Loomise päevikud
Описание книги
Käesolev raamat räägib mitmesugustest avastustest ja murrangutest. See pajatab otsustavast muutusest, mille loodusteadused tegid läbi 20. sajandi teisel poolel: rahuldudes üha vähem vastustega lihtsale küsimusele „Kuidas see toimib?”, püütakse nüüd seletada maailma selle tekkeloost lähtuvalt. Loomisprotsessidest on saanud uurimisteema. Teadlased on asunud tegelema materjaliga, millest veel hiljuti koosnesid üksnes müüdid, filosoofiad ja religioonid. Kuidas tekkis maailm? Mis on elu? Mida tähendab teadvus? See raamat kirjeldab, milliseid vastuseid annavad teadlased tänapäeval nendele küsimustele. Üks motiiv, mis nendes seletustes ikka ja jälle esile kerkib, on juhus. Avastusega, millist ootamatult keskset rolli see looduses etendab, oli seotud üks 20. sajandi suurtest teaduslikest revolutsioonidest. Seda hämmastavam on, et bioloogid ja keemikud jõuavad üha kindlamalt järeldusele, et elu tekkimine Maal oli peaaegu vältimatus. Küsimus, kui suur oli selles juhuse ja kui suur paratamatuse osa, et maailm kujunes selliseks, nagu ta on, kuulub kõige salapärasemate küsimuste hulka tänapäeva teaduses. Stefan Klein (snd 1965) on õppinud füüsikat ja filosoofiat ning kaitsnud doktorikraadi biofüüsika erialal. Ta pühendus populaarteaduslike raamatute kirjutamisele, sest tahtis äratada inimestes vaimustust reaalsuse suhtes, mis on põnevam kui mis tahes kriminull. Eesti keeles on temalt varem ilmunud „Õnne saladus“, „Kas kõik on juhus?“, „Aeg. Aine, millest koosneb elu“, „Lihtsalt õnnelik“ ja „Andmise mõte“.
Оглавление
Stefan Klein. Loomise päevikud
EESSÕNA
EESSÕNA 2009. AASTA UUSTRÜKILE
MÄRGID SÜGAVIKUS
KOSMOS
NELJANDA MÕÕTME OTSINGUL
MAAILM OLEMATUSEST
KATEDRAALID FANTOOMILE
EVOLUTSIOON
AVATAKT SUURELE TANTSULE – ELU TEKE
UURIMISREIS AJASÜGAVUSSE
LOOTUSRIKKAD KOLETISED
LASKUMINE IMEDEMAALE
ÜKSIKLASED MÜRGISES MAA-ALUSES KONGIS
LOTERII EEDENI AIAS
HÜVASTIJÄTT MINAGA
LOOJA INIMENE
LAHING GEENIDE PÄRAST
KÕRVAD JOOKSVALT LINDILT, SÜDAMED MÕÕDU JÄRGI
KIUSATUS KONSTRUEERIDA HOMO XEROX
TÄNU
Отрывок из книги
Kui raamat, mis on pühendatud aktuaalsele teadusuurimisele, ei ole enam kui kümme aastat pärast esmatrükki oluliselt kehtivust minetanud, võib eeldada, et tegemist on hämmastavalt teravapilgulise autoriga. Ja tõepoolest üllatas mu raamatu ülelugemine mind ennastki. Sest tundub, et kõik vastused, mis siin leiduvad, on endiselt jõus – ehkki teadus on vahepeal tormiliselt arenenud. Ja toona lahtiseks jäänud küsimused püstituvad tungivamalt kui iial varem.
Kuid loomulikult ei ole ma selgeltnägija; „Päevikute” hämmastav kestvus võlgneb tänu pigem teemale. Sageli öeldakse, et eksperimentaalses teaduses on iga arusaam kogu aeg kahtluse all: niipea kui uued andmed hakkavad sellele vastu rääkima, maanduvad senised ettekujutused silmapilk teadusloo prügihunnikus. See on aga müüt, mis ise on ajast ja arust. Sest tegelikkus näeb välja hoopis teistsugune: kord juba tunnustatud tulemusi lükatakse harva ümber. Pigemini liigub uurimine edasi, nii et muutub üksikute küsimuste tähendus. Avanevad uued tööpõllud, teised kaotavad atraktiivsuse ja neid ei harita enam. Väärõpetuste paljastamise asemel jäetakse need lihtsalt sööti.
.....
Hiiglaslikud, naturalistlikud loomamaalingud ehivad Chauvet’ ja Lascaux’ koopa kuppelruume kirikufreskode kombel. Nutika dramaturgia järgi paigutatult oli nende funktsiooniks ilmselt eeskätt luua väärikas taust tseremooniateks Maa sisemuses, kuhu tulid kohale suured inimhulgad – seda kinnitavad arvukad jalajäljed.
Räsida saanud stalagmiidid annavad alust arvata, et kiviaegsed vandaalid tahtsid lahtimurtud tükkidega, püha suveniiriga sügavusest viia natuke koopaõnnistust kaasa ka kallitele kodustele. Noorte jalgade jäljed viitavad sellele, et mõnes koopas pidid aset leidma ka initsiatsiooniriitused. Ja ühe rästiklase skelett, kes seal looduslikult kunagi elada ei saanud, laseb oletada, et kiviaja inimesed kasutasid riitustel loomi.
.....