Vello Vikerkaar on tuntud Eesti Ekspressi kolumnist, kes kirjutab Eesti elust ja olust: kultuurist, poliitikast, perekonnast ja kõigest muust läbi välismaalase prisma. Ta teeb seda alati mõnusa huumoriga ning märkab sageli detaile, mis jäävad meile märkamatuks. Lõbus olemine raamatu seltsis on tagatud. Vello Vikerkaar tuli Eestisse 1992. aastal. Vello ise meenutab seda aega nii: Ida-Euroopa kohta räägiti Kanadas 90. aastate algul igasuguseid lugusid. Näiteks, et paari Levi’se teksade eest saab seal osta auto. Ja et paki Marlboro eest võib saada ükskõik mis väiksemat kraami. Naised olid väidetavasti ühtaegu kütkestavad ja ohtlikud, võimelised punuma iseäranis salakavalaid võrke. Mõni aasta pärast 1992. aastal siia tulekut abiellusin eestlannaga. Ükski Kanadas liikunud hoiatustest ei osutunud Liina puhul kehtivaks. Hoiatama oleks mind pidanud hoopis tavaliste, kõikides kultuurides ette tulevate abieluprobleemide eest. Näiteks selle eest, et abielludes saad sa paratamatult kaasa terve suguvõsa.”
Оглавление
Vello Vikerkaar. Pikk jutt, sitt jutt
SUGUVÕSA KUI PARATAMATUS
MIDA HEMINGWAY ÜTLES
BORDELLIVALVE
INTEGREERIGE MIND
KÜRVARÕNGAGA KEN
BALTI PANGAD: HEAD, HALVAD JA INETUD
LUURAJAD OMAVAHEL
ARMASTA OMA LIGIMEST
SÕBRALIK UFONAUT
KODUSTATUD IMPERIALIST
VÄGA MEELDIV TUTVUDA
OKSEREIS ON PARIM MINIPUHKUS!
HISPAANIA TOMATITE VAHEL
SUUR ASJATUNDJA
KÕIGE ÕIGEM MEES
“KES IGANES TAHAB SUUREKS SAADA”
SALLA – SOOME UNELM PIIRIÜLESEST KOOSTÖÖST
MASINAPURUSTAJA KIRI
BREŽNEVLIKUD UNUSTATUD VÕLUD
PILTE MIGRATSIOONIAMETIST
MINU KLIENT, MINU VAENLANE
NAABRI TULEKAHJU KAEMAS
KOHT LAHINGURIVIS
VAATA, MIDA OSTAD (JA VALED, MIDA EESTIS EI KUULE)
VÄLISMAALASTE VÄLIMÄÄRAJA
“MA OLEN VALITSUSEST JA TAHAN TEID AIDATA”
TUALETITUUR
ANSIPIGA SILLA ALL
KUIDAS TŠIKKIDELE MÕJUDA
INGLISE KEEL TRUMBIKS
AMEERIKA REKLAAMIMEES UNISTAB EUROOPAST
RÕIVAD JA EDU
SEE HIRMUS SÕNA
KANGELASED
VARESTEST JA VALITSUSEST
MINU ARHEOLOOGILISED KAEVAMISED
SEENEKAIF
MISSUGUNE KRIIS?
KOODIMURDMINE
KÜLL SA OSTAD
ELU VÄIKESEL EKRAANIL
TAKSOŠOKK
Natuke pikemad jutud Vellolt
VAIKIV MEES PRANGLI SAAREL
RÄNNUKOER MUNDO
Отрывок из книги
Eestlastele meeldib tsiteerida Hemingwayd: “Igast maailma sadamast võib leida vähemalt kaks eestlast.” Ma teadsin Hemingwayst nii mõndagi, aga see fraas oli mulle enne Eestisse tulekut tundmatu. Ühendriikidesse sõites katsetasin seda ühe Hemingway Seltsi ametimehe peal. Ta vahtis mind pahaselt, nagu oleksin küsinud midagi kohatut, umbes nagu mis marki deodoranti Hemingway kasutas. “Ma ei usu, et Hemingway oleks Eestit maininud,” torises ta. “Aga noh, mine sa tea. Hemingway ütles igasuguseid asju.”
Mõni aasta hiljem näitas mulle üks eestlasest toimetaja konkreetset kohta romaanis “Kellel on ja kellel pole”. Mõistagi oli mul üsna piinlik nii oma asjatundmatuse kui ka Hemingway Seltsi ametimehe pärast. Aga kui järele mõelda, siis ehk ei saagi ühelt akadeemikult nõuda, et ta tunneks viimast kui lauset viimasest kui Hemingway teosest. Eriti kui tegu on raamatuga, mida Hemingway ise olevat “rämpsuks” nimetanud. Ja kui tahta kirjanduslikku juuksekarva lõhki ajada, siis ei ole ka eestikeelne tõlge päris täpne. Aga ikkagi on need kõik kehvad vabandused. Fakt on see, et Hemingway kirjutas eestlastest.
.....
Eestlased võivad ju uputada 150 miljonit krooni “Welcome’i”, kui tahavad. Aga mina eelistaksin mõnd Hemingway-väärilist lugu. Lääs neelab selle alla nagu kompu. Lõppude lõpuks ütles Hemingway igasuguseid asju.
“Ja teine on siinsamas teie taga,” ütles ta ja nimetas aadressi.
