Allikahaldjas

Оглавление

Tuul Sepp. Allikahaldjas

Tuul Sepp. Allikahaldjas

VÕIKS ARVATA, ET SEE OLI TORE

JUURED OLEKS VÕINUD PEENRASSE JÄTTA

SIIN ON MINGI IMELIK KIVI KESET TIIKI

*

SEAL PÜHAS ALLIKAS OLLA ELANUD ALLIKAHALDJAS

SEE PEAB MIDAGI TÄHENDAMA!

ÕIGE MATKAMINE HAKKAB SIIS, KUI TEEMOON VÄLJA VÕETAKSE

ME PEAME SELLE AVAMA

SAUNAVAIM VÕIB KA PÄRISELT OLEMAS OLLA

KULDNE VÄRAV SÄRAS RINGINA NENDE PEA KOHAL

TEID PIDI AINULT ÜKS OLEMA!

KAAREN ON OLULINE

„TEID ÄRA SÜÜA!” LÕRISES TONT JA KARGAS HÕBEDALE TURJA

KUIDAS KUNINGA JUURES SÜÜAKSE

MITTE LOHED, VAID DINOSAURUSED

NII LIHTNE ON EKSIDA

MINU MEELEST ON SEE KOLLASERV-UJUR

VIIGE ALLIKAHALDJALE SÕNUM

TA OLI KRAAVIKALDAL

*

PEAAEGU LÕPP

PÄRIS LÕPP

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

Отрывок из книги

Suve kättejõudmine tähendas Hõbeda ja Kaarna jaoks kahte asja. Esiteks, kool oli lõpuks läbi ja kogu õpitud tarkuse võis kolmeks pikaks kuuks peast välja visata. Teiseks, nende raamatutest, pliiatsitest, soditud paberilehtedest ja vanadest kommipaberitest tühjendatud koolikotid pakiti täis riideid, kaisuloomi ja muud eluks hädavajalikku kraami ning nad saadeti mitmeks nädalaks linnast ära maale.

Võiks arvata, et see oli tore. Värske maaõhk, tervislik toit, palju õues olemist – täiuslik puhkus. Mitte Hõbeda jaoks. Tüdruk oleks palju parema meelega linna jäänud. Seal olid neil naabrilapsed ja jäätisekohvikud ja internet ja telekas. Aga paraku pidid ema ja isa suvevaheajale vaatamata tööl käima. Mõlemad olid teadlased ja suvi tähendas nende jaoks pingelist välitööde hooaega. „Kes teid valvab, kui meid kodus pole?” selgitas ema mossitavale Hõbedale, toppides tema pungil koti taskutesse viimaseid palliks kokkukeeratud sokipaare.

.....

Väikse künka peal kitsukese rohtukasvanud autotee lõpus ootas neid pisike maamaja, mida kolmest küljest ümbritses mets. Hõbedale tundus alati, et maja on nagu linnumuna metsapesas. Maja ees kasvasid suured kased, mis suve algul poetasid kollakaid pikki urvaõiejuppe, suve teisel poolel aga sama karva lehti. Maja kõrval oli tiik, mida oli mõned aastad tagasi süvendatud. Tiigist toona välja tõstetud muda paistis siiani kaugemal kaldal tumeda kühmuna silma. Varasuvi oli selle katnud lopsaka nõgese- ja naadivaibaga.

Vanaema ootas neid kaskede alla kaetud lauaga, millel troonis värske rabarberikook. Pannkooke ta ehk tõesti ei teinud, kuid mõnusaid pehmeid hapupiimakooke siiski päris sageli. Ta haaras kohe Hõbeda oma raudsesse tervituskallistusse ning ütles: „Küll sa oled alles kasvanud, plika! Aga ikka nii kange.”

.....