Foto
Описание книги
Kui maastikuajaloolane Glyn Peters leiab kogemata foto, millel on jäädvustatud tema varalahkunud naine hoidmas käest kinni teisel mehel, kukub kokku tema senine arusaam minevikust, koos veedetud aastatest ja abielust. Ajaloolasena on Glyni ülesanne lugeda minevikku, nüüd on ta sunnitud professionaalseid uurimisoskusi rakendama enda isikliku ajaloo tõlgendamiseks. Kõikudes emotsionaalse peapöörituse ja sundmõtete vahepeal, asub mees uurima, kes oli tema abikaasa tegelikult. Miks alustas naine kõrvalsuhet? Kas armukesi oli rohkem kui üks? Kas kogu nende ühine elu oli vale? Glyni uurimistöö viib ta meenutustes tagasi Kathi juurde ning naise puudumisest saab tema jõulisem kohalolek mehe senises elus. Kath räägib temaga mälestustes, juhatab tegema uusi avastusi, märkama ebamugavat tõde ja mis kõige häirivam – see tõde räägib rohkem Glynist endast kui tema kunagisest abikaasast. Suurbritannia üheks andekamaks nüüdisaegseks kirjanikuks peetava Penelope Lively 13. romaan „Foto“ on autori signatuurteos, kirjanikukarjääri kõrgpunkt, mis ühendab meisterlikult suurepärase narratiivi ja psühholoogia. Raamat on kui lehekülgede pikkune meditatsioon ajast, mineviku ja tuleviku ristumisest, mälust ja mälestustest ning nende petlikkusest. See romaan räägib kahest abielust, ebakõladest inimeste vahel, mittemõistmise kurbusest ja sellest, mis juhtub, kui armumine on möödas.
Отрывок из книги
Kath ilmub välja trepimademe kapist, kuhu tal ei peaks asja olema.
Trepimademe kapp on tuubil täis pabereid, mida Glyn nimetab vähekasutatavateks: seal on konverentside materjale, üliõpilastega seotud märkmeid, väljatrükke, sealhulgas loodetavasti ka see väljatrükk, mida mees praegu vajab poolelioleva artikli kirjutamiseks. Paberikuhilad ulatuvad tagasi ta tudengiaastatesse, need ei ole süstematiseeritud ega järjestatud, vaid kõik on läbisegi ja lihtsalt üksteise kõrval. Ajakirjade Past and Present virn on kõrvuti päevinäinud dokumendimappide ja kaustade hunnikuga, millest ühtteist on välja pudenenud. Unustatud üliõpilased triivivad ta jalge ette, kui ta seal sobrab, ja jäävad etteheitvalt põrandale: „Susan Cochrane’i panus minu seminaris on olnud vaid rahuldav …“ Siltidega fotokarbid – Aerofotod, Bishops Munby 1976, Leeds 1985 – on surutud järgmise mapivirna vastu. Kui üks neist välja võtta, vajuks kogu kuhi laiali, nagu vale liigutuse peale lauamängus, kus klotsidest tornist ettevaatlikult klotse eemaldatakse. Kuid Glyn on märganud tagapool kohta, mis võiks tõenäoliselt sisaldada vajaminevat väljatrükki.
.....
Kath ei „teinud tööd ega kedranud“.[2.] Ta toimetas oma asju. Selles mõttes elas ta nagu lilleke väljal. Kuid teisalt jälle mitte. Ta ei hoolinud kõige vähematki saavutustest või positsioonist – ei enda ega teiste omast. Pretensioonikuse naeris ta välja. Tolle aja hedonistlik õhkkond sobis talle väga, aktuaalsed vastasseisud ei pakkunud pinget. Glyn ei mäleta, et Kath oleks eales huvitunud välispoliitilisest olukorrast või sellest, keda ta peaks valima. Feminism jättis ta külmaks. Naiste õigused ei tähendanud tema jaoks midagi, sest need olid tal nagunii olemas.
Talle ei olnud kunagi midagi keelatud seetõttu, et ta oli naine. Naiseks olemine võimaldas tal läbi elu purjetada, määrata ise oma kurss, teha seda, milleks parajasti tuju oli.
.....