Suremise viisid

Оглавление

Zakes Mda. Suremise viisid

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

AUTORIST

Отрывок из книги

„Surra saab mitmel viisil!” karjub Teelesaatja meile näkku. Valu on tema häälde sööbinud, raev tema näkku vaod joonistanud. Me kuulame vaikides. „Sellesinase meie venna viis on selline, et meie suud on sõnatuks jäänud. Seesinane väikevend oli meie oma laps ja tema surm on seda valusam, et see oli me eneste kätetöö. See pole esimene kord, kui me matame väikest last. Me matame neid iga päev. Aga nende mõrtsukaks on vaenlane… see, kelle vastu me võitleme. Sellesinase meie väikese venna tapsid aga need, kes võitlevad meie vabaduse eest!”

Hakkame pobisema. Ei ole Teelesaatja asi selliseid avaldusi teha. Tema kohus on kõnelda sellest, kuidas seesinane laps oma surmaga kohtus, mitte aga anda vaenlasele laskemoona. Proovib ta ehk ellu viia mõnd isiklikku poliitilist salaplaani? Teised aga tunnevad, et ilma meie häbi maailma ees lehvitamata ei suudaks Teelesaatja kuidagi matuselistele selgitada, mil moel me väikevenna tapsime. See, et vaenlane sellele jaole saab ja seda meie vastu kasutab, ei ole kindlasti mitte Teelesaatja süü. Tema jääb truuks tõsiasjadele, nagu head Teelesaatjad ikka.

.....

Ta tõmbab end pingil kerra ja magab looteasendis, nagu tema külas kombeks. Kuigi Toloki on elanud kõik need aastad linnas, magab ta endises asendis, mitte nagu Nefolovhodwe-taolised inimesed, kes on võtnud üle nii palju linnakombeid, et magavad nüüd igasugustes linnapoosides. Tõsi, ta ei ole Nefolovhodwet magamas näinud, aga temasugune mees, kes teeskleb nüüd, kui temast on saanud üks jõukamaid mehi kogu maal, et ei tunne enam oma küla inimesi ära, magab kohe kindlasti sirgete jalgadega või mõnes teises absurdses asendis. Erinevalt külarahvast ei maga Toloki siiski alasti, sest tema peakorter on avalik koht. Ta magab täies rõivas, kas siis oma ametirüüs või selles ainsas muus rõivakomplektis, mis tal on ja mida ta kutsub koduriieteks. Kuna tema leinarüü on kuluma hakanud ning võimalus, et ta võiks saada teise samasuguse, on ülimalt ebatõenäoline, vahetab ta rüü avalikus tualetis sagedasti koduriiete vastu niipea, kui matuselt tagasi jõuab. Ta tahaks kostüümi säästa, et see veel pikki leina-aastaid vastu peaks. Praegu on detsember ning ilm on väga kuum ja niiske. Nii ei võta ta tekki peale. Talve puhuks, kui ookeanilt puhuvad jäised tuuled, on ta varustatud paksu tekiga, mida hoiab seni ostukärus.

Uni ei tule kergelt, isegi kui iga tunni tagant kõlab kellade hällilaul. Ta mõtleb tänastele sündmustele. Muidugimõista on ta haavunud. Milline endast lugupidav Kutseline Leinaja ei oleks? Miks nad teda poisi matustel niiviisi kohtlesid? Teda tuntakse ja tunnustatakse linna kõigil kalmistutel. Alles eile, ühe saladuslikku surma surnud mehe matusel, ületas ta iseennastki.

.....