Оглавление
Tõnn Sarv. Peksta ja kallistada. Arvamuslugusid Eestist ja eestlastest
Eessõna
Andekas rahvas
Vihkamist on palju
Keelatud Eesti lipp
Keskmised koju tulevad…
Politseitööst nii ja naa
Enda eest seismine
Kes vastutab, see hoolib
Kommunismi tõeline kuritegu
Ettevaatust: ida-eurooplased!
Vaja oleks vist uutmoodi mõtlemist
Kes meist on õige eestlane?
Uhkus ja haletsus
Usalduse küsimus
Jeesuse tapmise püha
Arglik rahvas
Mis kasu on kriisist?
Eesti aristokraatia otsingud
Miski pole püha
Töörahva võim
Impeeriumi sünniraskused
Head ajad ja halvad ajad
Kuulutused kui ajalooallikas
Sain järsku aru, mis on Eesti Nokia
Mis kasu ta sellest saab?
Rõõmustamine on keelatud!
Nooruse kultus
Isikuandmete kaitsest ja vastutusest
Reisimisest
Nõrgema õigus
Kultuurrahvas
Keelte keetmine
Sakib täiega
Puuduse kasust
Teadmistest ja saladustest
Vene küsimus
Pensionimõtisklus
Liikluskultuur ongi kultuur
Head kombed
Tondijutud
Joomahaigete maa
Peksta ja kallistada
Ootamisest
Ametnike hingeelust
Eesti mainest
Arguse küsimus
Aususe küsimus
Eestlased välismaal
Ülbuse küsimus
Laulurahvas
Tammsaare
Järelsõna: minu elu stiilid
Отрывок из книги
Olen viimastel aastatel tihtipeale mõtisklenud meie rahva, maa ja kultuuri üle. Kaugemalt vaadates paistavad asjad teistmoodi kui igapäevaselt sees olles. Kuna viibin praegusel ajal enamasti Eestist eemal, siis loodan, et tekkinud võrdlused ja arvamused võivad ehk huvi pakkuda nii neile, kes Eestis elavad kui ka neile, kes samamoodi mujal asuvad.
Need lood on lihtsalt arvamuslood. Päris kindlasti ei arvata nendes midagi kindlat või vaieldamatut. Nii palju kui on inimesi, nii palju on ka erinevaid arvamusi. Ja arvamused veel muutuvad ju ka.
.....
Nii tüüpiline on kuulda näiteks suvisel ajal kuskil vabaõhu-baaris, kui veidi lobisema jääda, et "ega ma tegelikult ei olegi ettekandja, ainult praegu, koolivaheajal..." Nagu oleks teenindamine miski õnnetus või midagi häbenemisväärset. Või siis see tuntud olukord meie Vabadussõja algul, kui kõigest oli puudus, ainult mitte ohvitseridest. Sest keegi ei taha ju olla "tavaline", "tüüpiline", lihtsõdur, keegi ei taha, et teda saaks ühe sõnaga "paika panna". Igaüks tahab olla ikka ju eriline, huvitav ja kordumatu. Ehkki, iga töö on töö ja tahab tegemist. Mis seal ikka nii väga poosetada, solvuda või vigurdada.
Ja teine asi on ehk pisut ohtlikki. Nimelt, sa pead olema väga valvas ja ettevaatlik, kui teise eestlasega esmakordselt suhtlema hakkad. Iial ei või teada, kus tema kiiks juhtub olema. Ja kuskil on tal oma kiiks igal juhul – kas ei salli ta neegreid või juute või kristlasi, vihkab mõnda erakonda või avaliku elu tegelast, ei kannata mingit sorti muusikat või ajalehte või raadiojaama või mida iganes. Alati maksab enne ja ette küsida, kui millestki või kellestki juttu teed. Kõike sallivat ja kõigesse armastusväärselt suhtuvat eestlast pole tõesti veel kohanud.
.....
