«Litteraria» sari. Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965-1991

Оглавление

Sirje Olesk. «Litteraria» sari. Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965-1991

Saateks ja selgituseks

Jaan Kaplinski. Sõprade kirjad on su poole teel

Hellar Grabbi. VORSICHT! DER FEIND HÖRT MIT! ETTEVAATUST! VAENLANE KUULAB PEALT!

Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965-1991

Sirje Olesk. Meie siin ja vaba maailm seal. Piiridele püüdlejad

Отрывок из книги

Käesolev raamat võlgneb oma olemasolu eest kõige rohkem tänu Hellar Grabbile. Tema arhiivis oli põhiosas olemas selle kirjavahetuse käsikiri – s.t Jaan Kaplinski kirjad Grabbile Washingtoni ja Grabbi kirjade masinakirjakoopiad, mida ta kogenud kirjavahetajana säilitas, et oma arvukates kirjavahetustes ka ise orienteeruda. Grabbi kirjutas paljudega Eestis, kuid just kirjavahetus Jaan Kaplinskiga oli üks kauemini kestnutest ja sisukamatest. On ilmne, et kõik kunagi saadetud ja saadud kirjad ei ole säilinud, kuid kaod ei ole ülesaamatult suured.

Kui Janika Kronberg oli kirjad Washingtonist Tartusse toonud, võeti need Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis arvele (reg 2012/172). Jaan Kaplinski luges kirjavahetuse läbi, leidis ka oma paberite hulgast mõne asjassepuutuva kirja ja foto ning lubas lahkelt kõik selle avaldada, lisades arvukalt kommentaare. Kommentaare ja täiendusi lisas töö käigus ka Hellar Grabbi. Tema arhiivist saime hiljem väärtuslikku lisa ka raamatu illustreerimisel.

.....

Nimetasin juba, et tänu Mana ümber koondunud inimestele ja teiselt poolt siinsetele noorematele kultuuriinimestele liitus kaheks käristatud eesti kultuur jälle üheks, kuigi see ühtsus siinpool alati sugugi selgelt end avaldada ei saanud. Kuid oma vanu luuletusi üle lugedes saan ka ise selgemini aru, kui palju neis luuletustes on seda, mis minuni jõudis Hellari, ent ka mõlema Ivari – Ivaski ja Grünthali – kirjadest ja raamatusaadetistest. Indiaanlased, zen-buddhism, Jung, uusvasakpoolsus, beatnikud... See kõik on osa minu ja paljude mu sõprade-kolleegide vaimuilmast. Valge joon Võrumaa kohale oleks ilmselt jäänud kirjutamata, kui saadetud raamatud ei oleks toonud minuni zen’i kaudu kilde vanast Hiina luulest, mille lummuses olen sestsaadik. Mitmed varased esseed said samuti alguse raamatutest, mis üle lombi või lahe minuni jõudsid.

Muidugi ei saanud meie, nagu suur osa ka noorema põlve väliseestlastest, minna kaasa 1960ndatel ja 1970ndatel Läänes vohava leninismi ja maoismiga. Meil olid kogemused, teadmised, me ei saanud vaadata mööda riigist, süsteemist, milles elasime. Kuid elama selles me pidime. Ja kes tahtis meiega suhteid pidada, pidi suhteid pidama ka selle süsteemiga. Mis tollal tegelikult polnud enam see raevukas ja armutu terrorimasinavärk nagu 1940 või 1944. Terrori asemele oli tulnud tüütus, silmakirjalikkus, kaksikelu, mäng. Mäng, kus meie mängisime, et oleme korralikud nõukogude noored ja meie kasvatajad ning valvajad mängisid, et nad seda ka usuvad. Kui nad oleks tunnistanud tõde, oleks see tähendanud nende ideoloogia, nende töö ja vaeva läbikukkumist. Mida ju lõpuks tuli tunnistada, kahjuks alles inimpõlv hiljem. Meiega suhete pidajad said sellest aru ja mängisid meiega kaasa, kuigi see neile võis olla palju vastikum kui meile. Meie olime ju maast-madalast harjunud... Hellari mälestusraamatud räägivad sellest mängust põhjalikult ja ausalt. Nii mängu vastikust kui ka toredast poolest: kohtumistest KGB meestega, kes kohmakalt püüavad tulijaid oma võrku tõmmata, ja kohtumistest huviliste andekate noorte inimestega. Ja võluvate Eesti daamidega, kellega poleks piinlik olnud ka Stockholmis või New Yorgis ööklubis käia.

.....