Üks mees saabub Bangkokist Oslosse ja kõnnib läbi Kvadratureni, Norra pealinna narkomüügikeskuse, kus valitseb uut tüüpi uimasti, mida kutsutakse violiiniks. Müüki juhib salapärane Dubai, keda ei ole keegi näinud. Linna saabunu astub odavasse hotelli ja täidab registreerimislehe. Amet: mõrvad. Nimi: Harry Hole. Ta külastab endist ülemust politseiprefektuuris ja palub tollelt asjata luba juhtumit uurida. See-eest saab ta loa külastada eeluurimisvanglas istuvat süüdistatavat. Harry ei tunne noormeest peaaegu äragi. Kuid pole kahtlust, tegu on Olegiga. Kelle ema on naine, keda Harry ikka veel armastab.Jo Nesbø (snd 1960) kriminaalromaane politseiuurija Harry Holest on saatnud nii lugejate kui ka kriitikute hulgas muinasjutuline edu. Raamatud on ilmunud rohkem kui 40 keeles, neist antakse välja üha uusi kordustrükke ning kirjanikku on pärjatud hulga auhindade ja nominatsioonidega. Romaaniga „Muretu” kandideeris autor Ameerika prestiižseimale Edgar Allan Poe nimelisele auhinnale. 2011. aasta jaanuaris jõudis „Soomussüda“ Suurbritannias raamatute müügiedetabeli tippu. Nesbø on kirjutanud ka populaarse „Doktor Proktori” lasteraamatute sarja.416 lk
Originaali tiitel:
Jo Nesbø
Gjenferd
Aschehoug
Oslo
2011
Toimetanud Siiri Soidro
Kujundanud Eiko Ojala
Copyright © Jo Nesbø 2011
Published by agreement with Salomonsson Agency
© Tõlge eesti keelde. Maarja Siiner, 2014
ISBN 978-9985-3-3043-2
ISBN 978-9985-3-3185-9 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2014
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda Greif OÜ
1. PEATÜKK
Karjed kutsusid teda. Helid läbistasid piikidena õhtuse Oslo kesklinna muid hääli, ühtlast automüra akna taga, kusagil valjenevat ja vaibuvat sireeni, kirikukelli, mis olid just siinsamas lähedal lööma hakanud. Ta käis süüa otsimas peamiselt õhtuti, vahel ka enne päikesetõusu. Nina vastu määrdunud linoleumi köögipõrandal. Ta registreeris ja jaotas lõhnad välgukiirusel kolme kategooriasse: söödav, ohtlik või ellujäämiseks ebaoluline. Halli tuha hapukas lehk. Vere imal suhkrumaitse vatitordil. Kibe õllelehk Ringnesi märgiga pudelikorgi all. Tühjast metallhülsist, kuhu oleks mahtunud üheksamillimeetrise ja kaheksateistmillimeetrise läbimõõduga tinakuul, mida püstoli järgi, milleks see loodud oli, kutsuti ka lihtsalt Malakoviks, immitses väävli, lämmastiku ja süsinikdioksiidi gaasimolekule. Suits, mis kerkis ikka veel hõõguvast kullakarva filtri ja musta Vene riigikotka vapiga sigaretist. Tubakas on söödav. Ja siis: alkoholi, naha, rasva ja asfaldi hais. King. Ta nuusutas seda. Tegi kindlaks, et see pole nii kergesti manustatav kui kapis olev tagi, mis haises bensiini ja selle looma roiskumise järele, millest see tehtud oli. Närilise aju keskendus nüüd sellele, kuidas tungida läbi ees lebava asja. Ta oli proovinud mõlemalt poolt. Üritanud litsuda oma kahekümne viie sentimeetri pikkust ja tublisti alla poolekilost keha sellest mööda, kuid asjata. Takistus lebas küljeli, selg vastu seina, ja tõkestas augu, mis viis pesasse, kus ootasid tema kaheksa vastsündinud, pimedat ja karvadeta poega, kes karjusid üha valjemini ta nisade järele. Lihamäest tulvas soola, higi ja vere haisu. See oli inimene. Veel elav inimene: roti teravad kõrvad tabasid läbi poegade näljakarjete aeglaseid südamelööke.
Ta kartis, kuid tal polnud valikut. Poegade toitmine oli olulisem kui kõik ohud, kogu pingutus, kõik muud instinktid. Nii et ta jäi seisma, nina püsti, oodates, et äkki langeb lahendus talle sülle. Kirikukellad lõid nüüd inimese südamega samas taktis. Üks löök, kaks, kolm, neli ...
Ta paljastas oma närilisehambad.
2. PEATÜKK
Oslo lennujaamas Gardermoenis oli juba peaaegu kesköö, kui Bangkokist Oslosse saabuv SK-459 keeras oma ettenäidatud kohale väravas 46. Lennuki kapten Tord Schultz pidurdas ja Airbus 340 mootor seiskus, seejärel keeras ta kinni kütusetoite. Reaktiivmootori metalne huile langes läbi helisageduste muhedaks mürinaks ja vaibus siis. Tord jättis automaatselt kellaaja meelde. Kolm minutit ja nelikümmend sekundit maandumisest. Kaksteist minutit graafikust ees. Nad asusid koos esimese ohvitseriga mootori seiskamise ja parkimise kontrollkaarti läbi vaatama, kuna lennuk pidi ööseks lennujaama jääma. Koos varustusega. Ta lehitses lennuraamatut. September 2011. Bangkokis oli endiselt vihmahooaeg ja tavapärane niiske palavus, nii et ta oli taga igatsenud koduseid esimesi jahedaid sügisõhtuid. Septembrikuist Oslot. Paremat paika pole maailmas olemas. Ta kandis ankeeti andmed kütusevaru kohta. Kütuse arvepidamine. Oli ette tulnud juhuseid, kus ta pidi selle kohta aru andma. Pärast lendu Amsterdami või Madridi, kui ta oli lennanud kiiremini kui majanduslikult mõistlik, saatnud nii tuhandeid kroone kütust korstnasse. Lõpuks oli pilootide juht ta vaibale kutsunud.
„Mida jõudma?” oli too röögatanud. „Sul ei olnud ühtegi reisijat, kes oleks pidanud edasilennule jõudma!”
„Maailma täpseim lennufirma,” oli Tord Schultz reklaami tsiteerides pomisenud.
„Maailma majanduslikult kõige rohkem perses lennufirma. Ja see on kogu sinu seletus?”
Tord Schultz oli õlgu kehitanud. Ta polnud ju saanud öelda, kuidas asjad tegelikult olid, et ta oli kütuseluugid valla päästnud, kuna oli ise hiljaks jäämas. Lennule, millele ta ise oli määratud, Bergenisse, Trondheimi või Stavangeri. Et just
Ta oli liiga vana selleks, et nad temaga peale kärkimise ja paukumise midagi ette said võtta. Ta oli vältinud olulisi vigu, ametiühing hoolitses ta eest ja vaid mõne aasta pärast on ta jõudnud kahe viieni, saanud viiskümmend viis, ja jääb pensionile. Tord Schultz ohkas. Vaid paar aastat oligi jäänud, et vigu parandada, nii et ta ei pea lõpetama kui maailma majanduslikult kõige rohkem perses lendur.
Tord allkirjastas kontrollkaardi, tõusis ja väljus kabiinist, et demonstreerida reisijatele oma päevitunud lendurinäos lendurihammaste valget pärlikeed. Naeratust, mis pidi neile näitama, et ta on Turvalisus Ise. Lendur. Ametinimetus, mis oli ta kunagi teiste silmis tähtsaks teinud. Ta oli näinud, kuidas inimesed, nii mehed kui ka naised, nii vanad kui ka noored, teda kohe teise pilguga olid vaadanud, niipea, kui ta oli maininud võlusõna „piloot”, kuidas nad olid avastanud karisma, elegantselt hoolimatu, poisikeseliku sarmi, kuid ka lennukikapteni külma täpsuse ja teovõime, mis trotsis füüsikaseadusi ja tavainimeste kaasasündinud hirme, ning vaimse üleoleku ja julguse. Kuid see oli olnud ammu. Nüüd vaatasid nad teda nagu bussijuhti, kes ta ka oli, ning küsisid, millised on kõige odavamad piletid Las Palmasesse ja miks oli Lufthansal jalgadele rohkem ruumi.
Kurat neid võtaks. Kuradile kõik.
Tord Schultz jäi seisma väljakäigu juurde stjuardesside kõrvale, ajas selja sirgu ja naeratas, hääldas oma „
Tordi pilk langes mehele, kes talle vahekäiku pidi lähenes. Ta kõndis, pea kummargil, kõrgudes sellest hoolimata üle teiste reisijate. Ta oli sihvakas ja laiaõlgne nagu Tord isegi. Lühikeseks pügatud heledad juuksed turritasid peas nagu hari. Ta oli Tordist noorem, nägi norraka moodi välja, kuid oli vaevalt koju saabuv turist, pigem tundus rohkem välismaal töötava ja elava norrakana oma mõõduka, peaaegu hallikalt pruuni jumega
„
Tord Schultz võpatas, kuid ei jõudnud tervitusele vastata enne, kui mees temast juba möödunud oli ja lennukist väljus. Hääl oli olnud kähe ja kare ja ka punetavad silmad andsid tunnistust sellest, et reisija oli äsja ärganud.
Lennuk oli tühi. Furgoon töötajatega, kes pidid õhusõidukit koristama, seisis juba rajal, kui meeskond üheskoos pardalt maha astus. Tord Schultz täheldas, et jässakas venelane väljus furgoonist esimesena ja ta nägi, kuidas too trepist üles kiirustas, kollases turvavestis, firma logo seljal. Solox.
Tord Schultzi aju kordas sõnu, kui ta koridori pidi suletud ala poole sammus.
„Kas sul ei olnud selle peal mingi kott?” küsis stjuardess, osutades Tordi Samsonite’i rataskohvrile. Talle ei meenunud naise nimi. Mia? Maja? Igal juhul oli ta naist kunagi eelmisel sajandil ühes vahepeatuses keppinud. Või kas ikka oli?
„Ei,” ütles Tord Schultz.
Nad möödusid suletud ala sissekäigu ees olevast õhukesest seinast, mille tagant oleks teoreetiliselt võinud välja karata tollikontroll. Üheksakümne üheksal juhul sajast oli tool õhukese seina taga tühi. Ja teda polnud kunagi nende kolmekümne aasta jooksul, kui ta lennufirmas töötanud oli, kinni peetud ja läbi otsitud.
Nagu „küllap me veel näeme”. Ja „ma näen sind läbi”.
Tord Schultz sisenes kiirustades suletud ala uksest.
Sergei Ivanov hoolitses nagu tavaliselt selle eest, et ta väljuks furgoonist esimesena, kui see Airbusi juures bituumenil kinni pidas, ja kihutas trepist üles tühja lennukisse. Ta võttis tolmuimeja kabiini kaasa ja lukustas enda järel ukse. Ta pani kätte kummikindad, tõmbas need kuni tätoveeringuteni üles, kergitas tolmuimeja kaant ja avas kapteni kapi. Tõstis sealt välja väikese Samsonite’i koti, tegi luku lahti, võttis ära põhjas oleva metallist kaane ja kontrollis, kas seal ikka oli neli telliskivilaadset ühekilost pakki. Siis surus ta pauna tolmuimejasse, vooliku ja suure tolmukoti vahele, mille oli just tühjendanud. Lõi kaane klõpsuga kinni, tegi kabiini ukse lukust lahti ja käivitas tolmuimeja. Töö oli paari sekundiga tehtud.
Kui nad olid kabiini ära koristanud, lonkisid nad lennukist välja, heitsid helesinised prügikotid Daihatsu pagasiruumi ja sõitsid tagasi puhketuppa. Lennuvälja öise sulgemiseni oli jäänud vaid paar saabuvat ja väljuvat lendu. Ivanov kiikas üle õla Jenny, vahetuse ülema poole. Tema pilk libises üle arvutiekraani, mis näitas saabumis- ja väljumisaegu. Ei ühtegi hilinemist.
„Ma võtan Bergeni 28-ndas,” ütles Sergei oma kange vene aktsendiga. Kuid ta vähemalt rääkis kohalikku keelt, erinevalt kaasmaalastest, keda ta tundis ja kes olid elanud Norras kümme aastat, kuid piirdusid ikka veel inglise keelega. Kui Sergei siia peaaegu kaks aastat tagasi toodi, oli onu talle selgeks teinud norra keele õppimise vajaduse, lohutades teda sellega, et Sergei võis olla pärinud temalt keeleande.
„28-ks on mul juba mehed olemas,” ütles Jenny. „Oota, kuni Trondheim tuleb 22-se.”
„Ma võtan Bergeni,” ütles Sergei. „Nick võib võtta Trondheimi.”
Jenny vaatas teda pika pilguga. „Kuidas soovid. Aga ära end lõhki tööta, Sergei.”
Sergei võttis seina ääres oleval pingil istet. Nõjatus ettevaatlikult seljatoele. Nahk seljal tiivakontide vahel, kus norra tätoveerija oli oma tööd teinud, tundus endiselt hell. Ta tätoveeris joonise järgi, mille Tagili vangla tätoveerija Imre oli Sergeile saatnud, ja tööd oli veel kõvasti, enne kui see valmis oli. Sergei mõtles onu leitnantidele Andreile ja Peterile. Nende kahe Altai kasaka kahvatusinakad jooned nahal rääkisid dramaatilisest, vägitegusid täis elust. Kuid ka Sergeil oli üks mehetegu seljataga. Tapmine. Tegu oli tühise mõrvaga, kuid see oli juba ingli kujul nõela ja tindiga nahasse torgitud. Võib-olla ootab teda ees uus tapmine. Suur tapmine. Kui hädavajalik osutub hädavajalikuks, oli onu öelnud ja palunud tal valmis olla, vaimselt valmis, noaga löömist harjutada. Tuleb üks mees, oli ta öelnud. Ei olnud kindel, et ta tuleb, kuid see oli võimalik.
Võimalik.
Sergei Ivanov vaatas oma käsi. Ta oli jätnud kummikindad kätte. Oli muidugi õnnelik juhus, et nende tööriided ei lasknud tal jätta pakkidele sõrmejälgi, juhuks kui ühel päeval peaks midagi viltu minema. Käed ei värisenud. Nad olid seda nii kaua teinud, et ta pidi end aeg-ajalt korrale kutsuma, endale riski meelde tuletama. Ta lootis, et käed on sama rahulikud, kui tuli toime panna
Raadiosaatjas ragises teade minna koristama Bergeni lennukit.
Sergei tõusis. Haigutas.
Protseduur kabiinis oli veel lihtsam.
Tolmuimeja lahti. Kott tüürimehe kappi.
Teel lennukist välja kohtusid nad siseneva meeskonnaga. Sergei vältis tüürimehe pilku. Vaatas maha ja pani vaid tähele, et tol oli sama tüüpi ratastel kohver nagu Schultzil. Samsonite Aspire GRT. Samasugust punast värvi. Ilma selle peale käiva punase kotita. Nad ei teadnud üksteise kohta midagi, ei seda, mis põhjustel nad sellega seotud olid, ega perekonda või tausta. Ainus, mis sidus Sergeid, Schultzi ja noort tüürimeest, oli nende Taist ostetud registreerimata telefonide numbrid, millega nad saaksid sõnumeid saata, kui graafikus tuli ette muudatus. Sergei kahtles, kas Schultz ja tüürimees teineteisest midagi teadsid. Andrei järgis hoolega põhimõtet, et kogu info oleks vajaduspõhine. Sellepärast ei teadnud ka Sergei, mis pakkidest edasi sai. Kuid ta võis arvata. Sest kohas, kus riigisiseselt lennult Oslost Bergenisse tulnud tüürimees lennujaama kinniselt alalt avatud alale läks, puudus toll ja igasugune turvakontroll. Tüürimees võttis koti kaasa Bergeni hotelli, kus meeskond ööbis. Ettevaatlik koputus hotelliuksele keset ööd ja neli kilo heroiini käis käest kätte. Kuigi uus narkots violiin oli heroiini hinda veidi alla surunud, maksis viiendik tänaval ikka vähemalt 250 krooni. Gramm tuhandese rahatähe. Kui arvestada, et juba segatud ainet veel segati, tegi see kokku kaheksa miljonit krooni. Pea võttis tal arve hästi. Piisavalt, et mõista oma alatasustatust. Kuid ta teadis ka, et väärib suuremat kasumit, kui oli
Sergei Ivanov tundis, kuidas tätoveering õlakontide vahel sügeles.
Otsekui oleks ka nahk põnevusega järge oodanud.
3. PEATÜKK
Linases pintsakus mees väljus Oslo keskraudteejaamas lennujaamarongist. Ta veendus, et tema vanas kodulinnas oli olnud soe ja päikesepaisteline päev, õhk oli endiselt mahe ja hellitav. Ta kandis käes peaaegu koomiliselt väikest riidest kohvrit ja väljus kiirel, nõtkel sammul jaama lõunapoolsest uksest. Väljas tagus Oslo süda – mida mõne arvates linnal polnud – rahulikult. Öö rütmis. Ringteel keerlevad vähesed autod saadeti üksteise järel itta, Stockholmi ja Trondheimi poole, põhja, teistesse linnaosadesse või läände Drammenisse või Kristiansandi. Nii suuruse kui ka kuju poolest meenutas liiklussõlm brontosaurust, väljasurevat hiiglast, kes kaob peagi, asendatuna elamute ja kontorihoonetega Oslo uues nooblis piirkonnas, kus asus linna uhkus, uus ooperiteater. Mees peatus ja vaatas valget jäämäge liiklussõlme ja fjordi vahel. See oli jõudnud juba terves maailmas arhitektuuriauhindu võita. Inimesed tulid kõikjalt siia, et kõndida valgel Itaalia marmorist katusel, mis langes otse vette. Valgus hoone suurtes akendes oli sama hele kui kuupaiste, mis neile langes.
Oli see vast alles iluduskuur, mõtles mees.
Ta ei pidanud mitte silmas tulevikulubadusi uuest linnaosast, vaid minevikus olnut. Sest siin oli asunud Oslo lasketiir, narkarite pärusmaa, ja selle lobudiku õhukese seina taga olid need linna kadunud lapsed end süstinud ja kaifi nautinud. Nende ja teadmatuses, heasoovlike, sotsiaaldemokraatidest vanemate vahel oli olnud vaid õhuke sein. Iluduskuur, mõtles ta. Nüüd saavad nad kaunis ümbruses otseteed põrgusse kerida.
Ajast, kui ta oli siin viimati seisnud, oli möödas kolm aastat. Kõik oli uus. Ja midagi polnud muutunud.
Nüüd olid nad koha sisse võtnud raudteejaama ja kiirtee vahele jääval rohuribal, mis ei olnud palju muud kui vaid teepeenar. Olles samasuguse laksu all nagu toonagi. Lebades selili, silmad kinni, otsekui oleks päike liiga ere, kükitades, otsides veresoont, mis ei olnud veel puruks torgitud, või seistes, kummargil ja põlved vetrumas, tüüpilises narkari kehaasendis, seljakott seljas, teadmata, kas jääda või minna. Samad näod. Mitte samad elavad surnud nagu tookord, kui ta ise oli siin käinud, muidugi, nood olid ammu päriselt hinge heitnud. Kuid samasugused näod.
Teel Tollbugata poole nägi ta neid veel rohkem. Kuna see oli seotud tema naasmise põhjusega, üritas ta mingit ülevaadet saada. Proovis hinnata, kas neid oli rohkem või vähem. Pani tähele, et Platal käis jälle äri. See väike valgete joontega maalitud ruut keset asfalti, Jernbanetorgeti lääneserval, oli olnud Oslo Taiwan, narkovabakaubandustsoon, mis pidi andma võimuorganitele teatud ülevaate toimuvast ja aitama võib-olla püüda kinni noored esmaostjad. Kuid sedamööda, kuidas poe maht suurenes ja Plata paljastas Oslo tegeliku näo Euroopa kõige hullema heroiinilinnana, sai kohast sulaselge turistide tõmbenumber. Heroiini müük ja üledooside statistika olid ammu olnud pealinna häbiplekk, kuid vähemalt mitte nii nähtav kui Plata. Ajalehed ja televisioon toitsid ülejäänud riiki piltidega purjus noorsoost, päise päeva ajal kesklinna täitvatest zombidest. Süü aeti poliitikute kaela. Parempoolse valitsuse ajal raevutsesid vasakpoolsed. „Liiga vähe rehabilitatsiooniprogramme.” „Vanglakaristused toodavad uusi tarvitajaid.” „Uus klassiühiskond tekitab kampasid ja soodustab narkoringlust sisserännanute grupeeringutes.” Kui vasakpoolsed valitsesid, raevutsesid parempoolsed. „Politseist jääb puudu.” „Asüülitaotlejatel on liiga lihtne maale pääseda.” „Vanglas on seitsmest kümme sisserännanud.”
Nende kahe äärmuse vahel kõikudes langetas linnavalitsus lõpuks möödapääsmatu otsuse: ennast säästa. Jama kinni mätsida. Plata sulgeda.
Linases ülikonnas mees nägi ülal trepil seismas punases Arsenali särgis noormeest, kelle ees tammusid kannatamatult järjekorras neli inimest. Arsenali mängija pea käis küljelt küljele nagu kanal. Nelja teise pead olid liikumatud, nemad põrnitsesid üksisilmi poissi Arsenali särgis. Parv. Müüja trepil ootas, et neid oleks piisavalt palju, et parv saaks täis, võib-olla oli see viis, võib-olla kuus inimest. Siis võtab ta tellimuste eest tasu ja viib nad sinna, kus on narkots. Nurga taha või tagahoovi, kus ootas tema käsilane. Lihtne põhimõte: see, kelle käes oli narkots, ei puutunud kokku rahaga ja see, kelle käes raha, narkotsiga. See raskendas politsei tööd hankida käegakatsutavaid tõendeid narkoäri kohta. Ometigi jäi linases ülikonnas mees mõttesse, sest see, mis ta nägi, oli vanaaegne meetod, kaheksa- ja üheksakümnendatest. Sedamööda, kuidas politsei tänavamüüjate tabamisest loobunud oli, olid müüjad sellistest põhjalikest rutiinidest ja parve kogumisest lahti öelnud, ajades otse äri nendega, kes kohale ilmusid, raha ühes ja uimastid teises käes. Kas politsei oli hakanud jälle diilereid tänavalt püüdma?
Ratturirõivais mees veeres lähemale, kiiver peas, oranžid prillid ees ja eredates toonides puhevil särk seljas. Liibuvate lühikeste pükste all paisusid musklid ja sõiduvahend tundus olevat kallis. Sellepärast ta vist võttiski selle kaasa, kui koos ülejäänud parvega Arsenali mängijale maja nurga taha järgnes. Kõik oli uus. Mitte midagi polnud muutunud. Kuid neid oli vähem, kas polnud?
Libud Skippergata nurgal kõnetasid teda viletsas inglise keeles –
Ta sisenes Kvadraturenisse, mis oli olnud Oslo esimene keskus, kuid oli nüüd asfaldist ja kivist kõrb veerandsajale tuhandele töösipelgale mõeldud kontorihoonega, need kihutasid koju, kui kell oli neli või viis, jättes linnaosa öötöölistele. Ajal, kui kuningas Christian IV selle renessansi korrapäraste geomeetriliste ideaalide järgi kandiliste kvartalitega linnaosa lõi, hoidsid tulekahjud Kvadratureni elanikkonna kontrolli all. Rahvasuu rääkis, et igal liigaasta ööl võis siin leida leekides inimesi läbi majade jooksmas, kuulda nende karjeid ning näha, kuidas nad ära põlesid ja õhku haihtusid, jättes asfaldile õhukese tuhakihi. Kui see kätte saada ja ära süüa enne, kui tuul selle minema puhub, ei põle maja, milles sa elad, kunagi ära. Tuleohutuse tagamiseks ehitas Christian IV tookordse vaese Oslo standardi kohta laiad tänavad. Lisaks püstitati majad ebanorralikust materjalist – telliskividest. Ja just niisuguse telliskiviseina äärt pidi kõndides möödus ta ühe baari avatud uksest. Väljas suitsetajad ujutas üle Guns N’ Rosesi singli „Welcome to the Jungel” värskelt vägistatud versioon, tantsuks toodetud
„Tuld?”
Talle vaatas otsa prullakas, koguka rinnaga naine kolmekümnendate lõpus. Suits hüples väljakutsuvalt punaseks võõbatud huulte vahel.
Mees kergitas kulmu ja silmitses naise selja taga seisvat naeratavat sõbrannat, kellel oli käes hõõguv sigaret. Koguka rinnaga naine avastas selle ja naeris ka, astudes sammu kõrvale.
„Ära ole pidur,” ütles naine samasuguses Lõuna-Norra murdes, mida rääkis kroonprintsess. Mees oli kuulnud, kuidas üks lõbunaine oli sellega rikkaks saanud, et rääkis, nägi välja ja riietus nagu kroonprintsess. Ning et viis tuhat krooni tunnis sisaldasid ka plastist valitsuskeppi, mida klient võis laenata ja üsna vabalt kasutada.
Naise käsi langes ta käsivarrele, kui ta tahtis edasi minna. Naine kummardus lähemale, suust tõusmas punaveini hais.
„Sa oled vist iga asja peale mihkel. Kas sa ei annaks mulle ... välgumihklit?”
Mees keeras naise poole oma näo teise poole. Halva külje. Mitte-just-iga-asja peale-mihkel-külje. Tundis, kuidas naine võpatas ja lahti lasi, kui nägi Kongo naelast jäänud jälge, mis jooksis nagu halvasti kinnitraageldatud rebend suust kõrvani. Mees astus edasi, kui Nirvana hakkas mängima „Come as you are”. Originaalversiooni.
„Kanepit?”
Hääl tuli kangialusest, kuid mees ei peatunud ega pöördunud ringi.
„Spiidi?”
Ta oli olnud kolm aastat puhas ega kavatsenud uuesti hakata.
„Violiini?”
Praegu eriti mitte.
Tema ees kõnniteel oli kahe narkoärika juures peatunud üks noormees, kes nendega rääkis ja neile midagi näitas. Noormees tõstis pilgu, kui ta lähenes, puuris teda kahe halli, uuriva silmaga. Politseipilk, mõtles mees, langetas pea ja ületas tänava. Ta oli võibolla natuke paranoiline, ei ole tõenäoline, et nii noor politseinik ta ära tunneks.
Oligi hotell. Võõrastemaja. Leons.
Tänava see ots oli peaegu inimtühi. Teisel pool teed oli tänavalambi all harkis rattal narkoostja koos veel ühe ratturiga, samuti profiratturi kostüümis. Too aitas tal süstalt kaela torgata. Linases ülikonnas mees vangutas pead ja vaatas enda ees oleva hoone fassaadi.
Sama, mustusest hall silt rippus neljanda ja viimase korruse akna all. „Nelisada krooni öö!” Kõik oli uus. Midagi polnud muutunud.
Leoni registraator oli uus. Noor poiss, kes tervitas linases ülikonnas meest ülevoolavalt viisaka naeratusega ja – Leoni kohta – hämmastavalt olematu umbusklikkusega. Ta soovis talle ilma igasuguse irooniakübemeta hääles
„Ah soo,” ütles registraator ja andis talle passi tagasi. Pani lauale blanketi ja pakkus talle pastakat.
„Ristiga märgitud kohtadest piisab.”
Registreerumisleht Leonis, mõtles mees. Ehk on midagi tõesti muutunud. Ta võttis pastaka vastu ja nägi, et registraator põrnitses ta kätt. Seda, mis kunagi oli olnud keskmine sõrm ja mis oli otsast lõigatud ühes majas Holmenkollenåsenil. Nüüd asendas esimest lüli hallikassinine titaanist protees. Seda ei saanud suurt millekski kasutada, kuid pakkus nimetissõrmele ja sõrmusesõrmele tasakaaluks toetust, kui ta pidi midagi haarama, ega jäänud oma lühiduse tõttu ette. Ainus ebameeldivus oli pikad seletused lennujaamade turvakontrollis.
Ta kirjutas oma nime
Ta täitis blanketti ning teadis, et nägi nüüd rohkem neljakümnendate keskpaigas oleva mehe moodi välja, kui kolm aastat tagasi, mil oli siit lahkudes vigastatud vanake. Ta oli allutanud end rangele tervisliku toitumise, trenni, piisava une ja muidugi sajaprotsendilise karskuse režiimile. Režiimi eesmärk ei olnud mitte noorem välja näha, vaid ellu jääda. Pealegi meeldis see talle. Kindel rutiin, distsipliin ja kord olid talle tegelikult alati sobinud. Miks oli ta elu siis sellest hoolimata olnud kaos, enesehävitus ja ebaõnnestunud suhted, mida ta elas vaheldumisi hämaraks jäävate meelemürkide seltsis veedetud perioodidega? Tühjad kohad vaatasid talle küsivalt otsa. Kuid nad olid nõutavate vastuste jaoks liiga kitsad.
Noh. Sofies gate korter müüdi kohe pärast seda, kui ta oli kolm aastat tagasi lahkunud, samuti vanemate maja Oppsalis. Tema praeguses ametis kaasneks kindla, ametliku aadressiga teatud risk. Nii et ta kirjutas sama, mis teistesse kohtadesse registreerudes: Chung King Mansion, Hongkong. Mis polnud tõest sugugi kaugemal kui muu.
Tapmised. Seda ta ei kirjutanud. Koht ei olnud märgitud.
Ta kirjutas fiktiivse. Mobiiltelefonid paljastavad. Nii kõne sisu kui ka asukoha.
Lähedased? Milline abielumees annab Leoni registreerudes vabatahtlikult oma naise telefoninumbri? Tegu oli siiski Oslo sellise kohaga, mis oli kõige lähem bordellile.
Registraator luges ilmselgelt ta mõtteid: „Ainult puhuks, kui sul hakkab paha ja me peame kellegi kohale kutsuma.”
Harry noogutas. Juhuks, kui süda peaks keset toimingut seisma jääma.
„Sa ei pea seda täitma, kui sul pole ...”
„Ei,” ütles mees ja jäi sõna vaatama. Lähedane. Tal oli ju Søs. Õde, kellel oli, nagu ta ise ütles, kübeke Downi sündroomi, kuid kes oli eluga alati paremini hakkama saanud kui ta vanem vend. Peale Søsi mitte kedagi. Tõesti mitte kedagi. Ja siiski, lähedased.
Ta tegi maksmisviisi juures risti
„Sa oled ... sa oled Harry Hole?”
Harry Hole noogutas. „On see probleem?”
Noormees raputas pead. Neelatas.
„Hästi,” ütles Harry Hole. „Kas ma saaks võtme?”
„Oh, vabandust! Palun, 301.”
Harry võttis selle vastu ja täheldas, et noormehe pupillid olid laienenud ja hääl oli pinges.
„Seda et ... minu onu,” ütles noormees. „Ta juhib seda hotelli ja istus tavaliselt siin minu asemel. Ta on sinust rääkinud.”
„Eeldan, et vaid meeldivat,” sõnas Harry, naeratas, haaras väikese lõuendkohvri ja suundus trepi poole.
„Lift ...”
„Liftid ei meeldi mulle,” vastas Harry ümber pööramata.
Tuba oli nagu vanasti. Kulunud, väike ja enam-vähem puhas. Ei, kardinad olid siiski uued. Rohelised. Kanged. Kindlasti kortsumatud. Mis tõi talle midagi meelde. Ta riputas pintsaku vannituppa ja keeras duši lahti, et kortse sirgeks saada. Pintsak oli talle Nathan Roadil Punjab House’is läinud maksma sada Hongkongi dollarit, kuid tema töös oli see oluline investeering, keegi ei austanud räbalais meest. Ta läks duši alla. Soe vesi pani naha õhetama. Seejärel sammus ta alasti läbi toa akna juurde ja avas selle. Kolmas korrus. Tagahoov. Avatud aknast kostis teeseldult entusiastlik oigamine. Ta võttis kardinapuust kinni ja kummardus välja. Vaatas otse lahtisesse prügikonteinerisse ja tundis, kuidas sellest tõusis imalat lehka. Ta sülitas ja kuulis, kuidas see tabas pabereid konteineris. Kuid sellele järgnev krabin polnud paber. Samal hetkel käis raksatus ja rohelised kanged kardinad langesid kahele poole maha. Neetud! Ta tõmbas peenikese riidepuu kardinatest välja. See oli vanaaegne, puidust, sibulakujuliste otstega ning oli juba enne murdunud ja seda oli üritatud teibiga parandada. Harry istus voodile, avas öökapisahtli. Sinisest kunstnahast kaantega piibel ja õmbluskomplekt, mis koosnes papitüki ümber keritud mustast niidist ja sellesse torgatud nõelast. Veidi mõeldes jõudis Harry järeldusele, et see oli täiesti omal kohal. Külalised võisid kinni õmmelda eest tulnud püksinööbid ja seejärel lugeda pattude andeksandmisest. Ta heitis pikali ja vaatas lakke. Kõik oli uus ja midagi ... Ta sulges silmad. Polnud lennukis maganud ja olgu ajavahega või ilma, kardinatega või ilma, ta jääb magama. Ja näeb sama unenägu, mida oli näinud kolm viimast aastat igal jumala öösel. Ta jooksis piki koridori, põgenedes mürinal tormava lumelaviini eest, mis imes endasse kogu õhu, nii et ta ei saanud hingata. Oluline oli vaid jätkata, hoida silmi veel natuke kinni.
Ta kaotas kontrolli mõtete üle, need libisesid tal käest.
Lähedased.
Olla lähedal. Tunda lähedust.
Lähedased.
See ta oligi. Sellepärast ta oligi tagasi.
Sergei sõitis piki E6 linna poole. Igatses voodi järele Furuseti korteris. Ta ei lasknud kiirusel tõusta üle saja kahekümne, kuigi nii hilja öösel oli tee üsna tühi. Mobiiltelefon helises. See telefon. Vestlus Andreiga oli lühike. Ta oli rääkinud onuga ehk atamaniga – juhiga, keda Sergei kutsus onuks. Kui nad olid kõne lõpetanud, ei pidanud Sergei enam vastu. Ta vajutas gaasipedaali põhja. Röökis rõõmust. Mees oli kohale jõudnud. Just äsja, täna õhtul. Ta oli siin! Sergei ei pidanud esialgu midagi tegema, võib-olla laheneb olukord iseenesest, oli Andrei öelnud. Kuid ta pidi olema nüüd veel rohkem valmis, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Pidi noa kasutamist harjutama, magama, püsima valvel. Kuni hädavajalik osutub hädavajalikuks.
4. PEATÜKK
Sohval istuv ja hingeldav Tord Schultz kuulis vaevu lennukit, mis mürinal üle majakatuse lendas. Higi kattis õhukese kihina ta alasti ülakeha ja raua kolin kaikus ikka veel lagedate toaseinte vahel. Tema selja taga seisis kunstnahast kattega higist läikiva lavatsi kohal tugedel tõstekang. Televiisoriekraanilt vaatas teda vidukil silmil läbi suitsu Donald Draper ja mekkis viskit. Neid ületas mürinal uus lennuk. „Mad Men”. Kuuekümnendad. USA. Naised korralikes riietes. Korralikud dringid korralikes klaasides. Korralikud sigaretid ilma filtri ja mentoolimaitseta. Siis, kui see, mis ei tapnud, tegi su tugevaks. Ta oli ostnud vaid esimese hooaja. Vaatas seda otsast peale. Ta ei olnud kindel, et talle jätk meeldib.
Tord Schultz silmitses valget triipu laua klaasplaadil ja pühkis ID-kaardi serva puhtaks. Ta oli nagu tavaliselt kasutanud hakkimiseks oma isikutunnistust. Kaarti, mis oli kinnitatud kapteni vormirõivaste taskule; kaarti, mis tagas talle ligipääsu suletud alale, kabiini, taevasse, tasule. Kaarti, mis tegi temast selle, kes ta oli. Kaarti mis – nagu ka kõik muu – võetakse temalt, kui keegi sellest teada saab. Seepärast tunduski õige kaarti kasutada. Selles oli keset kogu pettust midagi ausat.
Nad pidid homme hommikul tagasi Bangkokki lendama. Kaks puhkepäeva Sukhumvit Residence’is. Hea. Kõik läheb hästi. Paremini kui varem. Talle ei olnud Amsterdami lendude plaan meeldinud. Liiga riskantne. Pärast avastust, kui tihedalt oli Lõuna-Ameerika pardapersonal seotud kokaiini smugeldamisega Schipolisse, ähvardas kõiki meeskondi, hoolimata lennufirmast, käsipagasi kontroll ja läbiotsimine. Pealegi oleks ta plaani järgi pidanud pakid ise maale tooma ja kotis neid kandma, kuni õhtupoole riigisisese lennuga Bergenisse, Trondheimi või Stavangeri lendas. Riigisisesed lennud, millele ta
Ta keeras meeste eelmise siinkäigu ajal saadud ümbrikust võetud tuhandekroonise rulli. Selleks oli olemas spetsiaalne plasttoru, kuid ta polnud selline: ta polnud massiivne tarvitaja, nagu naine oli lahutusadvokaadile rääkinud. Libe hoor oli väitnud, et soovis lahutust, kuna ei tahtnud, et lapsed kasvaksid üles narkomaanist isaga, et ta ei suutnud pealt vaadata, kuidas mees raha ja maja ninasse tõmbab. Ja et asi polnud sugugi stjuardessides, tal oli kama kaks, et ta oli sellele ammu käega löönud, küll mehe vanus sellele piiri paneb. Naine oli koos advokaadiga talle ultimaatumi esitanud. Et naine saab endale maja, lapsed ja isa päranduse jäägi, mida ta polnud jõudnud ära raisata. Või nad annavad ta kokaiini omamise ja tarvitamise eest üles. Naine oli kogunud piisava hulga tõendeid, nii et mehe enda advokaat ütles, et ta mõistetakse süüdi ja tema lennufirma tõstab ta pardalt maha.
Valik oli olnud lihtne. Ainus, mille naine oli talle jätnud, oli võlg.
Ta tõusis, astus toa akna alla ja vaatas välja. Kas nad juba ei tule?
See oli üsna värske plaan. Ta pidi Bangkokki ühe paki kaasa võtma. Jumal teab, miks. Kes siis ikka puid metsa viib ja nii edasi. Ükskõik, see oli kuues kord ja seni oli kõik tõrgeteta sujunud.
Naabermajadest paistis valgus, kuid need olid kaugel. Üksildased hooned, mõtles ta. Tookord, kui Gardermoen oli sõjaväelennuväli, olid need olnud ametikorterid. Ühekorruselised, identsed majakarbid, mille vahel olid lagedad platsid. Nii vähe kõrgust kui võimalik, et mõni liiga madalalt lendav õhuhiiglane ei riivaks. Võimalikult palju ruumi majade vahel, et allakukkunud lennukist tekkinud tulekahju ei leviks.
Nad olid elanud siin tema kohustusliku teenistuse ajal Herculesel. Lapsed olid jooksnud majade vahel, mänginud teiste lenduritest kolleegide lastega. Laupäev, suvi. Mehed ümber grilli, põllede ja soojendusdrinkidega. Aknast kostev Camparit joovate ja salatit valmistavate naiste lobin. Otsekui kaader tema lemmikfilmist „The Right Stuff ” esimeste astronautide ja katselendur Chuck Yeageriga. Neetult ilusad olid need pilootide naised. Kuigi tegu oli vaid Herculesega. Nad olid tookord õnnelikud, kas polnud? Kas ta sellepärast oligi siia tagasi kolinud? Alateadliku sooviga midagi taasavastada? Või et leida, mis oli viltu läinud, ja seda parandada?
Siis märkas ta autot ja vaatas automaatselt kella. Jättis meelde, et see näitas kaheksateist minutit hiljem kui kokkulepitud aeg.
Ta läks laua juurde. Hingas kaks korda sügavalt sisse. Asetas kokkurullitud tuhandekroonise triibu algusesse, kummardus ja tõmbas pulbri ninna. Limaskest kipitas. Ta niisutas sõrmeotsa, pühkis sellega järelejäänud pulbri kokku ja hõõrus selle igemetesse. See maitses kibedalt. Uksekell helises.
Samad mormoonid, kes alati. Üks lühike ja teine pikk, mõlemal pühapäevakooliülikond seljas. Kuid mõlema käeselgadelt paistsid tätoveeringud. Peaaegu koomiline.
Nad ulatasid talle paki. Pool kilo pikliku vorsti kujul, mis mahtus just täpselt kohvri allalastavat käepidet ümbritseva metallkatte sisse. Ta võtab paki välja pärast seda, kui nad on maandunud Suvarnabhumile, ja paneb selle kabiinis pilootide kapi põhjas oleva lahtise vaiba alla. Ja rohkem ta pakki ei näe, ülejäänuga tegeleb ilmselt keegi lennuki koristustiimist.
Kui Mr Small ja Mr Big olid teinud ettepaneku pakke Hongkongi kaasa võtta, oli see tema kõrvus kõlanud idiootsusena. Raske oli leida kohta maailmas, kus narko tänavamüügi hinnad olid kõrgemad kui Oslos, nii et milleks eksportida? Ta polnud küsinud, teades, et ei saa vastust, ja see polnud ka oluline. Kuid ta oli seletanud, et heroiini Taisse smugeldamist karistatakse surmanuhtlusega, nii et ta soovib paremat tasu.
Nad olid naernud. Esmalt lühem. Siis pikem. Nii et Tord oli mõelnud, et lühemad juhtmed annavad ehk kiirema reaktsiooniaja. Võib-olla sellepärast olidki jälituslennukite kabiinid nii madalad, et need välistaksid pikaseljalised ja aeglased piloodid.
Lühem oli seletanud Tordile oma kanges vene keele kõlaga inglise keeles, et see polnud heroiin, et see oli midagi täiesti uut, nii uut, et selle eest polnud isegi karistust. Kuid kui Tord Schultz oli neilt küsinud, miks nad seaduslikku ainet smugeldama peavad, olid nad veel valjema häälega naernud ning käskinud tal suu pidada ja öelda „jah” või „ei”.
Tord Schultz oli vastanud „jah”. Mõeldes samal ajal, et milline oleks olnud „ei” tagajärg.
Sellest oli möödas kuus korda.
Tord Schultz vaatas pakki. Ta oli paaril korral kaalunud, kas määrida neile kondoomidele ja kilekottidele, mida nad kasutasid, nõudepesuvahendit, kuid keegi oli talle rääkinud, et narkokoerad suutsid lõhnu eristada ega lasknud end sellistest lihtsatest võtetest häirida. Et kõik olenes kilekoti õhupidavusest.
Ta ootas. Midagi ei juhtunud. Ta köhatas.
„
Ta kobas pintsaku rinnataskut ja naeratas õelalt. Või polnudki see õelus, vaid lihtsalt idabloki huumor? Tord oleks tahtnud teda lüüa, puhuda talle filtrita sigareti suitsu näkku, sülitada talle silma kaheteistaastat viskit. Läänebloki huumor. Selle asemel pomises ta „
Seejärel astus ta akna alla ja vaatas, kuidas auto pimedusse kadus, kuulis, kuidas heli mattis enda alla Boeing 737. Võib-olla 600. Igal juhul
Jah, ta nõustus. Ja ta nõustub ka edaspidi. Kõigega, mis elu talle näkku viskab. Sest ta pole Donald Draper. Ta pole Chuck Yeager ega Neil Armstrong. Ta on Tord Schultz. Pikaseljaline võlgades sohver. Kokaiiniprobleemiga. Ta peaks ...
Järgmine lennuk summutas ta mõtted.
Tord Schultz tõstis Samsonite’i kohvri lindile, mis viis selle läbivalgustusse. Selle kõrval seisis naeratav turvakontroll. „Ma ei saa aru, kuidas nad sind sellises graafikus sõidutavad,” ütles stjuardess. „Kaks korda nädalas Bangkokki.”
„Ma ise palusin,” ütles Tord ja sammus läbi turvavärava. Keegi oli ametiühingus sõna võtnud, et pardameeskond peaks streikima, kuna nad saavad mitu korda päevas röntgenikiirgust, üks USA uuring oli näidanud, et piloodid ja pardameeskond surid mitu protsenti tihedamini vähki kui ülejäänud elanikkond. Kuid streigiõhutajad polnud midagi öelnud selle kohta, et ka keskmine eluiga oli pikem. Lennukirahvas suri sellepärast vähki, et muusse polnud enam surra. Nad elasid maailma kõige turvalisemat elu. Maailma igavaimat elu.
„Sa tahad nii palju lennata?”
„Ma olen piloot, mulle meeldib lennata,” valetas Tord, tõstis kohvri maha, libistas käepideme välja ja hakkas minema. Naine oli kiirel sammul tema kõrval, tema kontsade klõbin Oslo lennujaama hallil
„Kas sellepärast, et naine ära läks, Tord? Kas sellepärast, et sul on liiga palju aega, millega pole midagi peale hakata? Kas sellepärast, et sa ei taha kodus istuda ja ...”
„Sest mul on vaja ületunnitasu,” katkestas Tord. See ei olnud vähemalt otsene vale.
„Ma tean, mis tunne see on. Mina lahutasin talvel, nagu sa kuulnud oled.”
„Muidugi,” ütles Tord, kes isegi ei teadnud, et naine oli abielus olnud. Ta heitis naisele kiire pilgu. Viiskümmend? Huvitav, kuidas ta hommikuti välja näeb? Ilma meigi ja jumestuskreemita? Kulunud stjuardess kulunud stjuardessiunistusega. Ta oli üsna kindel, et polnud naist kunagi keppinud. Vähemalt mitte eestpoolt. Kelle vana nali see oligi? Ühe neist endistest pilootidest. Viski-jäägataevasina-silmades jälituspiloot. Üks neist, kes jõudis pensionile minna, enne kui staatus kolinal kokku kukkus. Ta kiirendas sammu, kui nad keerasid ümber nurga koridori, mis viis lennujaama suletud alale. Naine oli hakanud hingeldama, kuid suutis siiski sammu pidada. Kui ta samal kiirusel jätkab, jääb naisel ehk rääkimiseks õhku väheks.
„Tord, kuna me jääme ööseks Bangkokki, äkki me ...”
Tord haigutas valjuhäälselt. Ja rohkem tundis kui nägi, kuidas naine solvus. Ta oli eilsest ikka veel veidi uimane, pärast mormoonide lahkumist oli veel natuke viina ja pulbrit kulunud. Mitte et ta oleks neid nii palju manustanud, et oleks joobetestiga vahele jäänud, kuid et juba praegu õudusega mõelda, kuidas ta üheteistkümnetunnise õhusviibimise ajal unega võitleb.
„Vaata!” pahvatas naine idiootliku
Ja ta nägi. Seda lähenemas. Väikest, heledakarvalist, pikakõrvalist, kurvasilmset koera, kes ägedalt saba liputas. Inglise springerspanjel. Koera juhtis sobivate blondide juustega, suurte kõrvarõngastega ning ametliku, vabandava poolnaeratusega ja lahkete, pruunide silmadega naine.
„On ju nunnu,” nurrus naine ta kõrval.
„On küll,” lausus Tord roostes häälel.
Koer pistis möödaminnes nina nende ees oleva piloodi hargivahesse. Too pöördus nende poole ja kergitas kulmu ning naeratas virilalt, otsekui vihjates millelegi poisikeselikule, nilbele. Kuid Tord ei suutnud mõtet jälgida. Ei suutnud jälgida kellegi teise kui omaenda mõtteid.
Koerale oli õmmeldud väike kollane vest. Samasugune nagu kõrvarõngastega naisel. Vestil seisis TOLL. CUSTOMS.
Koer lähenes neile, oli neist vaid viie meetrit kaugusel.
See ei tohiks olla probleem. Ei peaks olema mingi probleem. Aine oli pakitud kahekordselt kondoomidesse, mille peal oli kilekott. Mitte ainsatki lõhnamolekuli ei tohiks välja pääseda. Nii et naerata. Võta vabalt ja naerata. Ei liiga palju ega liiga vähe. Tord pöördus enda kõrval vatrava hääle poole, otsekui nõuaks väljuvad sõnad suurt keskendumist.
„Vabandust.”
Nad olid koerast möödunud ja Tord jätkas kõndimist.
„Vabandust!” hääl kõlas teravamalt.
Tord vaatas enda ette. Suletud ala ukseni oli jäänud vähem kui kümme meetrit. Turvalisus. Kümme sammu.
„
Seitse sammu.
„Ma arvan, et ta peab sind silmas,” ütles naine.
„Mida?” Tord peatus. Pidi peatuma. Vaatas selja taha näoga, mis ei olnud loodetavasti liiga võltsilt üllatunud. Kollases vestis naine lähenes neile.
„Koer andis sinu kohal märku.”
„Kas tõesti?” Tord vaatas koera. Kuidas? Mõtles ta. Koer vaatas talle vastu ja liputas meeletult saba. Otsekui oleks Tord ta uus mängukaaslane.
„See tähendab, et me peame sind kontrollima. Tule kaasa.”
Naise pruunides silmades oli endiselt lahkus, kuid sõnad polnud esitatud küsimärgiga. Ja samal hetkel mõistis ta, kuidas. Ta oleks äärepealt taskust ID-kaardi haaranud.
Kokaiin. Ta oli unustanud pärast viimase triibu hakkimist kaarti pühkida. See pidi olema sellest.
Kuid tegu oli vaid paari teraga, mida ta võis kergesti põhjendada sellega, et oli ühel peol oma kaarti kellelegi teisele laenanud. Mitte see ei olnud praegu tema suurim probleem. Kohver. See otsitakse läbi. Lendurina oli ta hädaolukorda nii palju treeninud, et ta toimis peaaegu automaatselt. See oligi asja mõte. Et kuigi sind haarab paanika, teed sa ikkagi seda, millest aju muu puudumisel haarab: hädaprotseduuri. Kas ta polnud endale korduvalt ette kujutanud, kuidas tollitöötaja palub tal kaasa tulla. Mõelnud, mida siis teha. Seda mõttes harjutanud. Ta pöördus allaandva naeratusega stjuardessi poole, jõudis lugeda ta rinnasilti. „Mind on vist ära märgitud, Kristin. Võtad sa mu koti kaasa?”
„Kott jääb siia,” ütles tollitöötaja.
Tord Schultz pöördus uuesti ringi. „Minu arust sa ütlesid, et koer andis märku minu ja mitte koti juures.”
„Just nii, kuid ...”
„Kotis on lennu paberid, mida teised meeskonnaliikmed läbi peavad vaatama. Kui sa just ei taha vastutada selle eest, et täis Airbus 340 Bangkokki hiljaks jääb.” Ta tundis, et oli end sõna otseses mõttes täis puhunud. Et oli kopsud õhku täis tõmmanud ja rinna vormiriiete all kummi ajanud. „Kui me oma lennuakna kaotame, tähendab see mitmetunnist hilinemist ja firmale sadu tuhandeid kroone kaotust.”
„Ma kardan, et reeglid ...”
„Kolmsada nelikümmend kaks reisijat,” katkestas Schultz. „Paljud neist lapsed.” Ta lootis, et naine kuulis ta hääles lennukikapteni tõsist muret, mitte narkokulleri algavat paanikat.
Tollitöötaja patsutas koera ja vaatas talle otsa.
Ta näeb välja nagu koduperenaine, mõtles Tord. Naine, kellel on laps ja vastutus. Naine, kes peaks ta olukorrast aru saama.
„Kott jääb siia,” ütles naine.
Taamal ilmus nähtavale teine tollitöötaja. Seisis seal, jalad harkis ja käed rinnal risti.
„Teeme siis asja ära,” ohkas Tord.
Oslo politseijaoskonna mõrvarühma ülem Gunnar Hagen nõjatus tooli seljatoele ja mõõtis pilguga linases ülikonnas meest. Kolm aastat tagasi oli õmmeldud näohaav olnud veripunane ja mees näinud välja, nagu oleksid ta päevad loetud. Kuid nüüd nägi ta endine alluv terve välja, oli paar hädavajalikku kilo juurde võtnud ja pintsak oli õlgade ümbert pingul. Pintsak. Hagen mäletas uurijat teksades ja nöörsaabastega, ei iial milleski muus. Teine harjumatu asi oli kleepekas revääril, mis andis teada, et ta ei tööta siin, vaid on külaline: HARRY HOLE. Kuid asend toolil oli sama, rohkem lebav kui istuv.
„Sa näed parem välja,” ütles Haugen.
„Sinu linn samuti,” vastas Harry, süütamata sigaret huulte vahel hüplemas.
„Arvad nii?”
„Ilus ooper. Tänavatel vähem narkomaane.”
Hagen tõusis ja astus akna alla. Politseihoone kuuendalt korruselt võis ta näha, kuidas päike kuldas Oslo uut linnaosa Bjørvikat. Viimistlemine oli täies hoos, lammutamine ühel pool.
„Viimase aasta jooksul on üledooside arv markantselt vähenenud.”
„Hinnad on tõusnud, tarbimine langenud. Ja linnavalitsus on saanud, mida tahtis. Oslo pole enam Euroopa üledooside edetabeli tipus.”
„
Hagen ohkas. „Sa ei öelnud, mis sind Oslosse toob, Harry?”
„Tõesti?”
„Ei. Või täpsemalt siia, mõrvarühma.”
„Kas endiste kolleegide külastamine on siis ebanormaalne?”
„Ei ole, tavaliste seltskondlike inimeste puhul.”
„Nojah,” Harry hammustas Cameli suitsu filtrit. „Minu elukutse on tapmised.”
„Sa pead ikka silmas
„Las ma täpsustan, minu amet, minu eriala on tapmised. Ja see on endiselt ainus, mida ma natukenegi oskan.”
„Mida sa siis tahad?”
„Oma ametiga tegeleda, tapmist uurida.”
Hagen kergitas kulmu. „Sa tahad jälle minu alluvuses töötada?”
„Miks mitte? Kui ma õigesti mäletan, olin ma üks parimaid.”
„Ei mäleta,” ütles Hagen ja pöördus jälle akna poole.
„Sa olid
„Ma võtaks hea meelega käsile ühe tapetud narkomaani.”
Hagen muigas virilalt. „Millise neist? Ainuüksi viimase poole aastaga on neid olnud neli. Ükski pole lahendust leidnud.”
„Gusto Hanssen.”
Hagen ei vastanud, vaatas vaid ikka veel uurivalt inimesi, kes väljas muruväljakul pikutasid. Mõtted tulid automaatselt. Sotsiaalabi kuritarvitajad. Päevavargad. Terroristid. Miks ei näinud ta selle asemel hoopis tööd rabavaid inimesi, kes lubasid endale septembripäikeses paar tunnikest puhkust? Politseiniku silm. Politseiniku kanapimedus. Ta kuulas poole kõrvaga selja tagant kostvat Harry häält.
„Gusto Hanssen, üheksateist. Politseile vana tuttav, narkoärikas ja narkar. Leiti kaheteistkümnendal juulil surnuna ühest Hausmanns gate korterist. Suri rinnas olevast kuulihaavast tekkinud verekaotusse.”
Hagen naeris laginal. „Miks sa soovid ainsat juhtumit, mis on juba lahendatud?”
„Ma arvan, et sa tead.”
„Tean küll,” ohkas Hagen. „Kuid isegi siis, kui ma oleks su jälle tööle võtnud, oleks sa saanud ühe neist teistest juhtumitest. Võmmiloo.”
„Ma tahan seda.”
„Põhjuseid, miks sa seda juhtumit kunagi ei saa, Harry, on umbes sada.”
„Näiteks?”
Hagen pöördus Harry poole. „Esimesest piisab. Juhtum on lahendatud.”
„Ja peale selle?”
„Et see ei ole mitte meie, vaid kripo juhtum. Et mul pole vakantseid kohti ja üritan hoopis neid vähendada. Et sa kuulud isikliku seotuse tõttu taandamisele. Kas ma pean jätkama?”
„Mhm. Kus ta on?”
Hagen osutas aknast välja. Üle muruväljaku pärnade kollaste kroonide taha jääva halli kivihoone suunas.
„Botsenis,” ütles Harry. „Eeluurimisvanglas.”
„Esialgu.”
„Külastamiskeeld?”
„Kes su Hongkongist üles otsis ja sulle sellest rääkis? Kas ...”
„Ei,” katkestas Harry.
„Siis?”
„Siis.”
„Kes?”
„Võib-olla lugesin ma sellest netis.”
„Vaevalt,” ütles Hagen kiretu naeratuse ja külma pilguga. „Juhtum oli ajalehes üks päev, enne kui unustati. Ja seal ei olnud ühtegi nime. Kõigest teade narkootikumide mõju all olevast narkarist, kes oli teise narkari uimastite pärast maha lasknud. Mis ei huvita mitte kedagi. Ei midagi silmapaistvat.”
„Välja arvatud see, et tegu oli kahe teismelise noormehega,” ütles Harry. „Üheksateist. Ja kaheksateist.” Tema hääletoon oli muutunud.
Hagen kehitas õlgu. „Piisavalt vanad, et tappa, piisavalt vanad, et surra. Nad oleks peale uut aastat sõjaväkke kutsutud.”
„Saad sa asja nii korraldada, et ma saaks temaga rääkida?”
„Kes sind informeeris, Harry?”
Harry sügas kukalt. „Üks sõber kriminaaltehnilisest osakonnast.”
Hagen naeratas. Seekord naeratasid ka silmad. „Oled sa alles tegelane, Harry. Niipalju, kui mina tean, on sul politseis vaid kolm sõpra. Bjørn Holm krimitehnilisest osakonnast. Ja Beate Lønn krimitehnilisest osakonnast. Nii et kumb see oli?”
„Beate. Korraldad sa siis kokkusaamise?”
Hagen oli kirjutuslaua serval istet võtnud ja uuris Harryt. Heitis pilgu telefonile.
„Ühel tingimusel, Harry. Kui sa lubad, et käid sellest loost kauge kaarega mööda. Meie ja kripo vahel on praegu vaherahu ja mul ei ole vaja nendega tülli minna.”
Harry naeratas hapult. Ta oli nii sügavale tooli vajunud, et võis uurida oma rihmapannalt. „Nii et sina ja kripo kuningas olete nüüd parimad sõbrad?”
„Mikael Bellman lõpetas kripos. Sealt ka vaherahu.”
„Saite psühhopaadist lahti? Pidu ja pillerkaar ...”
„Vastupidi,” naeris Hagen kõlatult. „Bellman on lähemal kui kunagi varem. Ta on siin majas.”
„Raisk. Siin, mõrvaosakonnas?”
„Hoidku jumal selle eest. Ta on juhtinud organiseeritud kuritegevuse osakonda juba üle aasta.”
„Teil on koguni uued osakonnad.”
„Nad koondasid suure hulga vanu osakondi. Röövimised,
„Rohkem, kui tal kripos alluvaid oli.”
„Aga ta kaotas palgas. Ja sa tead, mida see tähendab, kui temasugused võtavad vastu halvemini tasustatud töö?”
„Nad jahivad suuremat võimu,” ütles Harry.
„Tema lõigi narkoturul korra majja, Harry. Tubli luuretöö. Arreteerimised ja haarangud. Vähem grupeeringuid ja sisemisi arveteklaarimisi. Üledooside arv nagu öeldud kahaneb ...” Hagen osutas näpuga lakke. „Ja Bellmani reiting tõuseb. Poisil on selge siht silme ees, Harry.”
„Minul samuti,” ütles Harry ja tõusis. „Botsenisse. Ma siis arvestan sellega, et vastuvõtus ootab mind külastusluba, kui ma sinna jõuan.”
„Kui oleme kokku leppinud?”
„Selge see.” Harry haaras endise ülemuse väljasirutatud käe, raputas seda kaks korda ja suundus siis ukse poole. Hongkong oli olnud hea valetamiskool. Ta kuulis, kuidas Hagen toru hargilt tõstis, kuid ukselävele jõudes pööras ta siiski ringi.
„Kes see kolmas on?”
„Mida?” Hagen vaatas telefoni, toksides seda nimetissõrmega.
„Minu kolmas sõber siin majas?”
Rühmaülem Gunnar Hagen surus toru vastu kõrva, vaatas Harryt väsinud pilgul ja ütles ohates: „Mis sa ise arvad?” Ja siis torusse: „Hallo? Hagen siin. Mul oleks vaja külastusluba. Jah?” Hagen katis käega toru. „Küll saab korda, praegu on lõunaaeg, kuid mine kella kaheteistkümneks kohale.”
Harry naeratas, lausus hääletult „tänan” ja sulges ukse enda järel vaikselt.
Tord Schultz seisis kabiinis, pani püksinööbi kinni ja tõmbas pintsaku selga. Nad olid loobunud kehaõõnsuste uurimisest. Tollitöötaja – seesama, kes ta kinni oli pidanud – ootas kabiini ees. Seisis seal nagu eksamikomisjoni liige pärast suulist eksamit.
„Tänan koostöövalmiduse eest,” ja viipas käega ukse poole.
Tord kujutles, et nad olid pidanud pikki arutelusid teemal, kas nad peaks ütlema „vabandust” iga kord, kui narkokoer märku annab, kuid narkot ei leita. See, keda kinni peeti, kes hilines, keda kahtlustati ja pandi piinlikku olukorda, oleks vaieldamatult leidnud, et vabandus on omal kohal. Kuid kas peaks vabandama selle eest, et sa teed oma tööd? Seda tuli kogu aeg ette, et koerad andsid märku inimeste juures, kes ei kandnud narkot, ja vabandamine oleks ehk tähendanud poolenisti protseduurivea, süsteemivea tunnistamist. Teisalt oleksid nad triipude järgi pidanud nägema, et ta on kapten. Mitte kolmetriibumees, läbikukkunud viiekümneaastane, kes oli jäänud parempoolsel istmel teiseks ohvitseriks, kuna oli asja enda jaoks ära sokkinud. Temal oli vastupidi neli triipu, mis andis tunnistust korrast, kontrollist, mehest, kellel oli ülevaade olukorrast ja oma elust. Et ta kuulus lennujaama braahmanite kasti. Lennuki kapten oli inimene, kes peaks kahe triibuga tollitöötajalt vabanduse saama, olgu see siis omal kohal või mitte.
„Pole midagi, hea on, et keegi teeb oma tööd,” ütles Tord ja otsis pilguga kotti. Nad olid halvimal juhul selle läbi vaadanud, koer ei olnud selle juures märku andnud. Ja metallist kapsel, mis ümbritses õõnsust, kus pakk oli, oli nagunii olemasolevate valgustusseadmete jaoks läbipaistmatu.
„Kohe tuleb,” ütles naine.
Paariks sekundiks sigines vaikus, mille jooksul nad teineteist tunnistasid.
Lahutatud, mõtles Tord.
Samal hetkel sisenes teine tollitöötaja.
„Sinu kott ...” ütles too.
Tord vaatas talle otsa. Nägi seda tema pilgus. Tundis, kuidas klomp kurgu tõusis. Kuidas? Kuidas?
„Me võtsime kõik välja, mis sul sees oli,” ütles ta. „Tühi kahekümne kuue tolline Samsonite Aspire GRT kaalub viis koma kaheksa kilo, sinu oma kaalub kuus koma kolm. Äkki sa seletad, kuidas see võimalik on?”
Tollitöötaja oli liiga professionaalne, et talle otse näkku naeratada, kuid Tord Schultz nägi ometi, kuidas võidukus ta silmis säras. Tollitöötaja kummardus kergelt ette ja tasandas häält.
„Või läheme ...?”
Harry väljus pärast lõunat Olympenist ja astus tänavale. See vana kõledapoolne kõrts, mida ta mäletas, oli üles vuntsitud Lääne-Oslo versiooniks Ida-Oslo urkast, seinal rippumas rasketes raamides maalid Oslo endisest töölislinnajaost. Mitte et see poleks oma kroonlühtritega uhket muljet jätnud. Isegi skumbria maitses hästi. See ei olnud lihtsalt ... Olympen.
Ta süütas suitsu ning jalutas politseihoone ja Oslo vangla vanade hallide kivimüüride vahele jäävasse Botsparkenisse. Ta möödus mehest, kes riputas puule üles rebenenud plakatit. Surus klambrimasina vastu saja-aastase kaitsealuse pärna koort. Ta ei näinud hoolivat faktist, et saatis korda raske seadusrikkumise, olles samas nähtav kõigist maja esiküljel olevatest akendest, mille taga asus Norra suurim politseiseltskond. Harry peatus hetke, kuid mitte seadusrikkumise takistamiseks, vaid selleks, et plakatit vaadata. See kuulutas välja Russian Amcar Clubi kontserdi Sardines. Harry mäletas nii ammu laiali läinud bändi kui ka kinnipandud kontserdikohta. Olympen. Harry Hole. Oli ilmselgelt surnute ärkamise aasta. Ta hakkas juba edasi minema, kui kuulis selja tagant värisevat häält.
„Violiini on?”
Harry pöördus. Mehel tema selja taga oli üll uus puhas G-Stari jakk. Ta oli ette kummargil, otsekui puhuks tuul selga, põlved heroiinisõltlasele sobivalt lõngus. Harry tahtis juba vastata, kui taipas, et mees oli pöördunud plakati ülespanija poole. Kuid too lahkus vastamata. Uued osakonnanimed, uued narkoterminid. Vanad bändid, vanad klubid.
Oslo vangla, rahvakeeli Botseni fassaad oli ehitatud 1800. aastate keskpaigas ja koosnes kahe majatiiva vahele surutud sissekäigust, mis oli Harryle alati meenutanud kahe politseiniku vahel olevat arreteeritut. Ta helistas ukse taga kella, vaatas videokaamerasse, kuulis vaikset surinat ja lükkas ukse lahti. Selle taga seisis mundris politseinik, kes juhatas ta trepist üles, uksest sisse, kahest politseinikust mööda piklikku akendeta külastusruumi. Harry oli siin ennegi viibinud. Siin said vahistatud lähedastega kohtuda. Ruumis oli üritatud mitte eriti veenvalt kodust meeleolu luua. Ta vältis sohvat, istus ühele toolile, kuna oli täiesti teadlik sellest, mis nende paari minuti jooksul aset leidis, kui vangistatu abikaasa või kallimaga koos sai olla.
Ta ootas. Avastas, et tal oli politseihoone külastaja märk ikka veel reväärile kleebitud, rebis selle ära ja pistis taskusse. Hirmuunenägu kitsast koridorist ja lumelaviinist oli olnud hullem kui tavaliselt, ta oli lume alla jäänud ja suu oli seda täis saanud. Kuid ta süda ei tagunud praegu mitte selle pärast. Kas ootusest? Või hirmust?
Ta ei jõudnud otsusele, enne kui uks avanes.
„Kakskümmend minutit,” ütles vangivalvur ja tõmbas ukse enda järel lukku.
Poiss, kes oli ukse juurde seisma jäänud, oli nii muutunud, et Harry oleks hetkeks juba hüüdnud, et see oli vale inimene, et see polnud tema. Poisil olid jalas Dieseli teksad ja must kapuutsiga pusa, millel seisis kiri „Machine Head”; Harry adus, et see ei olnud seotud Deep Purple’i vana albumiga, vaid – tema mõistes – uue
Rakel.
Harry elu suur armastus. Nii lihtne see oligi. Ja nii keeruline.
Oleg. Tark, tõsine Oleg. Oleg, kes oli olnud nii kinnine, kes polnud end avanud kellelegi peale Harry. Harry ei olnud seda kunagi Rakelile öelnud, kuid ta teadis naisest rohkem, mida Oleg mõtles, tundis ja soovis. Oleg ja Harry mängimas Harry elektronmänguga Tetrist, mõlemal kindel soov teisest rohkem punkte saada. Oleg ja Harry Valle Hovinil uisutrennis, tookord, kui Olegist pidi saama pikamaa kiiruisutaja, milleks tal oli ka annet. Oleg naeratamas kannatlikult ja leebelt, iga kord kui Harry lubas, et sügisel või kevadel lähevad nad Londonisse ja vaatavad Tottenhami mängu White Hart Lane’il. Oleg, kes oli teda mõnikord isaks kutsunud, kui kell oli juba palju ja ta oli hetkeks kaotanud keskendumisvõime. Harry polnud teda peaaegu viis aastat näinud, Rakel oli ta siis Oslost ära viinud, eemale õudsest mälestusest Lumememmest, eemale Harry vägivalda ja tapmist täis maailmast.
Ja seal ta nüüd seisis ukse ees, poolenisti täiskasvanud, ja vaatas Harryt ilmetul näol. Vähemalt ei suutnud Harry tema näost midagi välja lugeda.
„Tere,” ütles Harry. Neetud, ta polnud oma häält kontrollinud, välja tuli vaid kähe sosin. Poiss arvas kindlasti, et ta on nutu äärel. Enda või poisi mõtete mujale viimiseks võttis ta taskust Cameli paki ja torkas suitsu huulte vahele. Harry tõstis pilgu ja nägi punetust, mis Olegile näkku oli tõusnud. Ja raevu. Plahvatuslikku raevu, mis lihtsalt tuli, lõi silme eest mustaks ning paisutas veresooni kaelal ja laubal, pannes need kitarrikeeltena värisema.
„Rahune maha, ma ei süüta seda,” osutas Harry seinal rippuva suitsetamist keelava sildi poole.
„Ema, eks ole?” Ka hääl oli vanem. Ja raevust kare.
„Ema mis?”
„Tema kutsuski su kohale.”
„Ei, ei kutsunud, ma ...”
„Kutsus muidugi.”
„Ei, Oleg, ta isegi ei tea, et ma olen Norras.”
„Valetad! Valetad nagu alati!”
Harry vaatas teda üllatunult. „Nagu alati?”
„Nagu sa valetasid, et oled alati meie jaoks olemas ja muud sellist paska. Nüüd on igal juhul hilja. Nii et kasi tagasi oma ... oma pärapõrgusse!”
„Oleg! Kuula mind ...”
„Ma ei taha sind kuulata! Sul pole siit midagi otsida. Natuke hilja on tulla isa mängima, mõistad?” Harry nägi, kuidas poiss ägedalt neelatas. Nägi, kuidas raev pilgus tagasi tõmbus, enne kui tuli uus pimeduslaine. „Sa ei ole meie jaoks keegi. Sa oled lihtsalt see, kes triivis mööda, oli meie juures paar aastat ja siis ...” Oleg tegi katse nipsu lüüa, kuid sõrm libises hääletult üle teise. „Läinud.”
„See pole tõsi, Oleg. Ja sa tead seda.” Harry kuulis iseenda häält, mis oli nüüd rahulik ja kindel, andes märku sellest, et ta oli stabiilne ja turvaline nagu emalaev. Kuid klomp kurgus rääkis muust. Ta oli harjunud, et teda ülekuulamisolukordades läbi sõimati, see ei mõjunud, parimal juhul muutus ta veel rahulikumaks ja analüütilisemaks. Kuid selle poisi, Olegiga ... selle vastu tal kaitse puudus.
Oleg naeris kibestunult. „Vaatame, kas see toimib taas?” Ta surus nimetissõrme vastu pöialt. „Kao minema ... nüüd!”
Harry tõstis käed. „Oleg ...”
Oleg raputas pead, lüües rusikaga enda taga oleva ukse pihta, pööramata oma öösüngete silmade pilku Harrylt.
„Valvur! Külastus on läbi. Lase mind välja!”
Harry jäi pärast Olegi lahkumist toolile paariks sekundiks istuma.
Siis ajas ta end vaevaliselt püsti ja vaakus välja päikese kätte, mis kuldas Botsparkenit.
Harry jäi seisma ja politseihoone poole vaatama. Mõtles järele. Hakkas siis arestimaja poole astuma. Kuid peatus poolel teel, toetas selja vastu puud ja pigistas silmad nii tugevasti kinni, et tundis pisaraid silmi tõusvat. Neetud valgus. Neetud ajavahe.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.