Oli üks mees, kes päästis 20. sajandi esimestel kümnenditel Briti kuningapere. Selleks meheks ei olnud peaminister ega Canterbury peapiiskop. See oli Lionel Logue’i nimeline iseõppinud tundmatu kõneterapeut, keda üks ajaleht 1930ndatel tabavalt „kuninga päästnud nurgaarstiks” nimetas. Logue ei kuulunud Briti aristokraatiasse ega olnud isegi mitte inglane. Ta oli täiesti tavaline kodanik ning läbi ja lõhki austraallane. Ometi oli just Logue see, tänu kellele sai närvilisest ja kidakeelsest Yorki hertsogist üks brittide armastatumaid kuningaid läbi aegade. Selle senijutustamata loo Logue’i ja tulevase kuningas George VI vahelisest tähelepanuväärsest sidemest on Logue’i pojapoeg kirja pannud puhtalt oma vanaisa isikliku arhiivi ja päevikute põhjal. Lugu heidab valgust kahe mehe erakordselt lähedasele suhtele ning tutvustab ka kuninga naise, kadunud kuninganna Elizabethi, olulist rolli oma abikaasa maine ja valitsusaja päästmisel. „Kuninga kõne: kuidas üks mees päästis Briti monarhia” on hämmastav pilguheit enamikele silmadele suletuks jäävasse maailma. Üllatava avameelsusega paljastavad Logue’i päevikud esmakordselt kogu selle piina, mida kogelemine tulevasele kuningale põhjustas. Kunagi varem ei ole Briti monarhiast nii isiklikku portreed maalitud. Kõike seda ühe Austraalia „koloonialase” pilgu läbi, kes teenis oma kuningat uhkuse ja armastusega ning seeläbi päästis ta.
Оглавление
Peter Conradi. Kuninga kõne
Tänuavaldused
Sissejuhatus
ESIMENE PEATÜKK. Jumal hoia kuningat
TEINE PEATÜKK „Harilik koloonialane”
KOLMAS PEATÜKK. Reis Inglismaale
NELJAS PEATÜKK. Kasvavad piinad
VIIES PEATÜKK. Diagnoos
KUUES PEATÜKK. Sulgedega ehitud
SEITSMES PEATÜKK. Vaikus enne tormi
KAHEKSAS PEATÜKK. Edward VIII 327 päeva
ÜHEKSAS PEATÜKK. Kroonimise varjus
KÜMNES PEATÜKK. Pärast kroonimist
ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK. Sõja eelõhtul
KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK „Tapke austria maaler”
KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK. Dunkerque ja sünged päevad
NELJATEISTKÜMNES PEATÜKK. Sõja kulg muutub
VIIETEISTKÜMNES PEATÜKK. Võit
KUUETEISTKÜMNES PEATÜKK. Viimased sõnad
Fotod
Отрывок из книги
Osa oma lapsepõlvest, 1970ndad ja 80ndad, elasin ma Belgias, kus mu isa Antony töötas advokaadina Procter & Gamble’i Euroopa peakorteris. Aastate jooksul kolisime mitu korda ühest Brüsseli äärelinna majast teise, kuid üks oli alati jääv – hoolimata sellest, kus me elasime, oli kaminasimsile või aknalauale üles seatud fotode ja muude mälestusesemete kollektsioon.
Nende hulgas oli foto mu isast Šoti kaitseväe mundris; üks teine temast ja mu emast Elizabethist nende 1953. aasta pulmapäeval ja veel pilt mu Austraalia päritolu isapoolsest vanaisast, Lionelist ja tema naisest, Myrtle’ist. Veelgi huviäratavamad olid fotod kuninglikust perekonnast: üks nahkse raamiga portree kuningas George VI-st, praeguse kuninganna isast, mis oli signeeritud tema kroonimispäeval, 12. mail 1937; teine temast ja ta naisest Elizabethist, keda minu põlvkond teab paremini kuninganna emana, ning nende kahest tütrest, tulevasest kuninganna Elizabethist, kes siis oli üheteistaastane tüdrukutirts ja tema väikesest õest Margaret Rose’ist. Ja siis veel üks pilt kuninglikust paarist, mis pärineb aastast 1928, mil nad olid veel Yorki hertsog ja hertsoginna, sellele pildile on alla kirjutatud Elizabeth ja Albert.
.....
„Head ööd. Tänan teid,” kordas kuninganna ja lisas veel õrnalt: „Jumal õnnistagu teid.”
Logue’i silmad olid pisarais ja alla Hardinge’i tuppa jõudes tundis ta end natuke narrina. Ta võttis veel ühe viski soodaveega, kahetses seda aga otsekohe. Tühja kõhu peale oli see üsna rumal tegu, nagu ta hiljem järele mõeldes tõdes, kui pea juba ringi käis ja keel pehmeks hakkas muutuma. Ikkagi asus ta autoga kodu poole teele ja võttis peale ka Hardinge’i, kelle ta St James’is enne kagu poole pööramist maha pani. Sellele olulisele päevale tagasi vaadates jõudsid Logue’i mõtted ikka ja jälle tagasi hetkele, mil kuninganna talle Jumala õnnistust soovinud oli – sellele ja siis veel tõigale, kuidas tal oleks viimane aeg hambaarsti juurde minna.
