Isekas hiiglane (uus versioon)

Отрывок из книги

Elas kord hiiglane, kellel oli maja ümber ilus aed, kuhu lastel oli tavaks igal pärastlõunal pärast kooli mängima minna.

See oli ilus suur aed, mida kattis pehme roheline muru. Muru sees kasvasid imeilusad lilled ja aias seisis kaksteist virsikupuud, mida katsid kevadel kaunid roosakasvalged õied ning sügisel kandsid nad maitsvaid vilju. Linnud laulsid puude otsas nii kaunilt, et lapsed jätsid oma mängu ja kuulasid neid. „Me oleme siin nii õnnelikud!“ ütlesid nad üksteisele.

.....

„Minu aed on minu aed,“ sõnas hiiglane, „kõik peaksid seda mõistma. Siin tohin mängida ainult mina.“ Ta ehitas aia ümber kõrge müüri ja pani üles tahvli tekstiga: „LOATA MAAL VIIBIJAID KARISTATAKSE.“

See hiiglane oli väga isekas.

.....