Отрывок из книги
„Vein! Ei mingit kahtlust,“ tõdes Kirsi, ärgates daamiliku peavaluga – eilse sünnipäevapeo üks tulemus. Teine tulemus olid meeldivalt surisevad liblikad kõhus, kolmas aga tasahilju ligi hiiliv piinlikkusetunne, mis asus kusagil moraaliõpetuse, aluspükste ja ajude vahelises piirkonnas. Mälus heljusid värvilised peohelbed. Tagasihoidlikuna planeeritud pidu oli alanud sõpradega kenas veinirestoranis, neli tundi hiljem kandunud kesklinna hotelli lobby-baari ning seejärel üsna pöörasesse ööklubisse, kus mingi mees oli talle tantsuhoos keele kõrva ajanud. Hästikasvatatud Kirsi oli sellest väga ehmunud, sest sinnamaani oli ta arvanud, et see on metafoor. Vastu hommikut oli pidu jätkunud kellegi korteris koos muusika, tantsu ja naabrite pahameelega. Õnneks oli seltskond viisakas ning keeras möllu maha kohe, kui naabrid koputama tulid. „Nii piinlik…“ oli Kirsi mõelnud, ning edasi tantsinud vaikselt, valgete sukkade väel. Mälu-udust vilkus kare moehabe vastu põske kirglikult kriipimas, kellegi poolpaljas peegelpilt vannitoas, takso, võtmed kukkumas koridori kivipõrandale, enne magamaminekut külmkapist möödaminnes lonks lahtunud vahuveini, poolikult maha pestud peomeik, ja õnneks kuidagi meeles olnud lubadus saata sõbrannale sõnum – „kodus“.
Nüüd oli hommik. Päike säras. Padjapüüril ripsmetušijäljed. Süda kergelt läikimas. Telefonis kaks vastamata kõnet ja neli uut sõnumit kolmelt uuelt tuttavalt. Võimas, mõtles Kirsi nukra eneseirooniaga.
.....
Kirsi oli näinud kooliõdede südameid murdumas sassis juustega klassivendade rulatuultes, oli kuulnud nii keskealisi trimmis kui vähem trimmis daame kohvikus üksteisele kurtmas, kuidas Volli või Vello, Martin või Marko, Rommy või Tommy saadavad naabri-Sallyle või kolleeg Sillile liiga sageli liiga ilusaid sõnumeid.
„Aga see on ju ilus, kui inimesed üksteisest hoolivad,“ oli Kirsi tollal naiivselt arvanud.
.....
