Отрывок из книги
Kui Heli bussist maha tuli, pani ta spordikoti teepervele ja kohendas õlakotti. Buss sulges ukse, võttis paigalt ja hakkas uuesti kiirust lisama. Heli vaatas bussile järele ja mõtles, et võib-olla see siin ja praegu toimub viimast korda – et ta tuleb selle bussi pealt ja just siin maha, kaasas kott mitme päeva toidumoonaga. Ja vaatab ringi, lastes silmadel käia üle metsa suubuva harutee ning teisel pool maanteed üle valendava kruusatee, mis tõuseb põldude vahel künkale ja kaob siis silmapiiri taha.
Helile meenus ärev september aastaid tagasi. Eesti oli end paar nädalat tagasi kuulutanud iseseisvaks, mille üle kogu rahvas oli juubeldanud. Ja kui Island oli esimesena Eesti iseseisvust tunnustanud, oldi ülevoolavalt õnnelikud ning hakati hasartselt arutama, milline riik võiks olla järgmine ja siis selle järgmine ja kui palju neid riike lõpuks juba kokku on või palju neid üldse kokku saab. Aga rahutuks tegi Venemaa vaikimine. Mida päev edasi, seda murelikumaks kõik muutus. Eestimaa oleks kui ärevas ootuses vakatanud. Ja siis see lõpuks ikkagi tuli – Venemaa president Jeltsin tunnustas Eesti Vabariiki. Jeltsin – suur oma nõrkustes, veel suurem oma inimlikkuses. Alles sellele järgnes tõeline joovastus ja juubeldamine, sest nüüd oli kindel, et Eestit ei purustata, Eesti vabadust ei hävitata eos, et edasine oleneb juba meist endist.
.....
Heli ei mäletanud, kas nad olid oma tutvumise 10. aastapäeval kokku saanud või ei. Vahel oli ta süda läinud haledaks ja ta oli nõustunud mehega kohvikusse minema, aga neid kordi oli kokku siiski vähe, eriti pärast uut abiellumist. Ja lõpetas ta need täiesti pärast teise lapse sündi. Lõpuks oli ka mees lakanud kirjutamast. Kuid hakanud ise ta teele ilmuma, seistes vahel hommikul maaliinide bussijaamas, vahel tööpäeva lõpul Keskväljakul, kust suur osa linnatransporti läbi läks, alati eemale hoides ja pingsalt ringi vaadates. Kuni ta Heli märkas ja paigale tardus ning Heli ise kiiresti põgenes, astudes esimesse ettejuhtuvasse trammi, trolli, bussi. Meest oli ta näinud siiski harva, kord paari aasta kohta, ja nüüd mõtles Heli ilma pahameeleta, et seda polnud ju tegelikult kuigi sageli. Kas oli võimalik, et mees oli lõpuks otsustanud Heli rahule jätta, ja ainult siis, kui igatsus muutus väljakannatamatuks, hakanud teda otsima. Et siis, kui oli Heli hetkeks näha saanud, leidis endas jälle jõudu edasi elada? Heli tunnistas, et tegelikult ei teadnud ta oma esimese mehe edasisest elust õieti mitte midagi.
Lehtla oli avatud läände ja päike jõudis sinna alles pealelõunal. Heli armastas lehtlas kõige rohkem hommikuti kohvi juua, kui paistis päikeses särav aed ja ise said enne päevast kuumust mõnuleda varjus. Aga aprillis, tundis Heli, võttis siin kõhedaks ja ta läks tuppa. Ta pani kohvikannu tilkuma ja tegi endale mõne võileiva. Keha kinnitatud, kohendas tuld pliidi all ja kaminas, võttis kindad ja kuurivõtmed ning läks tööriistu tooma. Ringi vaadates mõtles, et vanade lehtede riisumisele ning puude ja põõsaste põhjaküljelt sambla kraapimisele läheb oma tubli päev. Aga ehk ongi sobilik töö, sest ega mälestustest enam pääsu polnud.
.....
