Vaikne nurgake

Отрывок из книги

Surmani tüdinenud kesklinna mürast ja tolmust, üürin endale toa märksa „tahapoole“, ühte hoovimajja, mille avaralt rõdult otsekohe võib astuda suurde, poolmetsikusse viljapuuaeda, kus mulle on lubatud jalutada niipalju kui süda soovib. Pool-saksa perekond, kuhu satun ja kuhu ühtlasi jään kostiliseks, koosneb kolmest isikust; pereema on täisverd balti sakslanna, isa – sakslusse kalduv eestlane, ja nende seitsmeteistkümneaastane tütar… nii, kuidas keegi asjaolude peale vaatab. Igatahes on Vestbergide koduseks keeleks laitmatu saksa keel, kuigi perekonna liikmete kodused k o m b e d pole kaugeltki ühtlased.

Võiks ütelda, et kogu see hoovi- või aiamaja terveni kuulub Vestbergidele, kui maja idapoolses otsas poleks veel kahte üksiktuba, kus elavad teised üürnikud; esimeses – poolpime saksa vanamutt Leise, teises – endine restoranikokk Zarubajev ühes naise ja kolmeaastase tütrega.

.....

Aiast tagasi tuleme teist teed, aiavärava kaudu, ja kui me seal veidi peatume, et kuulata vinti ja kuldnokka, siis tekib meie juurde keegi tahmase näoga mees, tohutu suured kalossid jalas, juuksed sassis ja sinine põll ees. Tulija pahemal põsel on sügav arm, mida ainult osalt var jab ajamata habe. Minu esimene mulje sellest isandast on niisugune, et mitte just meeleldi ma ei tahaks teda kohata öisel ajal kuskil kõrvalises kohas.

„Noh, härra Vestberg,“ küsib, matsutades suud, „kas naudite kevadet, mis?“

.....