On 1944. aasta. Sõda läheneb lõpule. Aleksander võitleb oma trahvipataljoniga Poolas, Tatjana elab pojaga New Yorgis, ent saatusel on neile mõlemale katsumusi varuks. Püha Risti mägedes leiab aset ootamatu kohtumine: Aleksander võtab vangi sakslaste eest sõdivate vlassovlaste komandöri ning saab üllatuse osaliseks. Hoolimata sellest, et vlassovlased tulevad tema poolele üle, on Aleksander viimaks sunnitud koos oma väeriismetega sakslastele alla andma ning ta saadetakse vangilaagrisse. Põgenemiskatsed ebaõnnestuvad ja oodatud vabadust ei too ka sõja lõpp. Tatjana veendub, et Aleksander on elus ega malda enam käed rüpes istuda, vaid otsustab sõita Punase Risti õena Euroopasse vangilaagreid inspekteerima ja meest otsima. Igatsetud kohtumine leiab aset, ent teel vabadusse varitseb armastajaid veel terve hulk ohte ja takistusi. 344 lk
Оглавление
Paullina Simons. Tatjana ja Aleksander. Teine raamat. Püha risti sild. Sari Varraku ajaviiteromaan
TEINE RAAMAT. Püha Risti sild
Kahekümne kolmas peatükk
Kahekümne neljas peatükk
Kahekümne viies peatükk
Kahekümne kuues peatükk
Kahekümne seitsmes peatükk
Kahekümne kaheksas peatükk
Kahekümne üheksas peatükk
Kolmekümnes peatükk
Kolmekümne esimene peatükk
Kolmekümne teine peatükk
Kolmekümne kolmas peatükk
Kolmekümne neljas peatükk
Kolmekümne viies peatükk
Kolmekümne kuues peatükk
Kolmekümne seitsmes peatükk
Kolmekümne kaheksas peatükk
KOLMAS RAAMAT. Aleksander
Kolmekümne üheksas peatükk
Neljakümnes peatükk
Neljakümne esimene peatükk
Epiloog
Отрывок из книги
Püha Risti sild, juuli 1944
Lublinis Aleksandri sõdurid puhkasid ja see meeldis neile nii väga, et nad võtsid vastu ühepoolse otsuse sinna jäädagi. Erinevalt Valgevene söestunud, põlenud ja rüüstatud küladest oli Lublin peaaegu terveks jäänud. Kui mõni pommitabamuse saanud ja maha põlenud maja välja arvata, oli Lublin krohvitud, puhas ja palav kitsaste tänavatega linn, mille kollaste stukkhoonetega ümbritsetud väljakutel peeti pühapäeviti laatu ja müüdi – kaupa! Puuvilju ja sinki, juustu ja hapukoort! Ja kapsast (Aleksandri mehed hoidsid kapsastest eemale). Valgevenes olid nad näinud vaid käputäit kariloomi; siin müüdi zlottide eest küpsetatud ja suitsutatud sealiha. Ja rõõsk piim, juust ning või viitasid, et on küllalt lehmi lüpsmiseks, mitte söömiseks. Müüdi ka mune ja kanu. „Kui see on Saksa okupatsioon, siis mina vahetaksin Stalini iga kell Hitleri vastu välja,” sosistas Uspenski. „Minu kodukülas ei saa naine kuramuse sibulaidki mullast üles tõmmata, nii et kolhoos neid ära ei viiks. Ja midagi peale sibulate ta ei kasvatagi.”
.....
Aleksander ootas veel mõne päeva, kuid kuna häid uudiseid ei tulnud, võttis Uspenski kaasa ning nad läksid läbi metsa Visla äärde, varjusid kalda lähistele ja silmitsesid vaikset pilliroogu vastaskaldal. Nad olid peaaegu kahekesi – kui otse ette vaatasid. Nende selja taga oli kaks NKGB-last, püss seljas. Ühelgi karistuspataljoni ohvitseril ei lubatud üksi mööda Poolat kolada, olgu nad või näiliselt luureretkel. NKGB oli kõikjal. Nad ei võidelnud sakslastega, nad lihtsalt valvasid GULAG-i vange. Möödunud aasta jooksul polnud ainustki päeva, mil nad poleks Aleksandrile silma hakanud.
