„Lugu mungast , kes müüs maha oma Ferrari” on lugu tipp-jurist Julian Mantle’ist, kelle tasakaalutu elustiil viib peaaegu saatusliku infarktini rahvasttäis kohtusaalis. Kehalise kokkuvarisemisega kaasnev hingeline kriis sunnib teda oma olukorda ausalt hindama ja otsima vastuseid elu põhi-küsimustele. Õnne ja eneseteostuse otsinguil asub ta erakordsele rännakule iidse kultuuriga maale. Ta leiab eest võimsa õpetuse, mis päästab valla vaimu-, keha ja hingejõud ning suunab elama suurema kire, eesmärgistatuse ja rahuga. See innustav lugu ühendab suurepäraselt Ida ajatu vaimutarkuse ja Lääne tõhusad eduvalemid ning annab juhised, mis samm-sammult õpetavad elama julgemalt, tasakaalustatumalt, külluslikumalt ja rõõmsamalt. Õigusteaduste magister Robin Sharma on maailma hinnatumaid asjatundjaid juhtimise, enese-juhtimise ja tipptasemele tulemuslikkuse saavutamise alal. Ta on seitsme rahvusvahelise menuraamatu autor, mille hulka kuuluvad ka „Discover Your Destiny With The Monk Who Sold His Ferrari” („Leia oma saatus koos mungaga, kes müüs maha oma Ferrari”) ja „Who Will Cry When You Die?” („Kes nutab, kui sa sured?”). Robin juhib ka tunnustatud koolitusfirmat Sharma Leadership International.
Оглавление
Робин Шарма. Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari
TÄNUAVALDUS
ESIMENE PEATÜKK. Äratus
TEINE PEATÜKK. Salapärane võõras
KOLMAS PEATÜKK. Julian Mantle’i imeline muundumine
NELJAS PEATÜKK. Imeline kohtumine Sivana tarkadega
VIIES PEATÜKK. Tarkade vaimne õpilane
KUUES PEATÜKK. Isikliku muutumise tarkus
SEITSMES PEATÜKK. Ebatavaline aed
KAHEKSAS PEATÜKK. Sisemise tule süütamine
ÜHEKSAS PEATÜKK. Enese juhtimise iidne kunst
KÜMNES PEATÜKK. Laitmatuse vägi
ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK. Sinu kõige hinnalisem vara
KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK. Elu peamine eesmärk
KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK. Elukestva õnne ajatu saladus
Отрывок из книги
Minu pojale Colbyle,
kes meenutab mulle iga päev seda,
.....
Ometigi teadsime, et asjalood ei ole nii idüllilised, kui pealt näida võivad. Panin tähele ähvardava õnnetuse märke mitte üksnes seepärast, et olin teistest meie firma inimestest teravama pilguga, vaid sel lihtsal põhjusel, et veetsin kõige rohkem aega Juliani seltsis. Me olime alati koos, sest olime alati tööl. Rutt ei paistnud iial vaibuvat. Alati terendas silmapiiril järgmine menukas, eelmisest veelgi vägevam kaasus. Ettevalmistus ei olnud Juliani meelest kunagi piisav. Mis siis saab, kui kohtunik küsib sellise küsimuse, või siis sellise, jumal hoidku? Mis saab, kui meie uurimine on olnud vähem kui sajaprotsendiliselt täiuslik? Mis saab siis, kui teda suudetakse keset rahvast täis kohtusaali üllatada ning tema silmis nähakse autotuledest heitunud metslooma klaasistunud pilku? Niisiis piitsutasime endid takka viimse piirini, ning leidsin ka ennast kistuna tema väikesesse töökesksesse maailma. Seal me siis olime, kaks tähtaegade orja, rügades ühe terasja klaasmonoliidi kuuekümne neljandal korrusel, samal ajal kui kõik normaalsed inimesed olid kodus perede juures; uskusime, et maailm on meie kontrolli all, pimestatuna näilisest edust.
Julianiga rohkem ja rohkem aega koos veetes nägin, et ta kaevas end üha sügavamale. See oli otsekui mingit liiki soov surra. Mitte miski ei rahuldanud teda. Lõpuks jooksis ka tema abielu karile, ta ei rääkinud enam isaga; ning ehkki tal oli materiaalselt kõik olemas, mida soovida võib, ei suutnud ta siiski leida seda midagi, mida ta meeleheitlikult otsis. Seda oli näha nii emotsionaalselt, füüsiliselt – kui ka vaimselt.
