuid ei helistanud Antsule.

Jegor uksekella ei puutunud. Ta lasi end ise väravast sisse, avas harjumuspäraselt välisukse, võttis viisakalt saapad ja ka sokid jalast, riputas mantli ja oma sinise bareti nagisse ning kõndis paljajalu magamistuppa, kus naine seisis seljaga tema poole. Ta pani käed naisele ümber piha ja libistas neid mööda siidhommikumantlit allapoole. Tugevad, tiheda karvaga käed, nii nagu mees ise oli tugev, natuke lameda näo, allapoole kõverduva nina ja päikesest punetava kaelaga.

„Oota,” ütles Signe ja lükkas ta käed eemale. „Meil on aega. Tule, söö enne midagi.”

Ta tõstis taldrikule sousti ja eileõhtusi kartuleid. Õllepudeli näitamise peale raputas Jegor pead.

Ta vaatas, kuidas mees sööb ja uuris põhjalikult tema pügatud musta habet – see oli krussis nagu araablasel, meelekohtadelt lõuani tõmmatud terava joonena. Kui mees oli lõpetanud, viis ta nõud kraanikaussi, tuli tagasi, sättis oma hommikumantlit ja istus talle kaksiratsi sülle. Ta pani käed ümber Jegori kaela, aga jätkas tema uurimist samal mõtlikul pilgul, mis eksles sihtmärki leidmata.

„Jah?” küsis Jegor.

Naine tundis teda juba. „Hea küll.”

„Kohvi tahad nüüd?” küsis ta Jegorilt hiljem, kui möödas oli momentaanne rahuldus ja alles jäi pikk eneses kahtlemine, mis keris ennast aeglaselt lahti nagu kellavedru. Mees noogutas, ilme äraolev, poolunine. Signe lasi roostevaba keedukannu vett täis ja vajutas vaikuses valjult kõlava klõpsatusega lülitit. Mõnel päeval tajus ta reaalsust eriti kirkalt, nagu oleks kõik värvid ja esemed peaaegu teralisuse piirini ületeravustatud. Ta mõistis oma neljakümne viie aasta juures teatud asjade pöördumatust – seda, et asju ei saa lükata edasi kaugesse homsesse teadmisega, et kõik läheb ükskord paremaks; et ka tema keha ei saanud enam paremaks minna ning see polnud enam enda liigutamise ja aktiivne olemise taga ega sõltunud sellest, kas tal oli või ei olnud juurdepääs sellistele trennisaalidele nagu linnas. Viltuse muigega oli ta sirvinud terviseajakirju, mis näisid unustavat ära, et eksisteerib naisi ka sellises tähelepanuväärselt kõrges eas nagu nelikümmend ja edasi – või naisi, kes mingil arusaamatul põhjusel ei lasknud end mehel ülal pidada, et vabanenud aeg kulutada enese hooldusele trennisaalis, küünestuudiotes ja meigisalongides. Ja samas ta teadis, et toidab sellise mõtlemisega klišeesid. Silm otsis igalt poolt kinnitust selle kohta, milles ta oli juba ette veendunud.

Ta ei saanud enam saada paremat meest kui Ants ega paremat last kui Taaniel ega enam erilisemaid orgasme, kui oli võimeline andma Jegor. Ta mõistis pöördumatust ka kui fakti, et mitte iialgi ei saa tema Ants ega ta ise rikkaks – seda enam, et kumbki ei mänginud lotot. Antsu igavesed avantüürid olid neile andnud küll pealtnäha jõuka mehe kodu, kuid kes see ikka esikülje taha nägi… Kes nägi aastate krohvitolmu risti-rästi vagudes tema taldadel, kes nägi musti mõtteid tema mustaksvärvitud juuste all? Varem või hiljem seisis iga naise ees valik, kas hakata kandma oma aastaid väljaspool või üritada veel natuke petta nii teisi kui ka iseennast.

Neid ei olnud vanuigi ootamas kruiisid Kariibi merel või kihutamised lahtises punases sportautos mööda Abruzzo mägiteid. Igas mõttes oli ta jõudnud umbes nii kõrgele, nagu tal oli iial lootust jõuda – oma apogeeni, kasutades Antsu sõnu – saavutades keskmisele inimesele ettenähtu jagu. Kui kaua suudab ta tuult tallates seda kohta hoida, Signe ei teadnud, aga kartis, et sealt langemine tuleb järsk ja valus. Gravitatsioonist, isegi kui see tõmbas vaid ülekantud tähendusi, ei pääsenud keegi.

Iga noor tüdruk, keda ta kellegi käevangus nägi, meenutas talle enda laia pintslijoonega visandatud tulevikuplaane, mis olid kaotanud oma värvi ja hõrenenud sedavõrd, kuidas ta elu tüüris Heinkülale lähemale.

Kaduvuse tajumine täitis teda meeleheitega. Ta otsis Jegori silmist õigustust oma tegudele: jah, ta hoolib minust; jah, ta vajab mind; jah, tema sõnad on siirad; jah, tema kiindumus on omakasupüüdmatu. Antsust otsis ta samal eesmärgil vastupidist, tahtis teda tigeda, puupäise, hoolimatu ja ükskõiksena, sest ainult nii suutis ta Jegoriga jätkata. Maailmast oli ebaõiglane jätta teda oma mehe kõrvale üksi, kui ta käis alles oma neljakümnendaid. Isegi kui poleks olnud naisteajakirju kuulutamas, et just siis elu algabki ja et ka viiekümnendad võivad naise elus olla täis meelelisi, kehalisi ja kulinaarseid naudinguid, oleks ta seda ikka teadnud – sest sisimas polnud ta vana, kustunud, elutüdinud ega kibestunud ning tema keha ja pea pommitasid teda signaalidega, mis olid ta lõpuks Jegoriga kokku viinud, kus signaalide kakofoonia vaibus ja harmoniseerus.

Ta ei teadnud, et Jegoril oleks kunagi kindlat naist olnud; ka nüüd elas ta oma poissmehekorteris, kuhu Signe polnud kunagi astunud, hoolimata mitmest kutsest. Ta oli teda näinud Heinkülas paari endast noorema naisega – kohtumised, millele ta omistas nüüd tähenduse, mida ta varem seal ei näinud. Millegi arvele tuli tema enesekindlus ja kogemus panna ning meest kakskümmend aastat nooremaks mõeldes nägi ta küll, kuidas ta oleks oma Narvas võinud tüdrukutel päid segi ajada.

Jegor lähenes temale sama asjalikult ja asjatundlikult nagu tööle, koorides temalt riideesemeid ühegi sammu juures kohmitsemata, kusagil peatumata, kusagil kõhklemata, minnes ühelt sujuvalt liigutuselt üle teisele ja võttes Signet sellise enesestmõistetavusega, mis tekitas naises nii tugeva tunde, et ta on tahetud, et tema omad värisevad sõrmed ei suutnud mehe särginööpe avada.

Korra mõtles ta Jegori ukse taha minekule, et kasutada Antsu äraolekut ja teatada, et nende vahel on kõik läbi. Kui ta suutnuks Antsu käitumisest välja lugeda, et neil hakkavad asjad paremini minema, oleks see olnud võrreldamatult lihtsam. Praegu ei teadnud ta, kas ta lõikaks selle teoga läbi sidemed viimase inimesega, kes vähemalt proovib tema jaoks olemas olla. Ta oli hakanud alatasa külma maja vihkama, sest tundus, et külmas õhus tardus ka tema suhe Antsuga, muutis nad apaatseks, võttis tahte üldse midagi arutada ja midagi koos teha. Hoiatustest hoolimata küttis ta ahjukivid särtsuvaks, aga kui temperatuur oli peaaegu selline, et ta võis juba kampsuni seljast võtta, tuli tavaliselt Ants ja avas sõnagi lausumata mõlemad aknad, lastes külma sisse ja lootuse välja.

Jegor veetis tema seltsis vahel tunde. Endale lubas Signe tema kaisus tukkumajäämist ja ärkas vahel paanikavõpatusega, arvates, et oli kuulnud sammude rutjumist kruusasel jalgrajal. Korra oli Antsu auto jõudnud kohale siis, kui Jegor oli veel näha tänavat mööda kaugenemas.

Tal oli kohutav tunne, et Jegori lihtsakoeline kiindumus kasvab edasi armastuseks ja tema enda läheduseotsimine nõndasamuti, ning et ta avastab end ühel hetkel seisust, kus ta peab Antsule teatama kavatsusest lahku minna; või veel hullem, et Ants saab toimuvast aru enne seda, kui Signe seda üldse kahtlustabki. Heinkülas oli poolteist tuhat silmapaari ning kuulujutud levisid kiiresti…

Endale oli ta korrutanud: see kõik on ajutine, ajutine, ajutine. Ta saab Jegorist üle. Ainult seni, kuni Daniilil läheb paremaks, mõtles ta ja kohe tegi see tal südame täis, sest ilma Daniilita oleks ta juba varem suutnud end tegudele sundida, aga lapse nõrkus oli teinud ka tema nõrgaks – niisiis, kui poisil läheb paremaks, siis nõuab ta Jegorilt, et nad enam kunagi ei kohtuks. Võib-olla suudab ta siis isegi tagasi Tartusse minna.

Ta saatis Jegori ära – mees pilgutas silma, kergitas baretti nagu kaabut ja sättis selle ulja nurga all pähe – ja kõndis rahutult mööda maja, sokkides, sammud tegemas põnts-põnts-põnts külmal parketil ja tsump-tsump-tsump villavaipadel, mida ta oli siia-sinna esimesele korrusele laotanud ja mis pidanuks tekitama hubasust, aga selle asemel kogusid tolmu ja nõudsid sageli puhastamist.

Telefon helises. Ants – haiglast.

„Jõuad sa täna tagasi?” küsis Signe, mõtted mujal. Ants vastas midagi.

„Selge siis,” ütles ta.

Jegor…

Jegor nagu oli asendaja ja ei olnud ka, sest tegelikult ei suutnud ta Antsule asendust pakkuda. Signe oleks heameelega võtnud kasvõi mehe kiirustamise, mehe äraolevad silmad, mehe masinlikud käed, kui oleks vastu saanud mehe enda, tema naha lõhna, tema karvase rinna ja käed, tema hingeõhu…

Mõttes prahvatas ta: tal oli vaja Jegoriga olla! Tal oli õigus Jegoriga olla. See oli ainus vahend, mis aitas tal tervet mõistust säilitada ja Antsuga normaalselt käituda; päästerõngas, mis hoidis nende abielu vee peal. Ja kellelgi polnud õigust seda talle ette heita.

Antsule mõeldes ja aimates järsku, kuidas mingi tõke on temas kohe-kohe murdumas, tõmbas ta hommikumantli hõlmad rinnale risti kokku ja sundis tahtejõuga tagasi silmanurkadest välja pressivad pisarad.

8

Ants toetus sillapiirdele ja vaatas Emajõe aeglast pruuni voogu, oodates Voronovit. Ta tundis kiskumist rinnas, igatsust linn taas omaks tunnistada. Kõikjal, kuhu ta vaatas, nägi ta mälestusi, mis tema, võõrsilt tulija rõõmuks enam helisema ei hakanud.

Tartust oli saanud kaotatud mälestuste linn, aga mitte üksnes temale. Küllap suutsid vaid üksikud ajaloohuvilised silme ette manada esimese vabariigi aegse Vanemuise teatrihoone, uusklassikalises stiilis tütarlastegümnaasiumi või Emajõe-äärse supluspaviljoni, milles oli midagi hõrgult vanamoodsat oma triibulistes trikoodes ja päevavarje kandvate külastajatega. Isegi Kivisild oli liikunud tartlaste perifeersesse mällu, eksisteerides rohkem nime kui mälestuspildina.

Peamine, mis talle Tartust silma jäi, oli selle värvituks pleekinud ilme. Sügavpunased sillutisekivid olid kulunud halliks, fassaadid luitusid, poodide kolme meetri kõrgused sildid põlesid tuhmilt ning isegi triibud ülekäiguradadel olid muutunud vaevuaimatavaks. Ka katlamaja punasetriibuline korsten oli kaotamas oma permanentsust – tundus, et linna moderniseerudes, linnasüdame laialivalgumiste ja nihkumiste ja pooldumiste tulemusel võis ka see ükskord variseda, et teha ruumi uutele ridaelamutele, korrusmajadele ja äripindadele.

Teda hõigati. „Tere, vanaraud!”

Ta keeras end ringi. „Härra Vares!” kostis ta pilkega. „Lips pole mitte lihtsalt viltu, vaid lausa läinud.”

„Ma olen rohkem lipsusid viltu joonud, kui sul kunagi olnud on.”

„Mulle piisab sellestki ohelikust ümber kaela, mida abieluks kutsutakse.”

Tekkis rõhutatud paus, mille kestel nad tunnistasid teineteist hetke ja surusid siis tugevalt kätt. Ants patsutas teda õlale.

Nende eelmine näost näkku kohtumine oli toimunud kahe aasta eest Tallinnas, kui Voronov oli pärast edutamist välisministeeriumis Laagri kanti kolinud. Poiss, Roman, oli tal just saanud gümnaasiumiga ühele poole. Naisest mäletas ta väikest rinnatut figuuri, näole langevaid juukseid, nõrku muigeid Jüri naljade peale, vahest järskegi sõna sekka ütlemisi nende jutuajamisse. Mõlemad Voronoviga olid siis silmatorkava jumega reisidelt Krimmi, Taga-Kaukaasiasse ja mujalegi. Uhkusega näitas Voronov talle oma Rumeenia-reisilt kaasa toodud, Vlad Tepesi signatuuriga suveniirteivast ning rääkis kitarripoodidest, kus oli lubatud „Stairway to Heaven” ja klaveripoodidest, kus oli lubatud „Für Elise”.

Ta täheldas nüüd, et Voronov oli selgelt vanemaks jäänud: tüsedam kere, allapoole vajunud silmalaud, tume silmaaluste kolmnurk, hääletoonist sõltumata pinev ja natuke ärritunud silmavaade ja ettepoole längu vajunud kehahoiak; ta teadis, et aja ja gravitatsiooni selgelt äratuntavad jäljed on märgata ka tema enda juures.

Voronov nimetas kesklinna söögikoha – midagi uuematest, mida Ants ei teadnud, aga ta noogutas. „Vahet tegelikult pole,” ütles Voronov ja kurtis, kuidas restoranid tekivad ja kaovad, aga nende originaalsus ei ulatunud nimest kaugemale. Pooled neist nimetasid ennast Aasia restoranideks, pakkudes ühtesid ja samu toite, võttes kogu hiiglasliku riigi kokku kaheksasse rooga alapealkirjaga „Hiina toit”. Uued restoranid olid mitte üksnes võimekad tervete kontinentide essentsi koondamises oma lühikesse menüüsse, vaid krabasid ka teistelt riikidelt, mida said ning ei teinud suurt lugu sellest, et see mõnevõrra piire hägustas.

Suusõnaliselt juba teati, rääkis ta, et kõige paremat sushi’t värskeima angerjaga tuleb otsida Mehhiko söögikohast. Iiri pubi seevastu pakkus hüva mulgikapsast klaasi tumeda Carraig Dubhi kõrvale. Kui oli soov korraliku pelmeeniroa järele, tuli vaadata Baieri bierstube poole ja parimat pasta bolognese’t tegi Korea restorani peakokk.

„Asi on lihtne. Kõik siin linnas võitlevad sama klientuuri pärast,” rääkis Voronov, „ja nende mõtlemine ei ulatu kaugemale paanikast, et mis saab siis, kui nende India söögikohta tulnud klient tahaks tegelikult Läti pekisaiakest? Kuidas nad saavad siis sellise kliendi ära saata? Kadunud raha! Seega ilmub igaks juhuks menüüsse pekisaiake, ja kontoritöötajatele mõeldes lisandub varsti lasanje, ja mõne aja pärast võib võtta ka burgeri ja koola.”

Kiire kõnd pani mõlemad hingeldama. Selgelt oli tema põlvkond jagunenud kaheks, mõtles Ants. Ühed poseerisid retušeerituna terviseajakirjade esikaantel ja kirjeldasid õhinal, kuidas nende elu tegi kannapöörde pärast Asthanga jooga, triatloni, jääsupluse, veregrupidieedi või nooremate naiste avastamist, ja isegi kui mõni neist egoupituse tõttu jooksurajal aordi rebestas, olid nad kollektiivselt välja saatnud suure tähega Sõnumi: Saulusest võib saada Paulus ja viiekümne viie aastane mees ületada füüsilise, vaimse, materiaalse ja kahtlemata ka seksuaalse külje pealt kahekümne-kolmekümneseid… Ja siis teised, kelle näopilt kusagil ei figureerinud ja kes ei raiunud oma eluvetele teed sängist väljapoole, vaid parvetasid mööda seda täielikus sisemises rahus, juues sinna kõrvale õlut või popsutades piipu; ja kui mõni riskialtim ehk tõstiski kõik žetoonid kümme aastat nooremale kaaslasele, siis enamik püsis oma esimese või teise abikaasa kõrval ning isegi kui juhus võimaluse kätte mängis, avastas, et noored naised ei ihkagi iga vanameest, vaid vaatavad ikka peaaegu omaealisi…

Kohvikud, mille valgustatud aknad avanesid Rüütli tänava kivisillutisele, olid rahvast tulvil. Nad astusid ühte sisse, leidsid seinaäärse laua. Ants keeras tooli küljetsi, pani jala üle põlve ja toetas selja vastu seina. Ta kobas suitsupaki järele, kuni meenus, et siseruumides on see keelatud, aga välisukse ette, kus lund näkku keerutas, teiste kõrvale vabisema minna polnud tal tahtmist.

Voronov tõstis klaasi. „Noh, Ants. Teeme siis ühe tsibinski.”

Nad tegid ühe, siis veel ühe ja selle peale hakkas ka jutt jooksma. Voronovis oli midagi venepärast, mistõttu ta ei kõhelnud ka teise mehega rääkides ütlemast, mida ta tunneb või arvab asjadest, millest teised ei rääkinud või need naljaks keerasid. Naine. Lapsed. Kuhu ta tahab jõuda. Kuhu ta on üritanud jõuda, aga nurjunud. Kõike seda võis ta teha täiesti kainelt ja kaalutletult, ta polnud (ega saanud ameti tõttu ollagi) purjuspäi südamepuistaja.

Ise ei suutnud ta Voronovi usaldusele samaga vastata. Isegi hetked, kus nad naerust vastu põlvi tagusid, hambad irevil, olid teatud mõttes fassaad. Võib-olla tuli see ikkagi sellest, mis oli neil omavahel Vene kroonus toimunud – vähemalt ta ise tajus selle juhtumi ülemtoone katmas nende vestlusi –, aga sel juhul oli ta tõeline oinas, kes oli sellise asja sealt kaasa toonud.

„Reeded ja nädalavahetused olen Tartus, muul ajal Tallinnas,” ütles Voronov tema mõtteid katkestades. „Naine müüb Internetis oma loodustooteid ja asju. Tartus teen laptop’iga tööd. Siin on rahulik, see on põhiline.”

„Endiselt välisminnis?”

„Ikka.”

„Konsulaarosakonnas?”

Voronov kõhkles. „Ameti poolest küll…”

„Aga…?”

„Sisuliselt olen ma rohkem konsultandi rollis.”

„Enne olid ju ka? Spetsialist või midagi.”

„Konsulaarküsimuste vanemspetsialist, jah. Kõik, mis puudutas teise riigi pinnal tekkinud probleeme – viisad, dokumendid, kuriteod, väljasaatmised.” Ta vaatas Antsust mööda ja toksis sõrmeotstega lauale, nagu kaalutledes, mida võib rääkida, mida ei. „Nimetus jäeti samaks, aga töö sisu on hoopis teine; nüüd on rohkem erinevate ministeeriumite nõustamine ja mõnevõrra… tundlikumad teemad. Nagu piirilepe praegu.”

„Kui sees sa selles oled? Ausalt?”

„Nii sees, et sellest küsimusest edasi ma ei lähe.” Ta muigas, aga ainult suunurkadega.

„Mõistan, mõistan… Ja mina mõtlesin, et sa oled ärisse läinud…”

„Sest kõik meievanused on teinud oma panga või vähemalt oma firma, jah? Ei, ärisoont mul pole, aga juura istus jälle hästi. Heh…” alustas ta, aga peatus.

„Räägi-räägi,” nõudis Ants.

„No tuleb välja, et mind on õnnistatud hea mäluga. Kursavennad, va suslikud, ei tahtnud hästi uskuda, aga vedasime siis kasti õlle peale kihla: nemad andsid mulle kolm tundi ja NLKP XXV kongressi protokolli, õiges veendumuses, et nii tolmkuiva portsu lehekülgi polnud ma lugenud. Minu asi oli siis sellest neile kokkuvõte teha… Jah, need olid vist küll elu pikimad kolm tundi. Aga mis siin öelda – kui ma kümne minutiga olin ette lugenud õiges järjestuses kõik ettekandjad, ettekannete pealkirjad, igaühest peamised numbrilised andmed ja postulaadid, blaa-blaa-blaa, ja kui sõpradel hakkasid silmad pahupidi minema, sain ma oma kasti kätte, kuigi mitte ilma kahtlustava nurinata. Ainus häda, et seda paska on siiamaani raske peast välja saada…”

„Praegu suudaksid selle mulle ette kanda?”

Voronov turtsatas. „Haa! Suudaks, aga ei tee, mitte ka kogu Saku toodangu eest.” Ta jäi hetkeks mõttesse. „Ministeerium kukkus ka niiviisi välja, et alustasin väiksemate asjadega, kuidagi läksid aastad ja siin ma nüüd olen.”

„Ja reisida saab,” pakkus Ants.

„Tegelikult ei saa. Need, kes reisivad, muutuvad nii kiiresti kohalikuks, et seda vaimustumust, mida turist tunneb, kauaks ei jätku.”

„Vaimustumust…” kordas Ants omaette.

Voronov lõikas käega õhku, sõnu rõhutades. „Uudsus, see kaob kiiresti. Ma ei tea, oled sa olnud pikemat aega välismaal? Me räägime siin vähemalt poolest aastast, eks. Mina olin, korra Bukarestis ja nüüd viimati Moskvas. Aasta aega. Ma hakkasin endale peeglis ka ütlema: tere hommikust, Juri Glebovitš! Noh, vot nii.” Ta võttis januse lonksu ja pühkis lõuga. „See on see, et ei tohi kunagi liiga kauaks ühe koha peale pidama jääda. Käib vastu maamehetarkust, eks? Aga igal asjal on oma piir.”

„Hmm,” tegi Ants, mõeldes endale ja Heinkülale. „Ja edasi?”

„Nüüd ma olen Eestis mõne aja, siis jälle Moskvasse tagasi ja eks siis näis, mis saab.”

„Perega või?”

„Ei, üksi ikka. Poiss astus üle-eelmisel aastal tehnikaülikooli, meid pole tal enam vaja.”

„Aga mida naine arvab?”

„Mida tal arvata?”

Ants oli kimbatuses, tundes, et ta on küsimustega roninud pinnale, mis ta endagi jalge all õõtsub. Ta tegi ebamääraseid mõminaid. „Toimib see asi nii?”

Kui Jüri suunurgad kerkisid, süvendades silmanurkadest hargnevaid kortse, ei osanud Ants arvata, kas see on siiras lõbusus või iroonia. „Naine ütleb, et ta tahabki minust vahepeal rahu. Lastest samamoodi. Sa ise oled Signega ikka sukk ja saabas?”

„Mina olen see saabas jah, nii palju kui ma kuulen…”

Jüri turtsatas.

Ta jätkas: „Ei, ma arvan, et meie puhul see ei töötaks. Poleks õige.”

Jüri vaikis pikalt ja siis jõi, samuti pikalt, aeglaste sõõmudega. Klaas jäi poole võrra tühjemaks. „Ma arvasin ka, et ma tean, mis peaks ja mis ei peaks olema õige,” ütles ta. „Midagi ma ei teadnud. Neljakümnendate keskel alles hakkasin aru saama, et vahel on teist inimest liiga palju, isegi kui sa tema vastu kõiki õigeid asju tunned.”

„Sul on nüüd juubel tulemas juba?”

„Järgmisel aastal. Viiskümmend neli alles.”

„Ahjaa.”

Nad vaikisid. Ants käis leti ääres ja tõi mõlemale ühed õlled juurde. Ise, teadis ta, kõmbib ta selle õhtu lõppedes kuhugi hotelli ja loodab, et tee peal mõnelt igavlevalt noortekambalt peksa ei saa.

„Tead,” ütles Voronov innukalt, kui Ants oli uuesti koha sisse võtnud, „et Tartus on vähemalt üks koht, kust näeb korraga kolme erinevat ajastut, erinevat kontseptsiooni?”

„Mis koht?” küsis Ants, mõeldes, et kontseptsioon oli üks sõnadest, mille peale tal sees mingi närv tõmblema hakkas, samamoodi nagu kuuldes visioon või absoluutselt.

„Riigitelevisiooni Tartu stuudio. Üks intervjuu oli, see pole oluline. Aga ma vaatasin aknast välja ja sain aru, et see koht seal Riia tänaval on üks väheseid kohti Tartus, kus ühekorraga on haaratav linna tööstuslik, teaduslik ja nii-öelda religioosne pale. Näe, vaata.” Ants vaatas telefoniekraanilt pilti: sügishommikuses kerges vines kõrgusid hallid viljatornid, siis Pauluse kiriku kullatud plekist tornikiiver, veidi eemal juba geenipanga logoga kandiline büroohoone. Ta noogutas. Voronov torkas telefoni põue. „Ma olen mõtlema hakanud, et see ei saa olla ainuke selline koht, ega ainuke selline linn. Ma tahaks veel käia, päris fotokaga, ja otsida selliseid nurki. Kui see aeg ükskord tekib – loodetavasti enne eelpensioni.”

Ants mõtles mitte ilma piinlikkuseta, et ta ei olnud siiani märganud enda juures vaimusirutust millegi kõrgema ja ülevama poole. Ka tema kirikuskäimistel olid teistsugused põhjused. Noore õpetaja kõlavad, kuid lõpuks ebaolulised sõnad ning koorilaulud, mille kestel ta hääletult huuli liigutas, lõid pooltühjas kajavas ruumis ühtlase fooni, mis lasi tal mõtetega üksi olla paremini kui kusagil mujal peale veealuse maailma sadamas.

Jutt tõusis ja vajus. Madalpunktis ostis Ants veel ühe vaagnatäie frititud kalmaarirõngaid ja küüslauguleibu ning viimase kümneka eest klaasitäie pilsnerit, kuid alles siis, kui suurem osa tellitust oli tema ja Voronovi kõhtu jõudnud, meenus talle, et rahakotinurgas volditult peitunud rahatähed oli ta kõrvale pannud bensiini ostmiseks. Ja mis veel hotellist… ei, autos ööbimine paistis reaalsuseks saavat. Perspektiiv hakata poolvõõraks jäänud sõbralt raha laenama tegi ta korrapealt tusaseks; ta kratsis kahvatut põske, kus üle pika aja aetud habe sügeles ning oli üsna kindel, et lasi seetõttu paar järgmist Voronovi lauset kõrvust täiesti mööda.

Igatahes oli nende jutt kuidagi pööranud Heinkülale; ta ei olnud märganud, millal ja kumma algatatuna. „Kuidas siis külavanemal läheb?”

Ta otsis küsimusest tagamõtet, vihjet päev varem Raua talus toimunule, enne kui mõistis, et Voronovi positsiooniga inimesele pidid sedalaadi uudised olema võrdväärsed politsei- või seltskonnakroonikaga, väärt isegi mitte silmade ülelibistamist. Niisiis vastas ta õlakehitusega: „Tore see ääremaa elu. Ainult ajast kipub puudu jääma.”

Voronov kergitas kulmu.

Ta lisas: „Põhitöö on mul ju ikka sadamas ja siis selle kõrvalt nokitsen masinaid remontida. Poiss on abiks.”

„Vaat siis, portovik ihult ja hingelt, nii nagu kõik need aastad tagasi…” Võis peaaegu silmaga näha, kuidas Jüri kaitsekest uuesti sulgus, varjates lõbus-avatud Voronovi ja tuues esile töise. Mingi sünge mälestusevari libises üle ta näo ja kadus. „Kunagi olid sa hingelt ikka Tartu poiss. Arvasin, et sa oled ammu Tallinnas või kaugemal.”

Ants ei tahtnud sellest rääkida. „Tartu oli vanasti, üle kümne aasta tagasi,” märkis ta kuivalt.

„Aga huvitav koht see Heinküla, kas pole?” küsis Voronov, kuigi vastust ei oodanud. „Eksklaav, kui Eestist vaadata. Enklaav, kui Vene poolt vaadata. Tükk Eestit, kus kehtivad – parandan, peaks kehtima – teise riigi seadused. Ma ei teagi, mis teil veel…”

„Maksud maksame Eestile,” sõnas Ants hajameelselt vahele. „Konstaabel on Eestist. Kiirabi tuleb ka Eestist.” Isegi kui ta poleks Signega parasjagu raksus ja naine nõustuks talle ülekande tegema, mis eeldas, et ta suudab võtta telefoni ja tegelikult ka talle helistada ja kõige selle juures varjata klaasitäit viskit ja kolme õlut oma hääles, olid nende kontod eri pankades ja raha ei jõuaks kohale enne järgmist hommikut.

„No vot, ja samas on ta Venemaa jaoks autonoomia. Ma olen pidanud Heinküla viimasel ajal palju uurima, aga kõigi teie eripäradega pole ikka jõudnud veel tutvuda. Mõni riigiteaduste tudeng saaks siit kolm magistritööd kirjutada!” Voronovi häälde ilmus mõtlikkust. „Te kuulute valla koosseisu ja teid juhitakse vallavalitsusest, teil on politseinikud, ehkki formaalselt peaks olema miilitsad, teil saab maksta rubla, krooni ja tulevikus euroga. Isegi maksud laekuvad Eesti riigile. Samas on ta ka Kamõškino, kus Vene riik võib tegelikult teha, mida kuradit ta iganes tahab. Kolm erinevat usutunnistust; noh, jumal tänatud, vähemalt mitte katoliiklased ja protestandid, vähemalt sellest on meid säästetud. Ja nüüd kus Eesti on ELi liige, mõelda veel piirikontrollile… Baarle on selle kõrval huinjaa. Sa tead Baarlet ikka, Hollandi ja Belgia vahel poolitatud linn? Ma olen seal naisega käinud: pisikesed madalad majad nagu kõnniks kusagil filmistuudio dekoratsioonide vahel… Sa ei kujuta ette, milline läbimatu juriidiline padrik su Heinküla tegelikult on. Parem…” Ta vakatas.

Ants tundis, et ta peaks midagi vastama. „Parem, kui seda poleks olemas?” küsis ta ehku peale.

„Ei, ei, mitte seda,” ajas Voronov liigagi innukalt tagasi. Oli näha, et ta kõhkles. Pilves näoga ja kammitsetult mainis ta uut eelnõud, mis puudutas kahe riigi suhteid, vihjates, et sellest võib kummagi jaoks tulla probleeme. „Rohkem ei saa ma praegu rääkida, isegi sulle mitte. Loed lehest või mine tea, satun ise su kanti käima.”

Ants mõtles uuesti rahale ja hingas sügavalt sisse. „Kuule, see suur, et…”

Voronov oli kuhugi kõrvale vaadanud, ta näis rahutuna. Ta lükkas pooliku õlleklaasi eemale. „Ma ei viitsi siin rohkem istuda. Sa tahad kindlasti täna tagasi minna?”

„Ei ole oluline.”

„Autoga tulid?”

Ants noogutas.

„Siis ilmselgelt ei lähe sa kuhugi.” Ta trummeldas pöialdega lauale. „Brändit jood? Ma mõtlesin, et võiks võtta, aga siin on ainult mingi ülehinnatud solk. Aga me võime minu juures jätkata.”

„Kui ma siis veel hotellis toa võtta saan…”

„Ants, mis sa naljatad, mis hotell? Jääd ööseks.”

„Sa ei pea tüli tegema.”

Ta rehmas käega. „Ruumi on. Terve ülemine korrus. Mul ainult hea meel, kui saab kellegagi muust peale töö rääkida.”

„Naine ei protesteeri?”

„Tal on omad tegemised.”

Ants ei öelnud midagi. Jüri tõusis, võttis mantli käele. „Teisel pool Emajõge, kümme minutit kõndimist. Lähme.”

Ta sai magama kell üks ja ärkas enne poolt kaheksat. Kellarihm oli ta käele jätnud punase valutava jälje. Ta käis tualetis, pesi silmanurkadest rähma ja sundis end ära jooma kaks kruusitäit vett. Ta astus trepist alla, oodates võib-olla pahast pilku Voronovi naiselt. Oli ainult Voronov üksi, kes istus sülearvuti taga, tühi kohvikruus kõrval. Piimjast klaasist laual oli ajaleht, mille kuupäeva ta ei näinud. Suurtest maast laeni akendest tuli eredat kahvatut valgust, mis pani Antsu silmad vett jooksma.

„Kus Liina on?”

„Ta käib hommikuti ujumas. Veekeskuses.”

Muidugi, mõtles Ants.

„Süüa tahad midagi?”

Ta kehitas õlgu.

„Vaata külmkappi, ega ma ka ei tea, mis Liinal seal on. Võta, mis meeldib. Võta-võta.”

Ta tegi endale kaks võileiba – suured käärud, päris või, paks viil suitsusinki. Ta uuris musta kõrgläikelist espressomasinat, vajutas umbkaudu nuppu ja sai kruusitäie musta kohvi. Pärast seda tundis ta, et suudaks jälle sõita. Võib-olla näitaks alkomeeter jääknähte, aga ta lootis, et kiire kõnd parklani aitab ka sellest vabaneda. Ta tahtis kiiresti liikuma saada. Päevavalges tundis ta end siin veelgi rohkem võõra elemendina, mittekuuluvana. Üleni skandinaaviapärastes külmades heledates toonides korrus, valgete, nagu hotelli fuajeest toodud nahkdiivanitega. Valge konditsioneer seinal. Heledad lamellkardinad. Hele laudpõrand. Igal pool klaas ja teras, kõik piinlikult puhas. Isegi Voronovi sülearvuti oli valge. Ta oleks siin kahe päevaga mõistuse kaotanud.

Jüri saatis ta ukseni. Väljas oli päikeseline, aga jäine.

„Tagasi Heinkülla?”

„Jah.” Ants tundis, et tänahommikune ükskõiksus varjab eilse piinlikkuse ning seetõttu heitis nagu möödaminnes: „Sa mulle natuke laenu saad teha? Mul vist ei tule bensu jaoks välja.”

Voronov pilgutas üllatunult silmi, aga sõnas: „Jah, muidugi.” Ta võttis rahakotist Antsule mõned rahatähed ja ulatas need kokkumurtuna. „Sellest piisab?”

„Küllalt. Aitäh, kannan sulle pärast üle.”

„Kiiret pole, ehk juhtume varsti veel nägema.”

„Loota võib, loota võib…”

Nad jäid korraks veel teineteisest mööda vaatama, kaaludes, kas öeldu sobis lahkuminekuks. Siis lisas Voronov: „Tervita naist minu poolt. Meie poolt.”

„Jah.”

Jüri, vana nimega Juri Voronovi silme ees jooksid kõrvuti minevik ja tulevik ülikoolilinnas, mis oli saavutanud oma normaalkaalu, oma sada tuhat inimest, ning suvistest näljakuuridest ja mihklikuus tudengite ülesöömisest hoolimata jäänud selle numbri ümber kõikuma.

Nad olid eelmisel õhtul Antsuga rääkinud Tartu muutumisest ja saanud aru, et mõlemad märkavad rohkem seda, mis oli linnapildist kadunud, kui seda, mis sellele lisandus, aga võib-olla oli see lihtsalt järjekordne märk vanadusest. Entroopia: lähenemine Põhjamaade neutraalsele, ilmetule keskmisele.

Ta oli küll näinud kerkimas spordiklubisid, kobarkinosid ja ökopoode, aga nägi ka vähemaks jäämas heidikuid ja kerjuseid; enam ei kohanud taati, kes veetis oma päevad Vabaduse puiesteel kohas, kus kunagi betoontribüünil maiparaade vastu võeti, nüüd bussipeatuses, ja kõik etteveerenud bussid jalutuskepiga läbi koputas; kaubamaja ees ei kõndinud edasi-tagasi vanaproua, kes kõva häälega oma nähtamatule kaaslasele kurtis, kuidas ta pojapoeg Ukraina tankiväes kaduma läks; kadunud oli Annelinnast see kiitsak ja kookus mees, kes nelja ajal hommikul tavatses korrusmajade vahel jalutada, särk eest lahti kistud, ja kisendada uuesti ja uuesti kaeblikul ninahäälel: „Inimesed, ärgake, miks te patus elate!”; üha harvem juhus oli näha kedagi poolest kehast prügikonteinerisse sukeldumas; jah, kadumine kadumise järel, mõtles Voronov; koos iseseisvusega vaibusid igapäevased kõmahtused linna kohal, kui Raadi sõjaväelennuväljalt tõusnud hävitajad helibarjääri ületasid; ka hulkuvaid krantse polnud peaaegu näha, mustlaste kohalolek oli tajumatu ja isegi tuvid olid hakanud kaduma.

Uute kvartalite kerkimine oli muutnud linna olemust. Linn oli avastanud Emajõe kaldad ning laienes moodsas arhitektuurikeeles elamute arvelt nii üles- kui ka allavoolu. Sama kordus linnaservas. Ta ei märganud ühtki kõrget puud, kuid see-eest sisseehitatud saunu, väikeseid avatud eesõuesid, naabritega jagatud mänguväljakuid, garaaže vähemalt kahele autole ja lukustatud prügimaju. Ideaalist, milleks olid mõned Helsingi äärelinnad oma korralikust kivist pereelamute, hoolitsetud parkide, hästivalgustatud kõnniteede ja siledate tänavatega, oli see kõik veel kaugel, kuid mitte enam kättesaamatult.

Kes mäletas veel avalikke joogiautomaate, neid siniseid kandilisi masinaid, kust kolme kopika eest sai osta gaseeritud siirupijooki, mis tuli sorinal – ja järgnev tundus Voronovile endale juba hämmastav – ühte ja samasse klaasi, mida kasutas üks januline teise järel. Üks masin seisis kunagi raudteejaama kõrval ja ta isegi oli sealt mitmeid klaasitäisi joonud, leidmata selles midagi imelikku. Võib-olla tuleb ka see kunagi ringiga tagasi, nagu olid retrolainega tulnud kali, sardellid ja Žiguli õlu, mille tarbimine vanasti näitas madalat klassi, tänapäeval aga stiilitaju ja irooniameelt.

See, mis vanasti, ta enam polnud. Kindlasti polnud see enam linn, kus võis kell viis hommikul kalalt tulles kohtuda Hiinalinnas jahimehega, kes, sileraudne risti seljas, metsa poole suundus. Ei olnud õieti enam Hiinalinnagi oma raudrohtu uppunud kasvuhoonete, vaevu elumaja nime väärivate, sõjavangide ehitatud barakkide, imepisikeste aialapikeste ja ehtsovetlike tänavanimedega nagu Stahhanovi või Nekrassovi. Hiinalinn, mõne kõnepruugis Šanghai, millel polnud midagi ühist Chinatownidega teistes riikides, oli muuhulgas saanud kelkida Peipsi sõjaväelaevastiku staabiga ning ehkki asjad ei jõudnud eales nii kaugele, et flotilli koosseisus oleks kasvõi üks laev, kõlas see igatahes ikkagi vägevalt. Seni kuni Šanghais elasid ainult kõrgeimad ohvitserid, oli ka linnak olnud kontrolli all, aga kui ohvitseride asemel kolisid sisse reasõjaväelased ja lennuvälja remondibaasi tehnikud, ei läinud kaua, kui hakati maja taha tokkroosipõõsasse põit tühjendama ning solk, kanalisatsiooni puudumisel, lendama õuenurka või kõikjal kasvavatesse nõgesepuhmastesse.

…Ja siis oli ta tagasi Tallinna rongi esimeses klassis või oma Volkswageni poolnahast juhiistmel ning isegi kui ta proovis oma distsipliini murda, hoidis aastatega kätteõpitud rutiin ta mõtted töö juures. Ta nägi juba ette, et Heinkülast kujuneb teema, mis ei kao lähikuudel inimeste meelest. Eesti poolt oli olnud riskile minek panna piirileppe sõlmimise tingimustesse kokku Heinküla ja Petseri, üks pärit ühest, teine teisest sõjast, aga millal veel olla julge kui mitte nüüd, ühe sõjandusliku ja ühe majandusliku alliansi kilbi varjus?

Niivõrd palju oli ta Antsule rääkinud, upitades ennast isegi oma uue tööga (ta kahetses seda nüüd – miks oli ta ikka veel tundnud vajadust midagi tõestada?), aga ometi jätnud ütlemata oma kartuse, et Heinküla, ehkki süvitsi minnes juriidiline umbsõlm, oleks lahendatav Gordioni meetodil: ükskõik, mis tema praegune staatus oli, lõplik võim ja otsustus kõigis küsimustes jäi ikka Venemaale. Ta polnud veel ettevalmistatud dokumentidega tutvunud – need reisisid mitmendat päeva tema nahkportfellis kõrvalistmel – ent kuni säilis ka õhkõrn võimalus, et piirkond võiks jääda Eesti kontrolli alla, ei tahtnud ta hakata ärevust külvama.

9

Ants keeras kõrge hoovivärava ette, vaadates hoonet uue pilguga.

Raudade kahekordne maja paistis suur ja laiutav, algusest peale kavandatud imponeerima ja tekitama kadedust. Krohv fassaadil oli värske, kohvipruun kivikatus tänava poolt vaadates veatu. Kuuldavasti oli selle ehitanud üheksakümnendate alguses endale suvekoduks ärimees, kel oli ebaõnn mõni aeg hiljem esmalt maksu-ameti ja siis ka kaitsepolitsei tähelepanu alla sattuda. Tema saatus saabus varahommikul kahe tumesinise Opeli ja ühe halli antennirohke kaubiku kujul ning kuigi ta eskorditi välja ilma käeraudadeta, ei olnud sellest vähestki lohutust, sest sealsamas lõppesid ka tema kauased erootilised fantaasiad kahest trofeenaisest, unistus uuemast maasturist ja suvilast Bulgaarias, ning võimalus avastada, et tema mõtteis pleiboilik stiil oleks kõrgemates äriringkondades paistnud kõigest plebeilik.

Suured šefid olid selleks ajaks mängust välja astunud. Nende rahale teenisid lisa lipsustatud kratid Tallinna viisakates kontorites, nende silmaalused olid varjudest raamitud ning intervjuud ajakirjandusele harvad; ilmselgelt oli tegu tõsiste töömeestega, kes, liikudes igapäevaselt kõrgemates sfäärides, väljasirutatud varbaotsaga harva kodumaa pinda puudutasid.

Üksnes amatöörid lükkasid pagemise viimasele minutile, kui nende salajased vestlused ja toimingud olid asjaomastele instantsidele juba aastaid teada ning giljotiini tera vabastatud, kuid alles poolel teel alla, ning nagu Antsu maja asustanud ärimees, kes peksleva südamega kaubikusse topiti, pidid ka nemad avastama, et keskmisest rohkem tutvusi ja paksem rahapakk ei ole see puhver, mis hoopi pehmendab.

Tänu sellele, et ärimees osutus üheks amatööridest ega polnud jõudnud ka maja valmis ehitada, Ants selle koha enampakkumiselt saigi. Esimesel korrusel, pärast kööki, elutuba ja nende magamistuba seisis ajutine kipssein, mis lahutas valminud majaosa poolikust. Põrand oli valatud, kuid talla all külm; siit ja sealt turritasid krobelisest betoonist välja vee- ja küttetorude otsad või paistis kirev kimp juhtmeid, kuid muus osas oli suurem osa esimesest korrusest sama tühi ja kajav kui siis, kui nad siia sisse kolisid. Köögis langes aeg-ajalt laest betoonipuru tööpinnale ja supipotti, nagu üritaks maja nende ümbert tükk tüki haaval kaduda; kui hamba all krõmpsatas, sai see keeleotsaga suunurka ja sealt lusikale lükatud ning pärast mõtlikku peanoogutust söömine jätkus.

Eks tema ja Signe lootused olid ka olnud suuremad.

Signe oli hoidnud maja laitmatus korras, pühkides ära iga tekkinud leivapuru või rasvapleki, käies kaks korda nädalas toad üle tolmuimejaga ja korra nädalas põrandalapiga ning hoides kraanikausi nõudest tühjana, nagu oleks ta igal ajal valmis külalisi vastu võtma. Selle kõrvalt joonistas ta ruudulisele paberile päris korralikus perspektiivis mitmesuguseid kappe, laudu ja toole, millega ta plaanis pooleliolevat majaosa sisustada, visandas paneelkardinaid ja ruloosid ning joonistas toolidele istuma kriipsujukusid, kes laiutasid nõutult oma kriipsukäsi ja naeratasid justkui vabandavalt. Tema ind näis olevat kantud ootusest. Ants tajus, et Signe võttis väikemagnaadi majja kolimist kui esimest sammu teel kuhugi kõrgemale, samas kui tema enda jaoks oli see juba kuhugi välja jõudmine – kui mitte tippu, siis olusid arvestades sinna lähedale. Üha suurema tõrksusega tegi ta naisega tema planeerimisfantaasiaid kaasa, ütles mõne värvi nime, kui temalt küsiti, näitas näpuga ühe või teise materjali peale, lausus õigetes kohtades „jah” või „ma arvan küll”, kuid ei leidnud sõnu ütlemaks, et see kõik jääb ilmselt tegemata, sest paremini kui ots otsaga nad kokku ei tulnud – ja sellegi jaoks pidi Ants töötama kahel kohal: pooltel päevadel Heinküla sadamas ning muul ajal remonditöökojas, kuhu ta aeg-ajalt ka Taanieli abiks kutsus.

Raudade vanast taluasemest olid säilinud eestiaegse abihoone vundamendi piirjooned ning ühes aiaservas seisis meetrikõrgune müürinukk, kuhu külge oli alustatud savitellistest suitsuahju ehitamist. Need olid ka ainsad silmaga nähtavad jäänukid minevikust. Uue elumaja juures ei olnud eelmine omanik tahtnud vanast midagi kaasa võtta: sissevarisenud katus ja seinad olid pilbasteks laiali tõmmatud ja minema veetud ning alusmüür välja kistud ja peeneks kruusaks põrmustatud, et kõvendada sellega maad ruske sillutise all hoovis.

Ants oli lasknud kohale ametlikult nimeks kirjutada Raua talu, et alustada kusagilt oma tagasinõudmist. Nimeta kohas elamine tundus väär – sama hästi võinuks siis elada anonüümses linnakorteris. Samamoodi tundus valena nimi Kriposka, mille oli koht saanud nõukogude võimu ajal. Tartus oli ta käinud punases arhiivimajas Toomemäel ja välja otsinud 1938. aastast Põllutööministeeriumi Katastriameti koostatud nimekirjad, millega maksualused talukohad, sealhulgas tema praegune, endale nimed said. Raud (Raudnaggel) oli seal sees nagu viiekopkane!

Ants ei saanud öelda, et tal oleks raha kunagi palju olnud, või isegi seda, et ta oleks saanud lubada muretut äraolemist, kuid väärismateeria kippus loomuldasa tema poole tõmbuma, nagu tõmbus see maja, mis muudes oludes olnuks kaugelt tema võimaluste piirist väljapool, või see Audi, mida müüdi mootorivea tõttu poolmuidu ja millest ta veel oma alla kauples. Või isegi Signe, kelle näos talletusid veel need puhtad jooned, see habras ja meestele nii ihaldusväärne tasakaal lapseliku ja naiseliku vahel, mis ülikooliajal oleks ta pidanud Antsu-sugusele karusele maapoisile kättesaamatuks tegema. Isegi magnetilised poolused vahetavad sadade tuhandete aastatega asukohta – kas ka tema oli nüüd jõudnud punkti, kus see aastakümneid kestnud polarisatsioon muutus vastupidiseks?

Signe tuli talle vastu froteest, rohelise sõnajalamustriga hommikumantlis – mälestus Egiptusest. Vanasti kiitles mõni, kuidas ta on viimane eestlane, kes pole Soomes käinud; nemad aga said päris pikka aega öelda, et nad on viimased eestlased, kes pole käinud Sharm el Sheikhis. Naine tõi sealt suvekleite ja päevakübaraid, mis keset siinset suve näisid kohatud ja vastikult silmatorkavad. Temperatuur oli vale. Päikesevalguse toon oli vale – liiga palju või liiga vähe kelvineid, Ants ei osanud öelda. Ümbrus oli vale ja eriti valed olid inimesed. Jäid ainult see hommikumantel, mida naine kandis aastaringselt ning arvutisse tõmmatud üheksasada nelikümmend pilti, mille sorteerimiseni polnud nad siiani jõudnud.

„Kohvi teen sulle?” küsis Signe.

„Jah,” ütles Ants. „Taanielile võib homme lõuna paiku uuesti helistada,” lisas ta.

„Ahah.”

„Neil on muidu mu number – sinu oma ka – kui peaks vaja minema.”

„Ahah.” Naine tõstis kohvipuru tassi. „Mida me edasi teeme?” küsis ta keeva vett valades. Tema hääl oli tuttavlikult lame, moduleeritud tablettidest, mille jälg heiastus ikka veel tema tuhmis pilgus.

„Läheme homme tööle.”

„Muidugi…” Sarkastiliselt.

Ta võttis kohvi ja Maalehe ja taandus elutuppa. Leht käis korra nädalas ja ta luges selle harilikult ühe istumisega otsast lõpuni läbi, isegi kohad, kus räägiti tõuaretusest ja viljasortide spetsiifikast. Ta jättis meelde põllutöömasinate nimetusi, leides need olevat vaimustavalt iseäralikud (sügavkobesti, randaal, ketaskoorel, ja tema lemmik – kaaruti-vaaluti). Maameest temas kummatigi polnud; kõik need dokumentaalsaated hiigelsuurtest lautadest või silmapiirini ulatuvatest kartulipõldudest tekitasid temas tüütust ja vastikust. Lapsena oli ta saanud piisavalt kartulivagude kohal küürutada, nii kooli jaoks, kus neid viidi bussidega mõnele kolhoosipõllule, kui ka oma tagaaias. Seda kõike veel hobi korras teha olnuks masohhism skaalal, mille jaoks tal puudusid numbrid.

…Ja ehkki ka naine sama lehte aeg-ajalt sirvis, tajus Ants temas üldist ärritust, mis võimendus iga kord, kui mees lehe ette võttis, sinna süvenes ja aeg-ajalt midagi ette luges. Kord olid need altkulmu pilgud, siis nihelemine, siis allasurutud ohked ja puhisemised. Vaikus katkes, kui naine tegi märkuse nagu: „Nägin, et trepi kõrvale oli paar mutimullahunnikut tekkinud” (Ants läks, trampis need kinni ja koputas labidaga tasaseks) või: „Ei tea, mida see pesumasin nüüd koliseb…” (Ants läks ja reguleeris jalgu). Ent varem või hiljem jõudis naine punkti, kus Ants istus jälle oma toolis, kuid midagi rohkemat polnud teha või parandada. „Tobe ajaleht,” viskas ta siis, teise poole vaatamatagi. „Ei saa aru, mida me tast tellime.”

„Me tellime igasugu asju. Akadeemiat, Päevalehte, veel on su naisteajakirjad, igasugu kataloogid käivad…”

„Kas sa tahad põllumeheks hakata?” nõudis Signe siis juba üsna pahaselt. Sellest oli Ants juba aru saanud, et naine vajas inimeste rollidesse ja ametitesse lahterdamist, et neisse arvamus kujundada, ning mehe virvendamine ühe ja teise vahel ei mahtunud talle pähe. „Kui ei taha, siis milleks see kõik?”

Ants võttis prillid eest ja vaatas teda veidi hämmeldunult. „Ma tahan teada, mis ümberringi toimub.”

„Tõesti, kõigest on vaja teada? Vanasti mulle meeldis su uudishimu, aga sa oled sellest teinud mingi… viljatu ja eesmärgitu faktide ahmimise!”

Ta kehitas õlgu. Kuhu ta pidanuks siis piiri tõmbama?

„Minu meelest on see sul asendustegevus.”

„Jah?”

„Majas peremeest ei ole…”

Ta aimas ette, millise raginani selline hääletoon viia võib ja vaikis. Vaikust jätkus mõneks minutiks, siis pani Signe käed endale ümber ja hõõrus käsivarsi.

Ants tõstis pilgu lehe kohalt. „Külm?”

„Mis sa siis arvad?”

Ta vaatas välja: ladvad õõtsusid. Ta kehitas õlgu. „Tuba on ju soe.”

„Võib-olla seal, kus sina istud. Kaminast puhub sisse.”

Kamin oli mustast kivist ja nii kõrge, et sinna oleks laps seisma mahtunud, sellisena paslik pigem mõnesse Briti teleseriaali häärberisse kui nende elutuppa. Äpardunud ärimees, kes oli käsile võtnud liiga palju asju korraga, oli ka siin pooleli jäänud ning halva ilmaga pääsesid külmad tuulehood kaminast läbi.

„Sa ei pea ju just seal istuma,” tegi ta märkuse.

„Aga ma tahan siin istuda. Minu viga pole, et sa ei suuda kaminat ära remontida.”

„Meil on raha mujale ka panna.”

„Raha on sul alati mujale panna, mitte sinna, kuhu vaja oleks.”

Signe hääles kõlisesid külmalt samad tuulepuhangud, mis väljas latvu nüpeldasid ning Ants teadis, et sellise koha peal on targem vait püsida. Niisiis ütles ta: „Meil on pool maja täiesti tühi.”

„Kelle idee see oli siia kolida?”

„Mõlema.”

„Ära valeta, minu idee see ei olnud.”

Antsu reaktsioon sellele oli veelgi taanduda oma tugitooli. See oli sügav, kulunud riidest kattega, lõhnates pisut õlle ja kopituse järele ning samblana pehme ja vetruv, ehkki ta teadis, et see pole tema seljale hea. See oli tema varjupaik elutoas, mille ümber oli ta ehitanud barjääri kohvilauast (mille peale oli ta omakorda kuhjanud ajalehti ja raamatuid) ja põrandalambist. Lisaks oli ta tooli keeranud nii palju seljaga elutoa poole kui naine vähegi välja kannatas.

Ta ei teadnud, palju aastaid nad olid teineteise jaoks lukus olnud – säilitades pealtnäha hea läbisaamise kaitsekihi, millest läbi kumbki teist ei lasknud. Nende kurbus lõikas lihasse, naermised olid aga pinnapealsed. Hetkel, mis oli sama tabamatu kui õhkutõus, oli hommikune lõõpimine muutunud formaalsuseks, mille õõnsuse taha võõrad ei näinud.

Siiski, mõnikord tekkis nende vestlusesse ootamatu paus, kus Antsule tundus, et nende vahel oli tekkinud side – hetk, kus mõlemad järsku avastasid, justkui rollist välja langenud näitlejad, et neid ümbritsevad kaamerad, võttemeeskond ja pimestavad jupiterid laes – ja kus Antsule tundus, et nad on ühe sõna kaugusel tõelisest kontaktist. Ants mõtles siis: anna mulle tõuge, lase mul välja murda selle fassaadi tagant, oleme meie jälle meie, kuid seda sõna ei tulnud. Vanasti topeltheeliksina teineteise ümber keerelnud elud suundusid nüüd paralleelsete sirgetena lõpmatuse poole, saamata isegi mitteeukleidilises maailmas ealeski ristuda.

Õhtul sai ta Voronovilt kõne, millest toona ei osanud ta midagi välja lugeda – arusaamine tuli hiljem.

Voronov oli ebakindel, keerutades jutuga siia ja sinna. Vana mees – kelle hääl telefonis oli aastatega läinud kõrgemaks ja õhemaks, pettes vanusega – kes tundis, et ta ikka võlgneb Antsule midagi, aga kõhkleb. „Asjalood” olid need, mille pärast ta helistas, ja asjalugudega oli nii, et temani olid jõudnud kuuldused – venelased hakkavad korraldama midagi Tallinnas, teevad midagi ohtlikku, mille eel- või järellainetus võib jõuda ka Heinkülani. Ants kuulas tema soovitust võtta perega väike puhkus, minna Heinkülast paariks nädalaks ära, käia ehk reisilgi (peatudes põgusalt voorustel, mida kujutanuks virmaliste vaatlemine Lapimaal või kulinaarse horisondi laiendamine Türgis). Järgnevat oli Voronov nõus möönma: „Võib juhtuda, et see kõik on mingi lollus, ja siis sa mõtled, et ma olen peast soojaks läinud. Aga kaalu seda.”

Mida Ants ütlema hakkas, muutus mingi sisetunde ajendil nendinguks: „Sa ei tee nalja.”

„Enda meelest mitte.”

Ants ohkas. „Siis ma mõtlen.”

Voronov pani midagi lisamata toru ära.

10

Detsember. Külm ja kuiv ja lumetu, nagu ta viimastel aastatel tihti juhtus olema. Madalrõhkkonna taevas oli madal, pilved hallid nagu rauga pilk.

Nädal aega puhkust, mille Ants oli haiguslehe ettekäändel välja võtnud, oli möödas; selle käigus oli kuu jõudnud vahetuda ja Taaniel viidud üle intensiivist üldpalatisse. Keskkriminaalpolitsei uurijad olid käinud temalt kaks korda selgitusi võtmas, mõlemal korral Antsu ja Signe kohmetul juuresolekul. Tema loiult antud kirjeldused viisid silmatorkamatu korterini Tartus, kust Lõuna liikuvkontrollitalitus avastas hulgaliselt pudelietikette, korke, tühje kanistreid ja pudeleid, ning vene- ja soomekeelseid etikette. Mitmesajaliitrisest konfiskeeritud partiist leidis ekspertiis ainult ühe kasti, mis sisaldas metanooli. Ringlusesse oli sellest jõudnud pool – need pudelid, mille ostis Taaniel, ning need, millest said oma osa kolm ülejäänud ohvrit.

„Kuidas sa teadsid sealt küsima minna?” nõudis uurija.

„Sõbrad juhatasid…”

„Mis sõbrad need sellised on? Kust nemad teadsid?”

Taaniel kehitas õlgu. „Jutud ju liiguvad… Keegi ikka teab, alati.”

Vahistati neli edasimüüjat ja nende kaudu jõuti tootjani, kes inspektorite saabumise ajaks oli jõudnud kõik vaadid maha kallata. Hallidest kividest lagunev garaažikompleks Jõhvi lähedal metsaservas, varjatud kuuskede ja rauarisu ja roostes Volkswagenite ja rehvivirnade taha, lehkas vängelt ning maapind alles lirtsus tolliametnike saabaste all. Paks, umbuskliku pilguga mees seiras nende tegemisi ja ähvardas kõiki oma advokaadiga, aga kui kohale jõudsid esimesed telekanalite bussid, oli ta enam kui agar politseiauto kongi ronima, varjates käsivarrega nägu.

Sadama poole sõitma hakkas Ants seitsmest hommikul, olles ärganud tund aega varem, röstinud endale paar saiaviilu, visanud sinna peale jämedad singiviilud ja loputanud selle kohviga alla. Pagasis, tihedalt pakitud, reisisid kaasa üks kalüpso, raskused, komplekt soonikutega vaheriideid, süvasukeldumise lestad ning pikemad lestad vabasukeldumiseks.

Auto rappus teekonarustel ja Ants mõtles lõputuile talvedele, mis algasid juba oktoobris esimeste nukrate lumehelvestega ja jäid ennast meenutama mai alguseni metsa all püsivate lumeviirgudega. Kaheteistkümnest kuust kaheksa tuletasid mingitpidi meelde külmust ning vahel tundus talle, et kõik eestlased on sellest natuke segaseks läinud, kannatavad ehedaima Stockholmi sündroomi all: nad tunnevad talve vastu sümpaatiat, õigustavad tema julmusi nagu kolmkümmend miinuskraadi või põlvini pritsiv lobjakas, taluvad tema lõputute sadude ähvardusi ja ründavad ise kõiki, kes söandavad midagi halvustavat öelda. Ta mõistis neid: kuidagi peab ju kohanema.

Kohale jõudes tagurdas ta sadamavärava kõrvale, avas tagaluugi ja hiivas põhivarustuse turjale. Ta kõndis tõkkepuust mööda ja nägi juba eemalt Dima tuttavat kuju balloonide juures askeldamas. „Vanal” oli tavaks alustada koidikul ja lõpetada alles siis, kui taevas oli öiselt sinakasmust, rabades tuukrigupi ülemana ühtviisi tehnika ja paberimajandusega, ajades välja töid ja saates mehi koolitustele, kuigi mille nimel ta seda tegi, ei teadnud keegi. Tal olid peadligi pöetud hallid juuksed ja näol päevitus, mis ei kadunud ka pikima talvega ning tema vanuse juures oli imekspandav, kust ta võttis kogu energia, kui ta isegi suitsu ei teinud, neelates üksnes kruuside kaupa musta teed.

Ants jõudis lähemale, viipas, küsis töö kohta.

Dima osutas kai poole, mille äärde oli lisandunud hall kala-traaler; kooruva värviga kerele oli maalitud number „DTT-488”. „See tuli eile sõukruviga sisse.” Ta rääkis aktsendiga eesti keeles, ehkki Ants oli õppinud vene keelt kooliajast peale ja suutis juba sõjaväes seda vabalt rääkida.

„Midagi lahti?” küsis Dima, olles talle teravamalt otsa vaadanud.

Ants raputas pead ja rehmas käega. „Tavaline. Vähe maganud lihtsalt.”

Nad aeg-ajalt küll jagasid hinge peal olevaid muresid – kui samade meestega olla päevad läbi paadis, siis ega teisiti saagi –, aga merre need jutud ka jäid. Koos töötamine lausa nõudis, et vahel mõned asjad pinnale tuleks, sest muidu võisid omavahelised asjad minna väga järsku väga veriseks.

Järgmisena jõudsid Oleksandr ja Peterson, kes jagasid sama autot ja lobisesid muretult. Sellal kui Ants varustust kontrollis, tegi Dima talle „briifi”, nagu enne iga sukeldumist, ja võttis allkirja. Ta andis selle masinlikult, mõeldes Taanielile. Ta hakkas ümbritsevat märkama, kui kuulis Oleksandrit ütlemas: „Meenutab seda Osmussaare lugu.”

„Op-plja,” tegi Dima, nagu öeldes: siit see jälle tuleb.

„Mis lugu?” küsis Peterson, grupi noorim.

„Ah, teine kord räägib.”

Oleksandr uuris mõtlikult kinnaste õmblusi, küllap kaaludes, kas Petersoni uudishimu kaalub üle teiste demonstratiivse tüdimuse. Tema jalge juures ootas „Interspiro” kirjadega suruõhuhingamisaparaat.

„Üheksakümne teise aasta hilissügisel jooksis Osmussaare juures üks venelaste traaler tormiga grundi,” ütles ta siis. „Ikka korralikult, nii et laev oli täitsa külili. Tollal elas saarel ainult üks talumees, kes pidas seal sajapealist lambakarja. Ei tea küll, millest nad seal elasid, aga aastaid olid nad seal olnud, korra aastas viis mees lambad mandrile ja lasi hea raha eest lihaks teha ja nii see käis. Noh, ja järsku siis avastas ta, et üleöö on talle tekkinud kuus vene külalist. Venelased esimese asjana võtsid muidugi raadioühenduse oma kaluribaasiga. Jaa-jaa, öeldi, loomulikult, kohe tullakse, päästetakse… Aga kuidagi tuli välja, et lasti neil pole ja laev on ka vana rüsa, nagu see iludus siin – ühesõnaga, kurat teiega, ainult venelased muidugi kasutasid teist sõna.”

Ta sikutas kalüpsot ülespoole. „Eks poisid siis tõid laevalt varud ära, paljukest seda oli ja seadsid end sisse sõjaaegses mahajäetud punkris.”

„Ja jäidki sinna,” proovis Ants, kes oli samuti lugu varem kuulnud, seda kiiremini edasi aidata.

„Ja jäidki sinna. Neli betoonseina, lagi, tühi ukseauk ühel pool ja laskeava teisel pool, rõske ja külm nagu põrguline. See võis olla oktoobris, siis need suured tormid käivad… Ma annan neile au, kõvad vennad. Muidugi, nad arvasid, et see on vaid paariks päevaks. Baas rääkis iga päev, et tehakse kõik, mis võimalik – nagu oleks nad kusagil Somaalias, mitte Vene külje all –, kuni neil lõpuks toidupoolis otsa sai.”

Oleksandr sikutas kummiülikonna luku lõua alla kinni, sellal kui Ants juba kontrolliks regulaatorisse puhus ja ventiile sättis, ning kuna Dima tegi žesti „saa juba ühele poole”, jätkas: „Mõelge aastatele. Eesti oli värskelt vabaks saanud, pinged veel üleval, ja ega kohalik talumees ei mõelnudki kuut tursket vene madrust toitma hakata. Piirivalves oli ka piisavalt palju segadust, et nendega mitte jännata. Ilm läks järjest külmemaks, vihma lahmas päevade viisi nagu sealkandis ikka… Vennad mõtlesid siis, et söök liigub ju saare peal neljal jalal ringi ja teeb mää, ainult võta kinni, kopsa pähe ja küpseta lõkkel ära. Aga nii kui nad seda proovima läksid, sai üks endale siraka soola kintsu. Kohe täitsa päriselt. Vanamehel oli eesti ajast korralik jahipüss, õlipaberis hoitud, ja käsi ka veel täpne. Järgmine kord, lubas, on soola asemel haavlid. Tema maa, tema lambad, tema õigus. Seal oleks juba päris sõjaks läinud. Venelased plaanisid, kuidas nad peavad vahetustega valvet, kuni vanamees ükskord magama jääb, siis viivad salaja ikka mõne lamba minema või kui vaja, koksavad vanamehe enda ära. Keegi ei taha ju vabatahtlikult nälga surra. Tegid endale kaikadki valmis, laeva pealt võeti ihutud noad ja tugevad köied, et mees või lammas kinni siduda.”

Ta vinnas hingamisaparaadi selga ja kohendas õlarihmasid. Teised olid juba valmis, aga kuulasid. „Noh, aga eestlaste piirivalve oli vahepeal saanud loa sekkuda ja natuke enne, kui sõjaplaan teoks sai, tuli paat podinal randa, et hädalised peale korjata. Vanamees ka siis kohe asjaline, püss lahtiselt käevangus nagu mingil Briti lordil, käis ja tänitas, et viidagu jah need bandiidid ja kommunistid minema. Ohh, paar madrust ei tahtnud õieti minnagi, oleks tahtnud vanamehele sealsamas enne õpetust anda. Kuidagi nad siiski laevale saadi ja sellega ära viidi, kuigi traaler, jah, see jäigi neist sinna maha roostetama. Vanamees kasvatab kuuldavasti siiani lambaid.”

Veerand tunni pärast, kui pikk kaiäärne juba kõmas ja kolises masinamürast ning kaikus kümnete inimeste häältest, mis püüdsid sellest üle karjuda, laskus Ants tuttavlikku pruunikasrohelisse hämarusse. Mõne sekundiga oli ta vaikses pimeduses ja kogu ülejäänud maailma jaoks kadunud. Dokis kumas kahkjalt läbi vee tema pealambi pehmeääreline valgusvihk, meres või järves poleks olnud sedagi.

Teda ei häirinud monotoonsus, mis seisnes kahe töö vaheldumises: mõnel päeval remontis ta laevadel vinte, otsides õlilekkeid ja eemaldades vindi ümbert sodi, teistel päevadel puhastas ta laevakorpusi. DTT-488 tahtis sõukruvi puhastamist, nii nagu viimased kolm tööd enne seda. Harvemini tuli ette veealust keevitamist, sellega tegeles tavaliselt kas Dima ise või siis Oleksandr, vibalik ukrainlane, kes oli kaheksakümnendate lõpus Eestisse tulnud ja jõudnud kuidagi Heinkülla.

See oli Antsu jaoks tema keskkond. Siin sai ta olla üksi – niivõrd, kuivõrd oli see võimalik, olles pidevas kontaktis kaldal-oleva tenderiga – ja pääseda üldjuhul tüütute inimeste ja nende üldjuhul tüütute juttude eest. Kuni ta oli vee all, ei pidanud ta mõtlema Signele ega Taanielile. Keegi ei tahtnud temalt midagi muud peale selle, et ta keskenduks oma käsilolevale tööle. Isegi paarilisega sukeldudes, kus nad aeg-ajalt pidid vahetama lauseid üle raadio, suutis ta end kujutleda rohekasse pimedusse üksi. Laevadest mõtles ta mõnikord kui suurtest veeloomadest, tõmmates enne töö algust isegi käega üle konarliku metallkere ja lausudes omaette: Teeme su jälle korda, vanatüdruk.

Kusagil käivitus sõukruvi. Ta tundis seda mõni sekund ette, vaiksema ja teravama eelhelina, aga ometi tabas täishääl teda haamrina. Helid levisid läbi vee nii hästi, et sadakond meetrit eemal käivitatud mootor kõmises ja möirgas ta kõrvus nagu sõidaks laev sealsamas temast üle. See oli süvenemise miinus – heli oli tulnud nii ootamatult, et ta tundis, kuidas süda kontrollimatult pekslema hakkas.

Oli olnud juhuseid, kus laevamootor käivitati ekslikult veel siis, kui tuuker alles kruvi kallal töötas ning baaskursusel toodi need näidetena ohutustehnika rikkumisest, aga Antsule jäi teine mulje: hoolimata kõigist kontrollidest, topeltkontrollidest, allkirjadest paberitel ja isegi füüsilistest tõkistest võivad asjad ikkagi perse minna, kui see nii oli määratud.

Pingutusega sundis ta end rahulikuks. Ta tardus, sulges vastu instinkte silmad ning sundis end aeglaselt sisse ja välja hingama, kuni esmane ärevushoog möödus. Ta kontrollis õhumõõdikut, sest võis juhtuda, et ajule tunduv kümmekond sekundit on tegelikult viinud mitu minutit. Näidik oli normis. Ta pigistas liini, millega ta pidas sidet oma tenderiga – abilisega, kelleks täna oli Vasserman –, kuid ei sikutanud seda. Rahulikult, rahulikult, mõtles ta ja südame rütm naasiski lõpuks aeglaste, mõõdetud löökide juurde.

Vassermani hääl krabises raadios, ilmselt oli ta ikkagi midagi tajunud: „Kõik korras, Ants?”

Tal läks mõni hetk, et kaks silpi ladusalt välja saada: „Korras.” Ants kujutas teda ette kail seismas: tuul hõbehallides juustes (kuigi mees alles neljakümnendate lõpus); veepinna poole vaatav kandiline, ehkki natuke pehme nägu murelik; käsi kratsimas hoolikalt raseeritud laia lõuga. Ja tundis hetkeks soojustki.

Ta tegi pausi kolme tunni pärast, keskendumist rohkem katkestamata. Alles veest välja ronides mõtles ta, et veel aasta eest poleks ta millelgi sellisel lasknud juhtuda. Ta oli hapraks muutunud.

Ta ajas varustuse seljast ja kõmpis Vassermaniga kõrvuti majja. Oleksandr istus köögis nende kipaka valge plastlaua taga samasuguses plasttoolis ja osutas enda ette karbile. „Näe, võta.”

Karbis olid burgerid. Kotlett paistis mahlane, aga salatileht oli närtsinud.

„Kust tõid?”

„Beki juurest, kümnekas tükk. Hea kraam.”

Ants kooris rahakoti vahelt sedelid ja lükkas üle laua. Ta lõi burgerile hambad sisse ja tundis, kuidas lihamahl selle vahelt välja voolab, segunedes universaalse majoneesi-ketšupikastmega, ning kuigi see oli maitsetest labaseim, eriti võrreldes Signe söökidega (aeg-ajalt läks naine segaseks ja võttis ette mõne neljatunnise roa, mille tarbeks läks käiku suur osa nende köögis leiduvatest nõudest ja maitseainetest), haukas ta seda suurte ampsudega. Lastes Oleksandri ja Vassermani lobisemise kõrvust mööda, vaatas ta aknast välja sadamaterritooriumile, kus madal kraana aeglaselt rööbastel liikus ja dokist kostis keevitusaparaadi tärinat ning mõtles Taanielile.

11

Nähtus, mille ilmnemine langes ühte Antsu tagasijõudmisega, ei olnud kindlasti paanika. See oli teatav nukrameelne eelaimdus, mis levis tema keskmest kirbe kuid nähtamatu pilvena, muutes poeäärsed targutajad vaikseks, tungides ühel pool keldrisse, mille koristamine jäi seepeale pooleli, andes teises kohas joogiveele hapuka maitse ja pannes kolmandal tünnid tehnilisest piiritusest aetud puskarit läbi jooksma. Läbi Heinküla oli öö jooksul tõmmatud nähtamatu klaverikeel, ühendades üht maja teisega ja võnkudes murede ja eelaimduste sagedusel nii, kuidas seda ühelt ja teiselt poolt Peipsit plõnniti.

Piirileppe sõlmimise põhitingimuseks oli Eesti seadnud Petseri alade tagasisaamise. Kavandis sedastati see ilma pidulikkuseta, neljanda lehekülje alguses oleva fraasiga, mis eelmiselt lehelt katkes ning sellelt jätkus: „… ja vastavalt 1920. aasta Tartu rahuga kehtestatud piirijoone kulgemisele.”

Leppe üle oli vahetatud sõnu, mõtteid, noote ja teravusi; ka tuli see ootuspärase rutiinsusega teemaks iga kord, kui Eesti või Vene poolel vahetus välisminister. Petserimaa oli nagu jaapanlaste Kuriilid või süürlaste Golani kõrgendikud või argentiinlaste Falklandi saared või pakistanlaste neitsilik Kašmiir – võetud võimuga ja ilma lootuseta tagasisaamisele – kuid seda enam tuli seda trummi taguda, et vähemalt põhimõtte pärast mitte järele anda. Enne praegust ei saanud eksklaavid nagu Heinküla ja Dubki selle kõrval isegi joonealust märkust läbirääkimiste protokollides.

Kuid isegi trummitagumine ei aidanud selle vastu, et Petseri muutus eestlaste jaoks poolmüütiliseks paigaks, mis üksnes rahvuslaste ja ajaloolaste kehutusel pidi saama Eesti osaks. Ta kadus unustusse reaalse paigana, kus elavad reaalsed inimesed, kaotas oma soolagendikud ja ojadest lõhestatud künkliku maastiku ning kerkis esile heiastusena, nagu heiastub mõne tartlase jaoks Kivisild või mõne tallinlase jaoks kolmekümnendatel visandatud eskiis ratsamonumendiga Vabadussambast. Heiastustega polnud aga teatavasti vaja vaeva näha, nad ei küsinud süüa ega tähelepanu, neid võis mõttesilma ette manada ja sama kergelt sealt ka kaotada.

Petseri oli olnud sõja ajal Venemaale omamoodi sillapea – tugiala, mis sundis Eestit pikendama kolmekordselt oma kaitseliini riigi kaguosas ja mida oleks koos Narvaga saanud kasutada ülejäänud riigi nagu pihtide vahele võtmiseks. Küllap just siis oli jõudnud Vene välisministri lauale dokument, mis näitas samasugust potentsiaali Antsla-suurusel Heinkülal: viissada eestlast, hea küll, aga kaheksasada valdavalt Vene passiga kodanikku, keda oli küll liiga vähe, et teha poliitilisi suurmanöövreid, kuid piisavalt, et nende kaudu mõjutada ülejäänud riiki.

Ajalehed tsiteerisid Vene välisministrit, kes talle omasel resoluutsel häälel teatas: „Leppe saavutamine sõltub ainult sellest, kas Eesti loobub aegunud territoriaalsete nõuete esitamisest. Oleme uuesti valmis alustama Eestiga läbirääkimisi, kuid ilma üllatusteta.”

Eesti poolel jäi ministeeriumi pressiesindaja napisõnaliseks. „Välisministeerium töötab välja seisukohta Heinküla küsimuse asjus.”

Kahepoolse diplomaatilise ebamäärasuse ududest tõstis pead müütiline mõtlemine. Heinküla inimesi liigutati mõtteliselt ühele ja teisele poole piirijoont, arvutati välja nende paiknemine mitmesugustes edetabelites (haridus, sissetulek, ostujõud, tööhõive, alkoholitarbimine, kuritegevus); mängiti läbi stsenaariume, kus mitusada tööotsijat paigutati erinevate kohalike ettevõtete ukse taha tööjärjekorda ning juba kritiseeriti ka, et geopoliitilist, regionaalset jne olukorda arvestades on selle kujuteldava grupi kujuteldavad nõudmised ebamõistlikult suured.

Pahameel uhkas üle leheveergude paberil ja Internetis: kuidas nii, ise alles, no tõesti, mida nad õige, arvestagu ikka ka, kus, …

Tänava- ja virtuaalküsitlused näitasid, et enamik inimesi oli nõus Heinkülast lahti ütlema. Eesmärk pühendab abinõu ja kui Heinkülast loobumisega oleks võimalik tagasi saada Petserimaa alad – olgugi, et sellele tehti üksnes diplomaatiliselt mittemidagiütlevaid vihjeid –, siis on kaup seda väärt. Heinküla jäi selles võitluses alla, ta polnud jõudnud ennast veel eestlaste teadvusesse kinnistada.

Ent ligi veerandi vastajate jaoks oli see „kõik või mitte midagi” olukord. Ühtki Eesti maatükki lihtsalt ei anta käest ja kõik, raiusid nad; vahet pole, kas seal elavad venelased või uluvad hundid.

Kolmas häälegrupp manitses targu talitama, mõõdukalt suhtuma, mitte muutuma liialt emotsionaalseks. On ju kummalgi poolel häid põhjendusi, ajaloolisi ja päevapoliitilisi, keegi otseselt ei eksi, argumente leiab kummagi seisukohtade põhjendamiseks ja üldse, milleks kolistada lusikaga teeklaasis, kui päevakorras on olulisemaidki küsimusi… Nad olid valmis lõputult diskuteerima, kuni keegi teine lõpuks otsuse vastu võtab.

Mis lõpuks ka Jüri Voronovi lauani jõudis, oli ultimaatum: kui Eesti kavatseb Petseri aladest kinni hoida, siis otsib Venemaa mõne teise närvipunkti, mida vajutada. Kusagil oli midagi hakanud toimuma – ta tundis vanasõnalist tuulepuhangut näol, aga ei teadnud veel, mille lähenemist see kuulutab.

12

Martin kõndis kirikuukse ees edasi-tagasi, kohmetu ja külmetav oma mustas diakonitalaaris, mille sügelemaajava rohelise krae vahele üritas ta kratsimiseks tulutult sõrmi ajada. Ta peatus järsult, unustas sügeluse ja tõttas aitama vanakest, kes ettevaatlikult trepist üles pusis.

„Lubage mind, pomogite … ei, tähendab, razrešite…” ütles ta ja kartis, et hakkab roosatama.

Eit jäi seisma, vaatas teda ja vangutas pead. „Liigne agarus on ogarus,” ütles ta sulaselges eesti keeles.

„Andestust, ma elan alles sisse,” kohmas Martin. „Kolmas nädal siin.” Ta kiikas kiiresti üle ukse ja nägi vaid üksikuid inimesi ootamas.

Heinküla luteri kivikirik, mis oli ehitatud 17. sajandi lõpus, osaliselt hävinud Vabadussõjas suurtükitule läbi, aastaid lagunenud ning siis taastatud rootslaste abiga, seisis tegelikult enamike jumalateenistuste aja hõredana. Koguduse pastor, isa Stepan, kes suutis praegusajal liikuda ainult lühikest maad ja sedagi raskelt kepile toetudes, oli Martinile oma karja ilma pikemata üle andnud. Pastor suutis vaevu rääkidagi ning jutluse pidamise ajal väristas ta oma plekilist, ühegi juuksekarvata pead, nagu eitades iga kuuldavale toodud sõna, mis oleks pidanud Martini ette valmistama – kuid lasi talle ikka tulla üllatusena – et pühapäeval istus kirikus mitte rohkem kui nelikümmend kuulajat, ehkki kohti jätkus kolmesajale.

Ta lasi üksteise järel mööda inimesed, keda ta seni teadis üksnes ameteid pidi: hulgaviisi kalureid, paar põllumeest, mõned elektrikud, lukksepad, abitöölised, müüjad, raamatupidajad… Nimed jäid talle esialgu kättesaamatuks, aga ta tegi iga katse neid kinnistada, võttes mõnel pihkudega käest, küsides ta nime, kummardades kergelt ja öeldes igaks juhuks tundmatutele nägudele: „Mina olen Martin, teie uus õpetaja, suur rõõm tutvuda.” Mõni nookas vastu, mõni ei teinud teda peaaegu märkamagi, mõne silmis oli tüdimus: nad teadsid, et ta polnud esimene ega jäänud ka viimaseks. Kui koguduseliikmete tilkumine oli lõppenud, jäi ta hetkeks veel seisma ning seiras diametraalselt teisel pool platsi asuvat õigeusklike pühamaja, mille tuhmunud sibulakupliga torni alla hakkasid esimesed inimesed alles kogunema. Väikest võidurõõmu tundes astus ta paksude müüride varju ja sulges enda järel ukse.

Vestluste käigus, mida Martin temaga juba lapsepõlvest saati pidas, oli Jumal andnud talle ülesande: kirjuta mu nimi igale liivaterale rannas.

„Aga liivaterasid on mustmiljon ja mu elu on lühike!” kaebles Martin. Ära karda, ütles Jumal, sulle antakse kogu aeg, mis on selleks vaja.

„Aga liivaterad on väikesed ja mu käed on nii peene töö jaoks liiga kohmakad,” kaebles Martin edasi. Ära muretse, kostis Jumal rahulikult, kui sa juba alustad, siis küll sulle antakse selleks õige instrument. Sellega ta nüüd tegeleski, ehkki liivaterasid rohkem tal küll sõrmede vahelt välja pudenes kui peopesadesse jäi.

Ja tegelikult, olles teinud gümnaasiumi lõpetamisel matemaatikaeksami üheksakümnele protsendile, inglise keele kaheksakümne neljale ja eesti keele täispunktidele, olid tema valikuvõimaluste seas olnud ka teaduskonnad, mis ei näinud igal aastal vaeva kohtade täissaamisega. Ta oli kaalunud semiootikat, aga leidnud, et selle kohta on huvitavam lugeda kui ise sel alal teadust teha (ning tundnud selle tõdemuse üle isegi veidi häbi); ka jättis ta kõrvale informaatika, sest ei osanud sealt leida hinge. Kaua aega vaagis ta puhta matemaatika üle ning isegi ta vanemad olid juba arvestanud tema sinna sisseastumisega, kiitnud teda ette õige valiku eest ja rõhutanud häid tööperspektiive pankades, kindlustusseltsides ja rahvusvahelistes teadusettevõtetes, aga Martin – ootas.

„Ma helistasin teaduskonna dekaanile,” teatas ükspäev ta isa, kelle kontaktide võrk hõlmas kõiki rasvaseid kalu. „Ta kannab selle eest hoolt, et sa kindlasti sisse saaksid.”

„Aga isa, seda pole ju tarvis!” hüüatas Martin. „Mul on niigi head tulemused.”

„Alati on parem kindel olla. Kui minna, minna täispangale. Me ei tee siin midagi poolikult.” Ta patsutas Martinit õlale ja helistas kohe järgmisele tuttavale, kelle kaudu leida poisile kohe soodus üürikorter Tallinnas.

Martin aga ootas edasi, ei andnud avaldust sisse, sest midagi oli puudu, mingi heli ei hakanud kõlama…

Ta vajas inimesi oma kõlakojaks. Matemaatikat, nii ilus oma puhtuses kui see ka polnud, nägi ta sissepoole tööna; nägi selles võtmist, haaramist, kombineerimist. Ta otsis tööd, mis oleks suunatud väljapoole – andmise, kuulutamise, levitamisena; mõtles seetõttu tihti õpetajakutsele, ehkki ka selle juures oli mingi teda häiriv aspekt, ja uuris kasvatusteaduste õppekavasid Tallinnas ja Tartus.

Ei saa öelda, et vastus end talle ilmutas, kirjutades end unes kuldsete tähtedega ta silmapõhjadele või turgatades bussis sõites järsku pähe. Pigem oli see midagi, millele ta oli aeg-ajalt mõelnud ning sellest siis kohe üle libisenud, oli varuplaani varuplaan, mistõttu otseses mõttes alles viimasel päeval andis ta sisse teise avalduse; avalduse, millest ta polnud seni juttu teinud, ning alles nädal pärast immatrikuleerimist teatas kui muuseas, et ta õpib nüüd teoloogiat.

Vanemad üritasid katastroofi ratsionaliseerida. Nad mõtlesid oma tudengipõlvele kaheksakümnendatel, ajajärgule oma paradokside ja eripäradega, kus teaduslik ateism sammus rinnutsi võitleva ateismiga… Enda kirikuga sidumine tähendas toona protesti valitseva ideoloogia vastu, mis sest, et passiivset, ning usk polnud kõige selle juures põhiline – kui ta üldse pildilegi pääses. Martin, kaheksakümnendal sündinud, võis midagi olla sellest kuulnud, midagi kuuldust eneselegi teadmata lapsena talletanud, mis nüüd pinnale kerkis. Võib-olla on see siis samuti omamoodi protest, lohutasid nad end. Las ta siis möllab isu täis, nende Martin, kuni aru pähe tuleb, küll ta jõuab siis veel „eksmatti” küsida ja mõnda päris eriala õppima minna…

Igatahes oli selles žestis paras annus perssesaatmise mõnu. Noh ja siis, et see polnud võib-olla kõige mõistlikum valik? See oli tema otsus ja ühe kaheksateistaastase jaoks oli see väärtus omaette – nii nagu arusaam, et tegelikult ei saa vanemad mitte midagi muud teha, kui halada ja vinguda. Arusaam enda puutumatusest pani isegi õhu tema avali ninasõõrmetes teistmoodi lõhnama.

Hiljem leidis ta uuesti enesekontrolli: küsis endalt, ega ta ei käitunud liiga lapsikult? Ega ta tõesti viga ei teinud? Tema väline kuraas vähenes ning mõnes mõttes pöördus ta tagasi oma sissepoole elava, tagasihoidliku ja veidi häbeliku olemuse juurde, kuid teadmisega, et sisemine tõke, mis ei lasknudki tal midagi teistsugust olla, oli murtud. Tal olid nüüd valikud, mis viisid ta pärast teoloogiaõpinguid Usuteaduste instituuti, seal diakonikoolitusele ja lõpuks praktikale Heinkülasse.

Sestap ka liivaterad.

…Kummalisel kombel leidis kirik uue sajandi veerel, pärast taasiseseisvumisaegset järsku tõusu ja sama ootamatut mõõna üheksakümnendatel, kus midagi polnud püha peale raha, isegi arvatust rohkem järgijaid. Võib-olla oli teaduslik maailmapilt muutunud liiga keeruliseks ja skeptikute hääled liiga ärritavaks. Võib-olla tähendas kollektiivne aja mahavõtmine ja pilgu pööramine sissepoole ka sisemise filtri kadumist. Hiliste kaheksakümnendate sensitiivid tõrjuti lehesabadesse, kus nad endiselt lubasid mõistliku tasu eest vabastada sõltuvustest ja võtta selle käigus ka needused maha.

…Aga kirik andis põhjust mõelda ja sundis mõtlema endale ja oma eesmärgile maailmas; oli endiselt pidepunkt neile, kes omal jõul oma peas ja südames olevaga toime ei tulnud. Eriti hoogsalt kasvas uute koguduseliikmete arv, kui lehes ja teles hakkas sõna võtma kõneosav pastor, kes oma soojal ja mõtlikul häälel tunnistas, et ega ta Jumalasse suurt ei usugi… ning jätkas kiriklike dogmade lammutamist, tehes seda ometi nii, et inimestel tekkis kaastunne tema ja sümpaatia kiriku vastu. Martini jaoks, kes ise liigagi tihti mõtlema jäi oma Jumalast antud ülesande sisule, kehastas ta igatahes ideaalset teoloogi; võitmatute omadustega usukuulutajat nagu riistaga eunuhhi.

Kummalisel kombel tundus, et elu on muutunud irreaalsemaks. Kõike võis võtta mänguna. Vähihaiged ravisid end loodusmeditsiiniga ja mõni aeg hiljem surid, ent nende organism, kui vähirakud kõrvale jätta, oli nii puhas, et kutsus lahkamisel esile tunnustavaid üminaid. Moodsalt vaktsineerimata laps ei jäänud autistiks, kuid jäi lonkama pärast lastehalvatust, mis ta selgroo kruviks väänutas. Taimetoitlased vaevlesid nahahaigustes ja nende uriiniproovid võtsid sinaka tooni. Päikese- ja õhutoidulised vaakusid hinge; neist nõrgemad turgutati glükoosilahusega elule, kangemad aga, kes olid alati vihaga valmis tõestama oma valikute õigsust ega kavatsenudki järgida toitumise osas lääne allakäigukultuuri põhimõtteid, pidid lõppsõna loovutama neid ära saatma tulnud omastele. Tundus, et kausaalne side nõrgeneb kõikjal niivõrd, et kogu maailm ähvardab plõnksudes oma sisemistest kinnitustest lahti rebeneda.

Martin – tema kujutles end sidemena, mis aitab tema väikest maailmanurka koos hoida.

Pärast prelüüdi, koguduse uudiste ettekandmist ja eestpalveid laulsid nad ära üld- ja vastulaulud, sellal kui Martin kõõritas klaverimängija poole. Kiriku kahe manuaaliga orel oli juba sõjaajast katki ja selle asemel valis klaverimängija Yamaha süntesaatorilt programmi „06 Orel”, mis oli kuuldavuse jaoks viimase piirini üle võimendatud ning pragises valjemates, polüfoonilisemates kohtades läbi nelja rõdule asetatud kõlari. Klaverimängija suhtus Yamahasse ettevaatlikult, sest niiskete ilmadega kaldus selle elektroonika jupsima ja alles läinud sügisel pidi ta nädalaid järjest esitama Bachi prelüüde „06 Orel” asemel programmiga „14 Trompet”, sest muid instrumente kiuslik pill tal valida ei lasknud.

„Nagu räägivad meile neli veedat…” alustas ta jutlust ning märkas inimeste näol hämmeldust. Ta kõhkles, tekitades rahutu pausi, vaatas paberit, alustas otsast peale ja läks lausega lõpuni, andes oma parima, et siduda India pühad teadmised luteri tõekspidamistega, olles veel päev varem olnud kindel, et selline põnev ja modernne segamine, fusion, on see, mida üks kahekümne esimese sajandi kogudus oma õpetajalt ootab. Kuid inimeste nägudel, kui hämmeldus sealt lõpuks kadus, püsis endiselt arusaamatus, fusion üksnes tülpimusega. Konspiratiivsed teineteise lähedale kummardumised, tähendusrikkad sosinad ja tema suunas heidetud pilgud – ta hakkas esimest korda aru saama, et oli teinud vea. Ta hääl katkes ja nõrgenes, kui ta oma teksti edasi luges, ja ta vaade oli kindlalt kinnistunud paberilehtedele kantslil.

Ta vaatas kahte lehekülge enda ees nagu mäge, mis tuleb lusikaga ühest kohast teise tassida. Mis läinud, see läinud, mõtles ta ja hüppas neljast lõigust korraga üle, siirdudes otse lõppsõnade juurde.

Ta lasi klaverimängijal ette kanda ühe Bachi (Jumal tänatud, õige instrumendiga), kuulas ära lõpulaulu, milleks oli see kord „Mu süda, ärka üles” ning koguduse nõrku ja segiläbi laulvaid hääli vaheldas ainult püstitõusmiste ja istumiste riidesahin, pinkide nagin ja ohtrad summutatud köhatused.

Kümne minuti pärast oli kõik läbi. Kogudus lahkus kiiresti ning ikka veel oma üllatuseks kuulis Martin nende järel lehvimas ootamatuid helisid – lahkujaid saatis minoortoonis rida vaikseid nurinaid ja kaebeid, turtsatusi ja suskeid, mis panid Martini lõpuks mõistma ka köhatusi, mille ta oli jutluse ajal halva ilma süüks pannud. Enne veel kui kirik jäi tühjaks, kõndis ta pikkade sammudega käärkambrisse, lükkas ukse kinni, istus kirikutarvete kirstule ja ohkas sügavalt. Mis läinud, see läinud, mõtles ta uuesti, aga pole viga, tuleb edasi pressida.

13

Detsembri keskpaigani kulgesid päevad Signe jaoks elutu sirgjoonena. Ants sõitis varahommikuti tööle ja tuli tagasi hilja, mõnikord lõhnadega. Haak ju omadel puhuda ei lasknud, käis rohkem maantee ääres oma normi täis tegemas ja piiri tagant saja kahekümnega tulevaid rakette püüdmas. Mehe elu näis keerlevat rohkem teiste tuukrirühma liikmete kui tema ümber. Ta ei mõistnud, kuidas sai Ants mitte aru saada, et ta vajab teda endiselt. Kõik märkused lõppesid ikka ühtmoodi, tüliga, ja iga nende tüli kasvas ja kasvas hetkeni, kuni nad krigisesid valusalt ja valjult teineteise vastu nagu suured roostes hammasrattad ning virutasid teineteise pihta sõnu, mis ei pannud kumbagi taganema, aga lõhkusid ühist pinda nende jalge all. Tülid ei lõppenud kokkuleppega, vaid hääbusid jõupuudusesse, kustudes kibestunud vaikuses, sest kumbki ei jaksanud enam uut sõna heita.

Mõnikord tundus Signele, et tema ja Antsu armastus on hommikune jääkirme, millele on antud lühike aeg püsida, et siis uuesti mõraneda ja kaduda, kuni see kusagilt uuesti tekib.

Rohkem kui tihti tundus talle, et tema süül on Heinküla muutunud nende jaoks lõksuks. Rohkem kui tihti kujutles ta siit põgenemist – ükskõik, kas Antsuga või ilma.

Lähedust, mis oli argielust kadunud, üritas ta otsida magamistoast, ent ka voodis oli Ants liiga kiirustav, isegi kui neil oli aega laialt käes. Teda ei kimbutanud küll meeste tüüpiline probleem liiga vara tulemisega, küll aga tahtnuks ta nagu asjaga kogu lõbust hoolimata võimalikult kiiresti ühele poole saada, isegi kui naine tal hoogu maha tõmbas. Nagu kartnuks ta olla Signega pikemalt koos, tekitada kiire rahmeldamise keskele aeglase liikumise oaase, vahel isegi peatuda ja lihtsalt tunnetada, ise paigal olles. Nad olid suurema osa ajast silmsidemes – Signe üritas teise hallidest midagi välja lugeda, aga nägi vaid silmapõhjas enda kauget peegeldust. Nende vahel polnud puudu kallistustest, aga üha harvemini jõudsid nad sellest kaugemale.

Naistelehtede artikleid, nagu oma tüüpilise kümne nõuandega, kuidas voodiellu vürtsi lisada, luges ta kahtlusega, sest soovitused kõlasid liialt mõne hilisteismelise meesterahva fantaasiana, et olla tõsiseltvõetavad. Ta valis teise tee.

Enese aseksualiseerimisega oli ta alustanud mitu aastat tagasi. Ega seal muud võimalust polnud – kas see või lasta südamel tümpsutada iga kord, kui ta end paljalt mehe vastu magama sättis, alguses hõõgudes armastusest ja siis nii vihast, et ta kähvas väljaütlemata sõnad ja sõnad, mida ta muidu iialgi kuuldavale ei tooks, mehele unes näkku. Ta ei osanud leida vaheteed. Kuidas pidigi, kui talle oli antud just nii palju iha nagu oli.

Kuni Jegorini mõtles ta teistest meestest põgusalt ja külmalt. Ta leidis enda kehalt volte ja halba nahka, väiksemaid ja suuremaid rasvaladusid põlvede, käte, kaenlaaluste, kõhu ja isegi käsivarte juures ning kattis kõik selle põlastusväärse ühest talvest alates flanellpidžaamaga, millest suvel sai tume öösärk. Ta ei diskrimineerinud ja leidis hulgaliselt puudusi ka Antsu juures, kes ikka arvas, et ta võib tulla vannitoast, meenutades kehakuju ja valget pikka käterätti arvestades mõnda rooma senaatorit, lüüa plaksudes käed vastu kõhtu ja müristada: „Sada kilo meheilu!”

Ta mäletas, kuidas seitsmekümnendate keskel rääkisid kõik järsku soomlastelt tõlgitud „Avameelselt abielust”, mille kolmekümnetuhandene tiraaž müüdi läbi enne, kui Signe selle soetada jõudis. Niiviisi, ilma tarkade suunisteta tegid nad koos Antsuga läbi oma avastusfaasi, jõudsid pärast kuut aastat abielu vajuda tülpimisfaasi ning omajagu hiljem sellest ka välja tulla. Aga kui see roosade embavate siluettidega raamat lõpuks aastaid ja aastaid hiljem Signeni jõudis, leidis ta selle olevat kuiva ja õpetlikult igava, kirja pandud tundenõrgas ja vanamoelises keeles oma juhistega „suguelulise läbikäimise” ja „abielulise sobivuse” kohta.

Siis tuli teine ajastu, kus viisakas seltskonnas, punase veini klaaside kõrval, olid lauale hooletult kuhjatud kohalikud üsna vagurad erootikaajakirjad, mida kerge käeviipega külalistele sirvimiseks pakuti. Sinna juurde ohtralt tarka nägudetegemist ja suurilmalikke kommentaare. Nad teesklesid, aga kuni nad kõik teesklesid, seni oli see päris. Lapsed, muidugi, tuli sellel ajal elutoast eemal hoida, tehes selgeks, et tegu on millegi piinliku ja ebameeldivaga.

Ta vältis Taanielile mõtlemist. Ta oli juba pikka aega poisist eemaldunud ja nüüdne haiglasviibimine ei toonud mitte igatsust, vaid kergendust. Suurt vahet õigupoolest polnudki – mõnel nädalal sattusid nad kokku üksnes õhtusöögilauas või isegi mitte seda; võib-olla üksnes siis, kui ta öösel tualetti minnes märkas köögis Taanieli, kes mingis täiesti oma ajavööndis elades parasjagu kiiret võileiba kokku viskas. Neil kordadel vaatas ta poisi, tegelikult juba noore mehe profiili ja nägi jällegi Puštšaginit, mitte Leitermaad. Täiesti kindlalt Daniil Puštšagin, mitte Taaniel Leitermaa ega Taaniel Raud. Ilmetu nägu ja kõige tavalisemad silmad…

Siiski, midagi oli praegu teistmoodi – muusikat polnud sealt toast kosta, sai ta aru. Ta oli juba ammu võõrastemajapidaja, ei enamat, sellal kui raamatud rääkisid ainulaadsest sidemest, mis on emadel poegadega… Ainus side oli poisil tegelikult Antsuga, mis Signet ühtaegu vihastas (kõrvalejätmise tõttu) ja samas temas tänutunnet tekitas (vähemalt oli mees varmas Taanieliga tegelema, ehkki tema ülevoolavalt isamaaline õpetus käis Signele isegi kaugelt närvidele).

Nii et siis pööre, rollide vahetus: umbes Taanieli kümneseks saamiseni oli Ants olnud tema vastu tõrges, külm, tihti isegi kuri, ent selgelt muutunud leebemaks, kui hakkas talle oma sõjajutte rääkima; umbes kümneseks saamiseni oli Signe poissi hellitanud, kallistanud ja lasknud „emmeks” kutsuda, tundes temas oma verd; ent selgelt muutunud kaledamaks, kui läbi ealiste muutuste hakkas poisi näos ja käitumises midagi Paveli-pärast välja lööma. Võta ära lähedus ja varem või hiljem lahtub ka armastus, isegi kui see on pealtnäha otsatu nagu ema armastus poja vastu…

14

Pärast isa surma oli Nikolai Raud riputanud toaseinale pildi Johannes Otto Raudnaggelist – sirgelt seisev, mundris, oma kombekalt istuva naise kõrval, käsi toetatud tema õlale, vunts pumatiga sirgeks aetud ja pilk otse kaameras – ning ehkki Antsul oli oma isa kohta võtta sarnane foto, jättis ta rippuma eelmise. Ta tundis, et Johannese ilme sisendas kindlust ja sellist optimismi, millest tal nii mõnigi kord jäi vajaka: isegi sõjad on võimalik üle elada ning see kaalub üles kõikvõimalikud argimured, mis vahel tundusid täitvat kogu maailma. Ta teadis mitte loota, et Taaniel neid samasugusena tunnetaks. Johannese kõrval oli auväärsel kohal raamitud vana postkaart: kolme mehe mustvalged fotod, nende kohal kiri „Eestimaa Päästekomitee”. Postkaardile oli antud kaks signatuuri.

Kui Johannes heiastus talle alati värske foto selgusega, oma halli-valge seguse habeme ja üle pea kammitud lühikeste hallide juustega, pilk terane, heledate karvadega käed hoidmas mõnda raamatut või pressimas tugevalt adraraudadele, siis Nikolai jäi fookusest välja, liikus mälestustes kõhna siluetina. Vahel pööras ta küll Antsu poole oma kandilise, ilmast puretud näo, kus nahk oli veidrates kohtades lohkus ja kühmuline, kuid ainult selleks, et tema peale karjuda, turtsuda või pahuralt käratada. Ta otsis – kas tõesti pole muud? Kusagil selle asfaltmusta pinna all pidid olema ka head mälestused, aga mõttejõuga ta neid sealt kergitada ei suutnud.

Ehkki nii noorelt ei oleks see pidanud võimalik olema, kasvas Antsus veendumus, et viieaastane Taaniel on endasse juba kogunud vale kultuuri seemneid, võlgnedes selle eest tänu eelmisele lapsevanemale, ning neile tuleb kiiresti soola visata, enne kui sealt midagi võrsub. Poiss muutus kahtlaselt elevaks, kui uudistes näidati üheksanda mai paraadi – Ants läks isegi niikaugele, et väita Signele, nagu oleks poisi üks esimesi sõnu olnud „tank” –, tema kõnest oli kuulda aktsenti ja mõni aasta hiljem oli tal terve nädalane periood, kus ta uuris vana kalendrit ja nõudis, miks nad ei tähista kõikvõimalikke päevi kosmonautide omast näärideni.

Kõikudes paar aastat tõrjumise ja murede vahel, mõeldes hirmuga, milliseks võib niisugune pagas lapse kujundada, alustas Ants lõpuks tema ümberkasvatamise programmi. Ta võttis enda kohustuseks tasandada väiksemadki jäljed, mille oli jätnud Pavel ning vajutada pehmesse savitahvlisse, mida laps veel oli, reeglite, kommete ja käitumise muster, mis kujundaks temast korraliku eestlase; lühidalt – ta võttis sihiks teha kahtlasest Daniilist puhastverd Taaniel.

Meenutades vanaisa Johannese õpetusi, mida ta pidas universaalseteks ja ajatuteks, seadis Ants sisse lisatunnid Taanielile. Tema eeskujuks oli 1933. aastal välja antud riigikaitseõpetuse käsiraamat, mille ta lasi tuttaval endale ühest Tartu antikvariaadist saata. Ta sirvis seda sinisekaanelist teost, vahel isegi nuusutas kollakaid lehti ning luges talle ette peatükkidest nagu „Laskeasjandus” või „Koolinoorsugu Vabadussõjas”.

Üheksaselt rääkis ta talle Vabadussõjast, kõneles Sirkist ja Laidonerist. Isegi kui need väikesed iganädalased loengud Taanielile esiti igavad tundusid, tõenduseks haigutused, nihelemine ja ekslev pilk, siis ajapikku hakkas ta rohkem tähele panema, ja vähe sellest, nõudma Antsult kordusi. Üheteistkümneselt – Võnnu lahing ja Sinimäed. Kuidas kümme tuhat meest andsid oma elu, et lüüa tagasi kakskümmend korda suuremad Vene väed, esitatuna kõigis veristes detailides.

Taaniel näis selle kõik endasse imavat, aga ta lapsekeha ei kasvanud sellele järele, mida pea sisse võttis, kuni ta ühel öösel tuli vanemate magamistuppa, nutuvõru ümber suu ja silmaterad suured ning jäi Signe kõrvale seisma. Kui naine tema kohalolu tunnetades ärkas, teatas ta, et kardab, aga ei tea, mida täpselt. Signe heitis tõreda pilgu Antsu poole, kes magas nohinal oma voodiservas, selg tema poole, tõmbas öösärgi sirgu ja võttis Taanieli enda kõrvale.

„Mis jõledusi sa talle rääkinud oled?” nõudis Signe hommikul.

Ants laiutas käsi. „Ma olen talle rääkinud ajaloost, nii nagu see on, ilma ilustamata.”

„Kuule, me ei luba tal telekastki selliseid saateid vaadata, aga sina räägid talle niisuguseid asju. Laps on hirmust kange.”

„Kasvagu siis meheks ükskord. Ja sa ise ei teagi, mis asju.”

„Ta ei saa magadagi pärast seda.”

„Kas me peame teda vati sees hoidma?” ägestus Ants. „Ta on kaksteist, mitte enam laps. Temavanune on nagu meie ajal kuusteist.”

„Ah, kuule, lõpeta. Kuusteist nüüd. Ära liialda.”

„Tead, mida veel?” küsis Ants. „Saksamaal õpetatakse juba kümneaastastele, milliseid kuritegusid natsid sõjaajal korda saatsid. Kümneaastastele!”

„See on Saksamaa.”

Antsu hääletoon tõusis. „Aga mis seal vahet on? Kümneaastaselt teavad nad, kes oli Mengele, mis oli Zyklon B. Iga õpilane peab ära käima Auschzwitzis. Arvad, et seal ka öeldakse, et hoiame oma mineviku laste eest saladuses, ärgem neid ilmaasjata traumeerige?”

„Aga need on nende kuriteod,” rõhutas Signe. „Eestlased pole midagi sellist teinud.”

„Hah!” tegi Ants. „Kas sakslased on inimestena teistsugused kui sina või mina, teistsugused kui needsamad venelased siin külas?”

Signe ei öelnud midagi.

„On ka eestlased…” ütles Ants, aga jättis lause lõpetamata.

„Mida sa saada tahad, kui sa räägid vaid sellest, mida tegid venelased? Et kui Taaniel suureks kasvab, siis oleks temas ikka sama viha, mis sinus ja Nikolais?”

Just nimelt, mõtles Ants ja ütles: „Ei, mitte seda.” Ta otsis õigeid sõnu. „See võib sulle jube tunduda,” ütles ta lõpuks. „Peabki tunduma. Asjad lähevad halvasti siis, kui kasvab peale põlvkond, kes on mineviku julmuste suhtes tundetud.”

„Mina sinu asemel ei teeks seda,” ütles Signe ning lasi sellega Antsul võidu võtta. Kaitse oli murtud; mis iganes sõnad või argumendid pärast seda tulid, oli naine de facto juba nõusse jäänud.

Antsu jutt oli tema aastaid pliidil podisev supipott, kust küll ammutatakse, aga kuhu alati visatakse uusi koostisaineid juurde, ja nii lisas ka tema iga aastaga oma jutule uusi detaile mõõdetuna välja sellevõrra, kuidas Taaniel sai vanemaks.

Samal aastal, kui poiss sai kolmteist, andis vana külavanem ameti Antsule üle, et kasvatada rapsi ja hernest. „Ma olin ameti kõrvalt täiskohaga talunik, asi sul siis tuuker olla,” ütles ta tema moepärast protestide peale. „Sa oled selline rahulik tüüp, suudad asju ära teha, inimestele see meeldib.” Küüniliselt mõtles Ants, et kinnisvara, see tema Raua talu, isegi kui selle suurejoonelisus piirdub fassaadiga, võib siiski olla kapital, anda sõnale kaalu ja käele võimu, sest kusagilt need usaldushääled lõpuks tulid. Vallas oli ammu räägitud küll külavanema statuudist ja küll lepingutest, kuid nagu mitmel pool mujal, jutuks see ka jäi, andes Antsule vabad käed tegutsemiseks. Et sellel on oma varjukülg ning et vabad käed tähendasid kammitsaid mujal, see jõudis talle pärale liiga hilja. Kõik, mida ta oli Grišast mõelnud; kogu viha, millele ta oli väljundit otsinud – kõigele pani see austusest tiine, kuid tegudelt tühine tiitel prundi ette.

Ta ei lakanud lahendust otsimast. Ideed haakusid üksteisega, vilksatasid korraks, võtsid kuju nagu toidaks neid tuules õõtsuvad juhtmeotsad, mis kokku puutudes sädemeid pilluvad.

Nii juhtus, et kui poiss sai kolmteist, rääkis Ants talle esimest korda pikemalt vanaisa Johannes Ottost ning võttis tähelepanu alla Taanieli kehalise kasvatamise – otsis kuurist vana torbikuga gaasimaski, tõmbas selle poisile kummist rihmadega pähe ja tegi siis temaga köievedu, kuni Taanielil jalad nõrgaks läksid. Ants lasi tal viis minutit hinge tõmmata, käsutas maski uuesti pähe ja nõudis: „Veel!” Ja pärast järgmist pausi: „Tugevamalt! Kannad maha, selg sirgeks, tõmba! Tõmba, kuradi plika!”

Neljateistkümneselt tuli teemaks Nikolai, tema küüditamine ja elu Nõukogude vangilaagrites. Ta ei hoidnud värvi kokku, kirjeldamaks mõeldavatest kõige hallimates toonides kohta maa peal. Ta nõudis, et Taanieli juuksed oleks lõigatud lühikeseks „siiliks” ja vaatas murelikult tema nägu, mis erinevalt Antsu enda omast oli ikka veel ümaravõitu ja pehme. Ta õpetas Taanielile poksi: lõualöök, maksalöök, kaelatuiksoone löök, otse- ja haaklöögid vasaku ja paremaga. „Poksimine arendab hinge tugevaks ja mõtte täpseks,” ütles Ants. „Löö mind! Ära hoia tagasi, löö! Kehapööre löögi suunas!” Ometi pidi ta Taanielile mitu korda sisse virutama, enne kui too piisavalt vihaseks sai, et julgeks isale vastu anda. Ta lasi aeg-ajalt isegi mõned hoobid läbi, võttis vastu verest tilkuva nina ja kumiseva pea ja ainult naeris – ja siis valas Taanielile nõnda, et too oli kõveras maas. „Kunagi ära tee lööki, kui sul endal kaitsevõtet valmis pole. Kui teine pareerib otselöögi, anna haak. Kui teine pareerib haagi, pane kehasse.”

Sestpeale hakkasid nad ka nädalavahetuseti käima metsas märki laskmas, kasutades Antsu TOZ-jahipüssi, ning Ants rääkis talle Pagari tänava sisevanglast Tallinnas – maa all laiuvast kongide labürindist, mille pudenenud krohviga seintest leiti pärast sõda rinna ja pea kõrguselt sadu kuuliauke ja roostepruune laike. Eraldi toas seisid püstiste kirstudena kitsad vineerist kapid, mis olid liiga väikesed, et istuda ja liiga madalad, et püsti seista ja nii ahtad, et iga minut tekitas aeglase lämmatamise tunde ning kuhu ülekuulatavad jäeti vahel terveks päevaks. Ta rääkis Roosikrantsi tänava hallist dolomiitmajast, kus sõja järel asus SaRKi tribunal ja kuhu kaheksakümnendatel anti head korterid tolle aja valitsusjuhtidele, keda ei kõigutanud hoone julm minevik.

Ta nägi, kuidas Taaniel tuli oma mornist kestast välja ja isegi naeratas, kuuldes 12-kaliibrise teravat põmakat ja kohe sellele järgnevat kaja: PAH-plahh. Siin, Signest eemal, jorisesid nad koos lustakalt:

„Peaasi, et sinust ei tuleks selline ludri nagu Aivar,” rõhutas Ants. Kukulinskise-Aivarit teadsid kõik, sest sõjaväkke ta ei läinud; nihverdas mis ta nihverdas, aga kolis hoopis Tallinnasse ja astus tehnikaülikooli. Vanavanemad hoidsid seda vaka all nagu lätlaste rahvuslikku häbi – ütlesid teistele Heinkülas, et poiss saadeti kaugele Murmanskisse, ning et kirju tuleb sealt harva. Oleks kasvõi Eesti väkke läinud, kuigi nii palju kui nad sellest kuulsid ja lehtedest lugesid, olid seal ainult põdurad noorukid, kes tegid midagi arvutitega ja lasid paukpadruneid. Aivari niisugune valik tähendas nende jaoks, nagu oleks lapselaps hiilinud kõrvale mehekssaamise eksamist. „Ei ole selline nagu Bek,” tõdesid nad teineteisele otsa vaadates nukralt ning vanaisa Janis mõtles pettumusega tagasi kõigile vestetud lugudele oma teenistusajast, kus kärgatasid Schneideri haubitsad ja ragisesid Vickersi kuulipildujad ning mille väävlikarva aupaiste ometi ei suutnud poja sihtmärke muuta.

Seevastu Bek ehk Sarka ehk Bekbolat Sarkisjan oli kuueteistkümneselt läinud Vene armeesse, käinud läbi kõik endised liiduvabariigid, saanud tulistada afgaane, mudžahiide, grusiine ja isegi neegreid ning tulnud tagasi ehtsa sangari, karastunud veteranina, keda külamehed võtsid ka praegu, kahekümneselt, kui auväärset täismeest, kelle sõna vääris kuulamist. Bek oli Heinkülla viiva tee äärde, Eesti poole piirijoont, pannud püsti kiirsöögiputka, palkas oma ema ja mõlemad õed kööki ja teenis möödasõitvate rekkade pealt kena kasumi, millest oleks pidanud tema kaelale lisanduvate voltide järgi iga loll aru saama. Ei olnud siin väike osa ka sellel, et õed olid tal tumedasilmsed ja tumedajuukselised, mägede tütreile sobivalt lopsakate rindade ja potsakate tagumikega ning panid rekkamehed keelt limpsama mitte üksnes mamma Sarkisjani pipraste searibide järele. Et vahel mõne liiga pika pilgu pärast peksuks läks, nii et ka Bek ise pidi jämedat rusikat hööritama, suhteid ei rikkunud – vanad kunded tulid ikka tagasi.

Kui Taaniel oli saanud viisteist, ei hoidnud Ants enam eriti midagi tagasi. Kui kord oli tal juba kraan valla, siis pidama ta enam ei saanud, laskudes üha süngematesse detailidesse. Tema jutt liikus üle maailma ja kord olid need Pol Poti kuulekad käsilased, kord jaapanlaste üksus 731 sadistlikud arstid, kelle kuritegusid ta ette luges. Taaniel, vaimustunud ja samas hirmutatud groteskist, neelas ajalootunde, milliseid ta polnud koolis kunagi saanud.

Ants, oma kustumatus lootuses, et kui ta on kõik ära rääkinud, siis äkki saab ta alustada selle kõige unustamist, ei jõudnud nii palju rääkida, kui palju temas pulbitses. Ta kinnitas endale, et kuni ta suudab natukegi edasi anda ajaloost, kus eestlasi – aga mitte ainult eestlasi – tapeti, piinati ja alandati, ei ole Taanieli kasvatus läinud raisku.

Tšehhi põrgu ja ungarlaste kannatused Josip Broz Tito ajal. Serblaste metsikud karistussalgad, kes piinasid ja tapsid kümneid tuhandeid inimesi tagalas.

Kuidas ungari vaimulikel lõigati selja pealt…

Viidi kuivkäimla juurde, tõsteti jalgadest üles ja peadpidi…

Aeti sepikoja juurde kokku, võeti haamrid ja tulised rauad, hoiti mehi kinni ja pandi alasile nende…

Kuidas serblased, kes trügisid paremate vaatekohtade nimel ega jõudnud ära oodata, et ka jaole saada, hõikusid: „Hoi, jäta midagi temast mulle ka!” ja pärast mõnda eriti valju kisendust: „Ahh, meisterlik, lihtsalt meisterlik!”

Sealsamas kisuti paljaks jalad, võeti hobuserauad ja naelutati…

Antsu hääl värises vihast. „Saad aru, Taaniel, mis ettekäändega seda tehti? Serblased uskusid, et Ungari on nende emamaa küljest rebitud, nagu nad hiljem ise rebisid ungari naistel konksudega… Pidasid ungarlasi võõrasteks, okupantideks ja kurnajateks, nii nagu mõni ütleb Heinküla eestlaste kohta, et nad on siin võõrad, tükikese Venemaad hõivanud.”

Kui Taaniel oli juba hakanud teismeeast välja kasvama ja kui Ants hakkas mõistma poisi kui instrumendi tegelikku eesmärki, tegi talle vahest lõbu, kui kergesti oli teine üleskeeratav. Ta söötis ette mõne vene ajast valitud ebameeldiva juhtumi, mõne tülgastava detaili, mõne õiglustunnet narriva seiga ja nägi, kuidas Taaniel peaaegu puhisema hakkas, kui kujutluspilt pähe kinni jäi. „Küüditaja… politseinikuks!” surus ta läbi hammaste. „See ei saa olla!” Või: „Andis naabrimehe üles, et tema naine endale saada? Päriselt?”

„Saab,” ütles Ants esimese kohta. „Tõendeid pole. Inimesed räägivad, aga paberid vaikivad.” Oli ja ei olnud ka, tegelikult ta ei teadnud. Et just Võrus sellise minevikuga politseinik on, polnud tõsi. Et kusagil mujal Eesti peal selline inimene leidus – vägagi usutav. „Päriselt,” ütles ta teise kohta. „Sa ei kujuta ette, mida mehed on valmis naiste pärast tegema.”

„Aga keegi oleks ju pidanud ometi sellised –”

„Keegi ei teadnud,” lõikas Ants. „Ja kui keegi teadis, siis ei julgenud.”

Ta mäletas, mida Johannes oli alatasa korranud: võlg on võõra oma ja tuleb tasuda, kasvõi veri ninast väljas. Ja võlg polnud ainult rahaline, vaid ka auvõlg. Võlg oli ka see, kui sa teadsid kellegi mustadest tegudest, kes nende eest ei vastutanud. Ta vahetas teemat.

„Praegune riigikaitse on üles ehitatud põhimõttele, et NATO valvab eestlaste põgenikelaagreid. Sinu põlvkonna asi oleks seda muuta. Püss igasse majapidamisse nagu Šveitsis. Üleüldine väeteenistus ka naistele, nagu Iisraelis. Juurdepääs relvadele juba lapsest peale, teadmisega, et relv on ohtlik ja seda tuleb austada, kuid mitte peljata…” Ta jäi läbi akna kaugusesse vaatama, pilk raagus puuvõradel.

Kui Ants oleks siinkohal peatunud või ainult sellega piirdunud, siis võib-olla oleks palju järgnevast jäänud olemata. Iga sekund loendamatuid uusi harusid ajav sündmusteahel oleks hargnenud teisiti. Ent Ants, kes oli harjumuse kütkes ja kelle rääkimine võttis kohati kuuldava mõtiskluse iseloomu, ja kes tundis end külavanemana keelest kammitsetuna – ta teadis, et ei tohi Heinkülas näidata end teistsuguse kui rahuliku ja tasakaalukana, ei saanud enne pidama, kui oli Taanielile rääkinud ka Grigorist ja sellest, mida ta oli 1967. aastal teinud.

Ants oli rakendanud oma eesmärgi teenistusse ka kodust väljas viibimised. Sama aasta juulis, kui Harri, kes oli nende tuukrirühmas kapteni järel sõnaõiguselt teine, teda kalale kutsus ja Ants küsis, et kas tollel tööst veel vähe on, et vaja veel niisama ussi loputama minna, ja Harri seepeale õlgu kehitas ja „Sii on tõine asi” ütles, tekkis tal plaan.

„Tulen, aga ma võtan poisi ka kaasa,” ütles ta pärast mõtlemist.

Järgmisel varahommikul vedasid nad kuurist Pella-paadi välja. Taaniel seisis tusaselt eemal, hoides end kühmu ja surudes käsi sügavale taskusse. Harri viskas aerud kolinal sisse, haaras paadininas olevast ketist ja sumas paati enda järel sikutades põlvini vette. Ants, kes seda õngesid ja landikarpi hoides pealt vaatas, hõikas talle järele: „Slipi pidid ju ehitama!”

„Põle ruatsnud osta.” Ta ronis sisse ja lükkas aerud tullidesse. „Tulete vai ei? Istu siis peräle.”

Nad aerutasid aeglaselt järvele, trotsides nõrka vastulainet. Ants oli kohe käsutanud Taanieli aerude taha ja poiss oli olnud ilma protestimata nõus, mis andis talle ja Harrile võimaluse paadis külitada ja lahverdada.

„Ma ei usu, et sellest midagi head tuleb,” ütles Ants, rääkides piirileppest. „Kui juba mu tuttav, kes sellega tegeleb, nii ütles. Jüri Voronov, ta on telekas ka olnud… Neile on kasulikum meid maha vaikida, nagu poleks meid olemaski, mis sest, et siin on suur sadam, siitsamast läheb mööda suur maantee, oleks võimalik saada tulu transiidi pealt, ehitada lõpuks siia üks kool…”

„Nõnda sii on,” sõnas Harri. „Hullem kui vene aal.”

„Ega siin Ameerika pole jah,” proovis Taaniel elutargalt vahele öelda. Ants turtsatas. „Ameerikas on demokraatiat olnud varsti veerand aastatuhandet. Minus küll mingit lootust pole, kui mõtlen, et veel kakssada kakskümmend viis aastat annab meile kõigest samasugused sulid ja saamamehed nagu on neil valitud praegu.” Ta hingas paar korda sügavalt ja hõõrus ninajuurt. „Inglastel on selle kohta hea ütlus, kuidas ma seda nüüd tõlgin… ehh, ühesõnaga, kuses oled sa igatpidi. Inimeseloom on ikka ühesugune – lugesin hiljuti, et juba vanad pärslased võtsid mõnuga liigkasu ja panid sahkerdajaid pukki. Praegu on kõik sama, ainult kergeusklikke on rohkem siginud, kes arvavad, et seale lipsu ette sidudes hakkab ta kahvliga sööma.”