Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
ALUSTUSEKS
My story
Raudne otsus!
Teekond
Esimene vasikas
Uus!
EESTI MEES ISLANDIL
Mõtisklus
Siisons!
Looduselugu
Ilmasving
Oi!
Tormijutt
Snõutrip
Kevadetrio
Kevadejutt
Kevadine
KevadKing!
Vaaladest
Kala-eri
Pisike kalaproloog
Ööpüük
Kalavõtted
Kalurkaval!
Me püüdsime!
25. juuli 2014
Väike parandus
Reis
Põhjapõtradest
Jõuluartikkel
Tühjusekirik
Harpa!
Islenskgigg!
Busker!
Ei harju!
Selline lugu
Hinnakisa
Lihalugu
Vabajutt
Telepoiss
Skazka!
MUUSIKAT TEHES…
Tööjuhis
Muusikailu
Tšaikovški!
Masepppa!
Lõhestumine
Kollaaž
Magus lugu
Retsensioon
Bermuda
Skicenter
Salsa!
Sängitusdžäss
Muusika ja ELU
…JA ÕPETADES
Hamraborg
Eythor!
Kõigejutt
Sümfoonik
Õpilane Jon
Jälle õpilane Jon
Tromboon
LUGEMISI, VAATAMISI, ARVAMISI
Koolijutt
Jussijutt
Minu elu koos SWLAYP-iga
Harjumine
Manifest!
Homohüsteeria
Naistepäevaks!
Head inimesed
Kurb loomaaiajutt
Linnatranspordist
Piduritest
Söömisest
Kaks otsa
Stephen Kingist
Kirg ja kiretus
Ennust!
Bruno Sutkuse romaanist „Sihikul”. Tegelikult hoopiski millestki muust …
Uhke!
Katku Laul!
Lihavõtmine
Hävjorself!
EESTI EDU!
Merisiga
PERSOONID
MÄLESTUSKILLUD KOOLIST
Mälestus
Nostalgiapisar
Viire +!
Michel!
Silvile!
Briljant-Juri!
Võsajutt
Avo Viiolist
Rauale!
Mart!
Aapo!
SuperFlorence!
Maire!
Kenderiaana
R. I. stsoo P. eeter
Purje vs Krjukov!
PÄEVAPOLIITILIST
Polporr!
Uit
Ori ja ühiskond
Kupjalugu
Inimene ja äpud
Propagandast
Revolution!
AnSSip!
Apoliitlugu
Tsahknahk!
Valimisjutt
Poliitikutele
Krossikross
Libertango
Kurikiri
Tragijutt
Ukraina
EVbrk!
Presidendi vastuvõtt
TEIST JA TEILE
Kokkutulek
Joyceland!
Porriäri
Rongilugu
Vaikusjutt
Keilalugu
Sipelgad
Komppa!
Rasmõšleenie
Lindgren!
Lapsesuu:
Poisinali
Tulpjutt
Trollisõit
Tibuke!
Kaheksalugu
Pauli!
Noorpeded
Gympower!
Viikendipoeem
Aeroports!
Salzburg!
Kerjuselugu
Asiarama
Hitler!
Klovnada!
Ooperijutt
MHLP!
Külmukaplära
Kokandusidee!
WCpp!
Viirusejutt
Sõnademäng
Päev
Vaade
Nii ja naa
Lestalugu
Pardidessant
Kits!
Mõtteviiv
Rotveileri triloogia
Rotveiler I
Rotveiler II
Rotveiler III
Gröönimaa
SuviSummerSumar!
Maapläma
Mees ja naine
Üks tunnel
Epiloogi asemel
Üldiselt algas 1972. aasta sitalt. Mõnel mehel polnud veel aastavahetuse šampusest vuntsidki kuivada jõudnud, kui toimus Verine Pühapäev Derrys. Ja ega sellele järgnev elu kuivade vuntsidegagi parem saanud. Otsa sadas Verine Reede Belfastis ning justkui sellest kõigest oleks veel vähe olnud, suleti Abruka algkool! Ning kui ilmakuulus nõukogude maadlejanna Alissa Galljanova otse hobuse vägistamiselt tabati, ei imestanud enam keegi. Selle aasta võis sisuliselt maha kanda. Ei toonud suuremat lusti ka Eurovisiooni võitnud Luksemburg oma hädise lauluga „Apres toi” ning uudis, et alates järgmisest kvartalist on Harku sovhoosis tomatitega spekuleerimisel kriips peal. Elu kulges ja kuhtus. Loovinimesed vaikisid ning isegi Mart Saar ei kirjutanud mitte üks koorilaul. Istus ja jõllitas läbi oma ümmarguste prillide Hüpassaare tontlikke horisonte ning mõtles, keda oma peiedele kutsuda.
Aga siis toimus muutus. Järsku, ette hoiatamata sündisin mina. Kõik see toimus kõledal neljandama septembrikuu öösel kell 2.55 ja pärast seda hakkasid asjad imeväel paremuse suunas liikuma. Edukalt startis Apollo 17, Tarmak ja Talts said Münchenis kulla, Andide lennuõnnetusest päästeti 16 ohvrit ning ABC kauplus Mustamäel sai lõpuks ometi endale uue ja ausa juhataja. Vorst püsis letil ja inimestes hakkas taas lootus tärkama. Ja üleüldse läkski kogu elu sellest hetkest peale järjest paremaks ehk uhkemaks ning kommunism liikus otse tiigrihüpetega kaugustest meie suunas ja kui võim vahetus, siis tiiger jäi. Hüppas omi tiigrihüppeid nüüd juba Koit Pikaro näol, kes iseseisvuse õrnadel aastatel kõikvõimalikud Solikamski ja Kemerovo pasapead omavahel nii riidu ajas, et viimastel polnud muud, kui üksteisel kõrid läbi närida. Võõras veri aga väetas Eesti põlde ning ausad inimesed vahetasid tasapisi kartulikoored päris ehtsate kartulite vastu. Lennujaama peldiku gulagipärastele aukudele istutati kaunid Gustafssoni potid ning ülelahe soomlased hakkasid massiliselt meie maailmasõbralikku hinnapoliitikat austamas käima. Tiiger aga muudkui hüppas ja hüppas. Nüüd juba infotehnoloogia vallas, mis tõi kaasa Eestile terve rea ennekuulmatuid mugavusi ning mille tõttu terve maailm meid enesele vankumatuks eeskujuks seadis. Ja poleks ma 86-ndal aastal pioneerijuhile diskol viinajoomisega vahele jäänud, siis võiks täie veendumusega väita, et minu sünnist alates on absoluutselt kõik asjad siin ilmas hästi läinud. Ma pole eriti lehti lugenud ja seetõttu pole mul ka põhjust enda väites kahelda.
.....
Kohale jõudsin ettenähtud ajal ning autot ettevaatlikult laevast välja ajades avanes mu ees kirjeldamatu ilu. Just nimelt. Seydisfjördur oli see koht, kus laev randus ning järgmised poolteist tundi oli mu hing lihtsalt kinni. Hingasin silmade ja südamega ning sain aru, et on tõepoolest olukordi, kus inimene ei vajagi hapnikku. Kogu sõit Akureyrisse käis täielikus lummuses ning mingil hetkel olin kohal. Peatasin auto, keerasin mootori seisma ning tajusin vaikust, mis lõi kõrvad lukku. Tegelikult oli seal kisa küll. Kajakad, rongad, lainete loksumine vastu fjordikallast ning ka möödasõitvad autod mõistagi. Aga vaikus selles mõttes, et mitu-mitu aega oli kestnud üüratu tormimüra, seejärel lihtsalt laevamootorimüra, siis omaenda auto kummide krabin vastu rataste alt läbi tuiskavat maanteed – ning selle kõige järel vaikus. Vaikus ei kestnud, tõsi küll, kuigi kaua. Juba tormas minu suunas kokkulepitud kontaktisik ning … pakkus mulle mu esimese keikka! Lennult! Enne veel, kui koju sain ja kohvreid lahti pakkida jõudsin … Saate aru – keikka! Lihtsalt, sõitku ma talle järgi ning küll siis kohapeal täpsustame. Sel hetkel tundsin huvitavat tunnet. Justkui oleksin siin maal olnud mitte 4 tundi, vaid 4 aastat. Ei tea, miks nii järsku tekkis, aga teadsin, et see siin on mu uus kodu. Kõige ihu ja hingega.
Sõit kestis kõikide eelnevate sõitudega võrreldes kaduvväike aeg ehk siis kõigest 20 minutit ning kohal me juba olimegi. Otse meie ees terendas kaunis hotell. Pidi olema üks pulm. Selline intiimne pulm, kuhu paluti vaid klaverimuusikat kogu oma kauniduses. Kõik kokku oli nii hingematvalt lummav. Saal säras kui Tretjakovi galerii ning põrandale oleks sadanud kui rooside paduvihm! Kakerdasin siis kuidagi klaveri suunas, taldade alt kostumas õrnade lillede valukarjed ning peas vasardamas vaid üksainus mõte – püsti jääda! Oleks 3 minutit hiljem läinud, oleks kuiva jalaga pääsenud, sest juba tuligi isamees ning rajas harjaga rooside vahele uhked rajad. Purukslitsutud õisi pihku surudes palus ta külalised saali. Tuligi siis kõiksugu rahvast, karvaseid ja sulelisi ning kõige lõpuks ämmad-äiad pluss veel paar vanamutti, keda vist polnud kutsutud. Igal juhul alustasin õige pea paaritaja elegantse käeviipe peale ilge Mendelssohniga ning saali sisenes imekaunis noorpaar … õnnelikud kui verinoored tihased! Ühesõnaga kõik sujus – sõrmuste ajal lasin reipalt Edelweissi ning allkirjad said antud läägevõitu Doonau lainete mühina saatel. Enne külaliste õnnitlemist leidis paaritaja, et justkui peaks veel noortele üht-teist südamele panema ning nii ta seal siis jahus muudkui, kuni ma ühel hetkel märkasin … umbes 2-aastast poissi endast meetrikaugusel seismas ning pigem küll klaveriklahve kui mind jõllitamas.
.....