Отрывок из книги
MOSKVA TÕMBUS märtsikuu kuivas pakaseõhtus kössi, peitis end jäise, punasena loojuva päikese puudutuse eest. Tüdruk astus viimasesse magamisvagunisse rongi sabaotsas, otsis oma kupeed, kupeed number kuus, ja hingas sügavalt sisse. Kupees oli neli voodit, ülemised vastu seina tõstetud. Voodite vahel oli väike laud, laual valge lina ja plastmassist vaas, vaasis pleekinud roosa pabernelk, riiul voodiotste kohal oli täis suuri, lohakalt kokkuseotud pampe. Tüdruk surus oma silmatorkamatu vana reisikoti, mille oli andnud Zahhar, kõva ja kitsa voodi alla ehitatud metallist pagasisahtlisse ja viskas väikese seljakoti voodile. Kui jaamakell esimest korda lõi, läks tüdruk koridori ja jäi akna alla seisma. Ta hingas sisse rongi lõhna, rauast, kivisöetolmust, kümnetest linnadest ja tuhandetest inimestest jäänud lõhna. Reisijad ja nende saatjad trügisid temast mööda, müksisid teda oma kottide ja kompsudega. Tüdruk puudutas käega külma akent ja vaatas perroonile. See rong pidi viima ta läbi asumisele saadetud inimestega täidetud külade, Siberi avatud ja suletud linnade Mongoolia pealinna Ulaanbaatarisse.
Kui jaamakell teist korda lõi, nägi tüdruk jässakat, kapsalehtedena suurte kõrvadega meest, kellel oli seljas töölise must vatijopp ja peas valge kärbinahast müts, tema kõrval ilusat tumedapäist naist ja ema ligidusse hoidvat teismelist poissi. Naine ja poiss jätsid mehega hüvasti ja hakkasid üksteisel käe alt kinni hoides jaamahoone poole astuma.
.....
„Ma olen alati imeks pannud, et kuidas kõik peigmehed oma pruute armastavad, aga abielumehed oma eitesid vihkavad. Kohe, kui abielutunnistusele alla kirjutatud, muutub mees vanameheks ja naine eideks, ja mõlemaid hakkab närima rahulolematus. Moor mõtleb, et kui muretsetakse kõik mugavused, siis loksub muu ise paika. Et asi on oma pliidis, uues hommikumantlis, põrandavaasis, mõlkideta potis või portselanist teeserviisis. Vanamees jälle mõtleb, et kui naistes käin, siis kannatan oma eide paremini välja. Aga kõigest hoolimata ... Kui Katinkat õige hoolega vaatan, tuleb mõnikord tahtmine öelda, et Katjuša, sa narrike, sa mu väike tobuke.”
Mees ohkas raskelt, küünitas kurgikoti poole, sai ühe kurgi kätte, hammustas ja neelas kogemata tüki tervelt alla.
.....
