Astroloogia teejuht

Оглавление

Sue Merlyn Farebrother. Astroloogia teejuht

EESSÕNA

SISSEJUHATUS

I osa. TAUST

1. BABÜLOONIAST TÄNAPÄEVA

2. NURGAKIVID JA TIIRLEMINE

II osa. TÕLGENDAMISE ALUSED

3. PÄIKESESÜSTEEMI PLANEEDID

4. SODIAAGIMÄRGID

5. MAJAD JA NURGAD

6. ASPEKTID

7. TAGASIVAATAMINE JA EDASIMINEK

III osa. ALUSTE EDASIARENDUS

8. PLANEEDID MÄRKIDES JA MAJADES

9. KOMBINATSIOONID

10. EBASÜMMEETRIAD

11. VALITSEJATE TÄHTSUS

12. MÕNI OLULINE LISA

13. MÄRKMETE TEGEMINE JA KAARDI TEMAATIKA

14. SÜNTEESIMINE

15. TEEKONNA JÄTKAMINE

LISA I. MEELESPEA

LISA II. ALLIKAD

LISA III. MÄRKMED KAARDI KOHTA

SÕNASELETUSI

VIITED JA ALLIKMATERJALID

TÄNUSÕNAD

Отрывок из книги

Kuigi ma ei teadnud teismelisena astroloogiast midagi, on mulle meeldinud öötaevast vaadata nii kaua, kuni ennast mäletan. Ma lähen ikka veel elevile, kui mu lemmiktähtkuju naaseb põhjapoolkera taevasse igal aastal talve hakul, olles puudunud sealt terve suve. Seda tähtkuju on lihtne leida, sest sellel on selgestieristuv, kolmest ühel joonel asuvast tähest moodustuv „vöö”: see on Orion. Siin peitub iroonia – Orion ei ole astroloogiline tähtkuju! (Selgitan seda leheküljel 48.)

Ma olin noorena väikestviisi filosoof ja amatöörpsühholoog, loobusin ametlikust usust neljateistkümneaastaselt. Mäletan, kuidas kõndisin iga päev keskkoolist koju, mäest üles kulgev teekond võttis aega kakskümmend minutit. Kulutasin selle aja sageli kõrgelennulisi teismelisemõtteid mõlgutades, juureldes selle üle, mis on elu mõte. (Kui sellest muud kasu ei olnud, siis vähemalt sain mõtted eemale ülesmäge ronimiselt …) Mul oli (ja on siiani) sedasorti pea, mis oli pidevalt kimpus aruteluga, miks inimesed, keda ma tunnen, käituvad mõnikord nii, nagu käituvad. Kui ma mõni aasta hiljem astroloogia olemasolust teadlikuks sain, tundus see pakkuvat hiilgavat võimalust rohkem mõista.

.....

Mõistuse ja loogika uus valgus, mis kerkis üha enam esile seitsmeteistkümnenda sajandi lõpupoole, kuulutas uut mõtteviisi. See oli vastureaktsioon varasemate sajandite institutsioonipõhisele religioonile. Üks selle teaduslike ja kultuuriliste muudatuste ajastu võtmemõtlejaid oli Isaac Newton (1643–1727). Tema elu möödus seitsmeteistkümnendal ja kaheksateistkümnendal sajandil, kui läänemaailm viskles selle suure mõtlemises toimunud muutuse sünnitusvaludes. Newton tõestas, et gravitatsioonijõud on see, mis hoiab planeete orbiidil. Newtoni mõju oli nii tohutu ja tema teaduslik teooria nii kaugelearenenud, et teda on nimetatud teaduse isaks. Newton oli pühendunud mees ja teadlane, kes põlgas astroloogia ära kui pealiskaudse ebausu, selle asemel et näha selles elujõulist kosmoloogiliste teadmiste allikat. Mõistuse ajastu – mida hiljem hakati kutsuma valgustuseks – edenedes hakkasid inimesed otsima vastuseid teadusest, mitte aga enam Jumalalt või astroloogiast.

Seitsmeteistkümnenda sajandi lõpuks oli astroloogia kadumas, sellest sai jällegi naeruvääristamise ja põlguse sihtmärk. Teise suure languse põhjused on keerulised, aga põhimõtteliselt võib öelda, et astroloogia oli suures osas kaotanud oma tõelise nägemissügavuse ja sidemed oma klassikaliste juurtega. See takerdus varasemate aegade müstilistesse rituaalidesse ja aeganõudvasse ebausku, kui üritati vestelda inglitega – nagu teiste hulgas John Dee ja üks tema kaaslane kuueteistkümnendal sajandil – või kasutada mõningaid astroloogia printsiipe alkeemiaeksperimentides. Liiga paljud tolleaegsed astroloogid töötasid ennustajate kõige madalamal tasandil, äritsedes sensatsiooniliste ettekuulutustega.

.....