See raamat sinu käes, hea lugeja, on teekond Jamaicale – saarele, millest unistasin kogu oma lapsepõlve ning kuhu hiljem saatuse tahtel korduvalt sattunud olen. Sealne kultuur ja eriti reggae-muusika on oluliselt mõjutanud mind kui kunstnikku ja DJd. Esimest korda läksin Jamaicale 1999. aastal, olen seal käinud viis korda ja elanud umbes viis kuud. Arvan, et see on just paras emotsioonide ja kogemuste pagas, mida teiega raamatulehekülgedel sõnas ja pildis jagada. Olen nii üksi, naise Tiina, tütre Cassandra, venna ja paljude seal kohatud tuttavate ja sõpradega sattunud omajagu seiklustesse ja annan endast parima, et ka teie neist võimalikult palju osa saaksite. Selleks, et minna maailma avastama, peab lihtsalt ära minema, ja ehk aitab minu raamat sihtkohta leida. taRRvi
Оглавление
Tarrvi Laamann. Minu Jamaica. Pole probleemi!
SISSEJUHATUSE ASEMEL
EELLUGU – MI ISLAND!1
1999. AASTA
KULGEMINE JAMAICALE
MINU JAMAICA-REISILE LOOBITAKSE OHTRALT KAIKAID KODARATESSE!
ESIMEST KORDA JAMAICAL, ESIMEST KORDA KINGSTONIS
SOUND SYSTEM PON KINGSTON STREET CORNER
PEALINN KINGSTON. KUIDAS MA PLAADIPOES MÜÜJAKS-PROMOOTORIKS OLIN
RAHVUSKÖÖK JA RAHVUSRAAMATUKOGU
TREASURE BEACH – TÕELINE PUHKUS!
VÄIKE EESTI JAMAICA – BASHMENT
2001. AASTA
MONTEGO BAY KOLM RÖÖVI
REGGAE SUMFEST, PRODUCTIONS JA REGGAE BED
VENNA JA EESTLASTEST SÕPRADEGA TREASURE BEACHIL
DAVID RODIGAN. REGGAE-DJ – MIDA VANEM, SEDA PAREM!
2004. AASTA
TIINAGA JAMAICA PARIMAS RANNAS
„LAAMANNI JUJU” EESTIS. KUNSTINÄITUS ÜLE EESTI, MITMES GALERIIS
2008. AASTA
SOCA TRANCE LIIGUTAGE PEPUT JA JOOGE RUMMI
MIKS TASSIN MA OMA NIIGI RASKES SELJAKOTIS EESTIST RUMMI SAARELE, KUS SEE JUMALATE JOOK TEHTUD ON?
PEALINN KINGSTON. SOCA MADNESS! ESMASPÄEVASED UPTOWN MONDAYSI PEOD SOCA MADNESS!
BASHMENT ESTONIA
2012. AASTA
KÜLAS ON HEA, AGA KODUS ON VÄGA-VÄGA HEA
PILDIALBUM
Отрывок из книги
Veel enne kui sa, hea lugeja, kavatsed sellesse raamatusse süveneda, palun võta vastu minu siirad vabandused, sest teekond koos minuga Jamaicale võib osutuda pikemaks ja aeganõudvamaks, kui sa esialgu ehk arvatagi oskad. Selles on oma „süü” nii minul, sest ma pidin oma aastate jooksul tehtud Jamaicalkäigud esimest korda elus raamatus kokku võtma, kui ka Jamaical – selle easygoing ehk Jamaican style’i eluviisil, mis seal valitseb. Jamaical ei torma ega rapsi keegi, seal pole stressi (noh, seda muidugi on, kuid hoopis teiste asjaolude tõttu kui meil siin kodu-Eestis), inimesed naeratavad sundimatult ning nad tahaksid töörabamise asemel pigem sõpradega koos muusikat nautida ja tantsida. See on kaunis saareriik, kus päike lõõskab aasta läbi ning mille lõputud valged liivarannad ja kutsuvsinine meri panevad inimesi mõtlema tõepoolest teist moodi, kui nad on harjunud. Ja muidugi reggae! Muusika, mis on saanud osaks minust ja minu eksistentsist ning mis mind sinna õigupoolest viiski.
Kirjutasin seda raamatut peatükkide kaupa, vahel pikemate, vahel lühemate pausidega ning kui ma ise kõike hiljem üle lugema hakkasin, tundus tekst mulle üks täielik ajuvabadus ja jaburdus. Kuni avastasin, et hoolimata sellest olen oma jutuga ikkagi tasa kulgedes jõudnud sinna, kuhu välja jõuda tahtsingi – Jamaicale!
.....
Hommikune Tallinna lennujaam on sagimisest, sebimisest ja trügimisest tulvil. Eksinud saksa pensionäridest turistid ja ennast täis, nina püsti, eesti uusrikkad koos kogu vahmiiliga sõitmas kuhugi Egiptuse basseinikuurordisse. Üks selline mina-olen-maailma-naba-perekond tahab mind oma trügimisega vaat et alla ajada. Otsin rahulikuma koha lennujaama töötajate puhketoas.
Saan kohvi, ilma et peaksin selle eest maksma hirmkallist lennujaamahinda nagu välismaal, ning jagan sisse-välja voorivatele kolleegidele informatsiooni teemadel „Kui palju ID-piletid maksid?”, „Kustkaudu lendan ja kus ööbin?” ja nii edasi. Kõik on siiani sujunud ladusalt ning mõtlen pärast magusat kohvi, et peaks siiski Ringole helistama. Kõnele vastab unine ja väsinud hääl ning nagu kahtlustasingi, pean reisima üksi. Müün kiiresti reisikaaslase üleliigsed lennupiletid tagasi ja vahetan saadud kroonid USA dollariteks, sest need kuluvad reisil marjaks ära. Tegelikult olen pettunud, sest kui oleksin planeerinud üksinda lendamist, oleksin valinud tunduvalt lihtsama lennuteekonna.
