Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele

Оглавление

Ренсом Риггз. Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele

PROLOOG

ESIMENE PEATÜKK

TEINE PEATÜKK

KOLMAS PEATÜKK

NELJAS PEATÜKK

VIIES PEATÜKK

KUUES PEATÜKK

SEITSMES PEATÜKK

KAHEKSAS PEATÜKK

ÜHEKSAS PEATÜKK

KÜMNES PEATÜKK

ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK

TÄNUAVALDUSED

AUTORIST

Отрывок из книги

See kõik ootab avastamist raamatus „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele“.

Vanaisa salapärase surma järel läheb kuueteistkümneaastane Jacobi koos isaga Walesi ranniku lähedal asuvale üksikule saarele, et vanaisa elukäigust selgust saada. Saarel avastab poiss miss Peregrine’i lastekodu varemed. Jacobi uurimisretkel kunagistes magamistubades ja koridorides saab selgeks, et miss Peregrine’i hoolealused polnud lihtsalt ebaharilikud, vaid võisid olla ka ohtlikud. Ehk oli nende hõreda inimasustusega saarele vangistamine täiesti mõistlik otsus… Ning üpris mõistuse vastaselt hakkab Jacobile tunduma, et need lapsed võivad veel elus olla. Meeldejäävate vanade fotodega illustreeritud närvekõditavalt põnev fantaasialugu „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele“ peaks pakkuma lugemisrõõmu ühtviisi nii teismelistele kui täiskasvanutele – kõigile, kes armastavad salapäraseid seiklusi.

.....

Mu vanaisa oli ainus oma perekonnast, kes enne Teise maailmasõja algust Poolast pääses. Ta oli kaheteistkümneaastane, kui vanemad ta saatuse võhivõõraste kätte usaldasid, pannes oma noorima poja Inglismaale suunduvale rongile, kaasas vaid kohver ja seljakott riietega. See oli üheotsareis. Poiss ei näinud enam kunagi oma ema ega isa, vanemaid vendi, nõbusid, tädisid ja onusid. Kogu ta suguvõsa oli ta kuueteistkümnendaks sünnipäevaks surnud, tapetud nende koletiste poolt, kelle käest tema nii napilt pääses. Need polnud mädaneva naha ja suukombitsatega koletised, keda seitsmeaastane endale ette võis kujutada, vaid inimnägudega, mundrit kandes marssivad nii isikupäratud olendid, et nende tõelist loomust taipasid alles siis, kui oli juba liiga hilja.

Nagu koletised, oli ka võlusaare lugu veidi muudetud tõde. Mandri-Euroopa õudustega võrreldes pidi elu selles lastekodus, kuhu mu vanaisa viidi, olema lausa paradiislik. Nõnda saigi sellest paigast taadi lugudes turvaline imedemaa, lõputu suve, kaitseinglite ja võluvõimetega laste varjupaik. Loomulikult ei osanud need lapsed lennata ega suutnud kaljurahne tõsta või nähtamatuks muutuda. Kummalisus, mille pärast lapsi jahiti, oli lahtiseletatult nende juudi päritolu. Nad olid orvud, kelle sõja verine laine oli tillukesele saarele paisanud. Nad polnud erilised oma imelike võimete pärast. Getodest ja gaasikambritest pääsemine oli piisavalt suur ime.

.....