Viktoriaanid

Оглавление

A. N. Wilson. Viktoriaanid

Tänu

Eessõna

ESIMENE OSA. VARAJASED VIKTORIAANID

1. Väike vana naine Britannia

2. Victoria pärand

3. Harta

4. Lähenev taifuun

5. Peeli ajastu

6. Näljahäda Iirimaal

7. Viktoriaanid Itaalias

8. Kahtlus

9. Mesmerism

10. John Stuart Milli keedumuna

11. Nurjunud revolutsioon

TEINE OSA. 1850. AASTAD

12. Suur näitus

13. Marx – Ruskin – prerafaeliidid

14. Krimmi sõda

15. India 1857–1859

16. Elu külge klammerdumine

KOLMAS OSA. 1860. AASTAD

17 „Armastatu” – onu Tom – ja kuberner Eyre

18. Koolimaailm

19. Charles Kingsley ja „Veelapsed”

20 „Goblin Market” ja selle põhjus

21. Imedemaa

22. Mõned surmad

NELJAS OSA. 1870. AASTAD

23. Gladstone’i esimene ametiaeg peaministrina

24. Inglite poolel

25. Lord Beaconsfieldi lõpp

26 „Kurjad vaimud” – Wagner – Dostojevski – Gilbert ja Sullivan

27. Maakihelkonnad – Kilvert – Barnes – Hardy

VIIES OSA. 1880. AASTAD

28. Pöörane aastakümme

29. Vaeste viletsus

30. Parnelli tõus

31. Neljas võim – Hartumi Gordon – Paabeli neidudeohver

32. 1880. aastate lõpu poliitika

33. Aafrikasse

34. Kiplingi India

35. Kroonijuubel ja Munshi

36. Streik dokis

37. Veripunane mõrvalõng1171

38. Parnelli langus

KUUES OSA. 1890. AASTAD

39. Viktoriaanlik viis surra

40. Näilikkus ja tegelikkus

41. Utoopia: aristokraatia allakäik

42. Buuri sõda

43. Hüvastijätt

Märkused

Bibliograafia

Отрывок из книги

Peter Ackroyd, Berry Chevasco ja David Newsome lugesid selle raamatu käsikirja tervikuna läbi ja tegid hindamatu väärtusega ettepanekuid. Olen neile nii tänulik, et nad märkasid prohmakaid ja tegid ettepanekuid nende parandamiseks. Rosemary Ashton luges keset väga kiiret õppeaastat 1850. aastate peatükki. John Grigg, kangelane ja ühtlasi minu sõber, kes on aidanud mind ka varasemate raamatutega, pakkus, et võib käsikirja üle lugeda. Kahjuks enne kui ta seda teha jõudis, sai surmahaigus temast võitu. Olen talle nii palju tänu võlgu julgustuse ja vestluste eest aastate jooksul. Kõik need, kes on huvitatud Victoria ajastu ja 20. sajandi poliitikaajaloost, jäid tema surma läbi vaesemaks, muidugi ka seetõttu, et see tabas teda enne, kui ta sai lõpetada oma elutöö, David Lloyd George’i monumentaalse eluloo. Kõigile neile kuulub minu südamlik tänu.

Sellist suurt ülesannet on võimatu lõpetada adumata, kui väga mul on vedanud oma õpetajate, perekonna ja sõpradega. Ma ei taha järele aimata Oscari saamise kõnet, kus tänatakse kõiki Mammast unearstini, aga selline raamat nagu see siin kasvab mitte ainult mõneaastasest pingsast uurimistööst, vaid ka eluaegsest läbikäimisest inimestega, kes on sellest teemast huvitatud. Aitäh neile nimetamata õpetajatele, kodukaaslastele, sugulastele, sõpradele, kes mind paljude aastate jooksul on harinud ja seda ka jätkuvalt teevad.

.....

Darwini tund ei olnud veel tulnud. Kaks autorit, kes seisavad Victoria ajastu alguses nagu koorid Antiik-Kreeka näitemängus, üks traagilise, teine koomilise maskiga, on Thomas Carlyle (1795–1881) ja Charles Dickens. Carlyle’i „Prantsuse revolutsioon”, mis pärast paljusid seiklusi (nende seas esimese osa ainsa käsikirja pahaaimamatu ärapõletamine John Stuart Milli toatüdruku poolt) avaldati raamatuna esimest korda 1837. aastal, samal aastal kuninganna trooniletulekuga. Samal aastal ilmus viimane osa „Pickwick-klubi järelejäänud paberitest” (The Posthumous Papers of the Pickwick Club), mida oli avaldatud jaokaupa, järjejutuna.

Kui me ahhetame hämmastunult 19. sajandi esimeste kümnendite valitsuse ebademokraatlikkuse üle (isegi pärast reformiseaduse vastuvõtmist), kui me taunime rikaste ja vaeste vahelist kuristikku, kui me uurime töömajade, laste tööjõudu kasutavate söekaevanduste, kohutava vaesuse ja isegi nii linnas kui maal tuntava nälja Britanniat, siis on rabav tõsiasi, et kaks selle ajastu kõige eripärasemat eestkõnelejat, kaks kõige haritumat ja kujutlusvõimelisemat kirjameest ei tulnud privilegeeritud peredest. Võlgade pärast Marshalsea vanglasse heidetud valitsusametniku poeg Dickens sai vaid kõige hädapärasema koolihariduse ja tal polnud peaaegu üldse raha, kui ta noore mehena Monthly Magazine’is parlamendidebatte kajastama hakkas. Tänapäeva mõõdupuude järgi oli Dumfriesshire’is Ecclefechanis elanud perekond Carlyle’i vaesus elatusmiinimumi lähedane, aga võrreldes teiste šoti talupoegadega olid Carlyle’i ettevõtlikud ja kokkuhoidlikud vanemad heal järjel, ehkki nende lapsed käisid kuni kooliminekuni paljajalu ning nende igapäevasel toidulaual olid vaid kaerahelbepuder, piim ja kartulid. 16 Tänu Šotimaa imetlusväärsele haridussüsteemile, kus arukas poiss võis saavutada edu hoolimata oma vaesusest, läks Carlyle õppima Edinburghi ülikooli ning pühendus kaasaegsele Euroopa kirjandusele, keelele ja filosoofiale. Ingliskeelsele maailmale sai temast saksa luule ja filosoofia oluline tõlgendaja.

.....