Lumm

Оглавление

A. S. Byatt. Lumm

esimene peatükk

teine peatükk

kolmas peatükk

neljas peatükk

viies peatükk

kuues peatükk

seitsmes peatükk

kaheksas peatükk

üheksas peatükk

kümnes peatükk

üheteistkümnes peatükk

kaheteistkümnes peatükk

kolmeteistkümnes peatükk

neljateistkümnes peatükk

viieteistkümnes peatükk

kuueteistkümnes peatükk

seitsmeteistkümnes peatükk

kaheksateistkümnes peatükk

üheksateistkümnes peatükk

kahekümnes peatükk

kahekümne esimene peatükk

kahekümne teine peatükk

kahekümne kolmas peatükk

kahekümne neljas peatükk

kahekümne viies peatükk

kahekümne kuues peatükk

kahekümne seitsmes peatükk

kahekümne kaheksas peatükk

postskriptum 1868

Отрывок из книги

Kui kirjanik nimetab oma teose armastuslooks, siis pole ilmselt tarviski märkida, et ta soovib taotleda nii kirjutamisviisis kui ka materjalis teatud vabadust, mille õigust ta ei oleks tundnud endal olevat, kui ta oleks väitnud, et ta kirjutab romaani. Eeldatakse, et see viimane kompositsioonivorm võtab oma sihiks väga täpse vastavuse inimkogemuse mitte üksnes võimalikule, vaid ka tõenäolisele ja tavalisele kulule. Neist esimesele – mis peab küll kunstiteosena allutama ennast rangelt seadustele ning patustab andestamatult, kaldudes kõrvale inimsüdame tõest – kuulub ka õigus esitada seda tõde suurel määral autori enda valitud või loodud olukorras… Vaatepunkt, mille alusel saab käesolevat lugu pidada romantiliseks, seisneb katses ühendada möödanikku selle praeguse ajaga, mis meist mööda vilksatab.

Londoni raamatukogu oli Rolandi lemmikpaik. See oli räämas, aga tsiviliseeritud, pungil täis ajalugu, kuid siin elutses ka elavaid luuletajaid ja mõtlejaid, keda võis leida metallpõranda külge kinnitatud riiulite vahel kükitamas või trepikäänakul malbelt vaidlemas. Siin oli käinud Carlyle, siin oli kulgenud George Elioti edenemine läbi raamaturiiulite. Roland nägi, kuidas tema must siidseelik, tema sametslepp liikusid hoogsalt ja kokkusurutult kirikuisade sektsioonis ning kuulis tema kindla sammu kaja metallpõrandal Saksa luuletajate riiuli juures. Siia oli tulnud Randolph Henry Ash, et toppida oma elastne meel ja mälu täis alahinnatud pisiasju ajaloost ja topograafiast, teaduse ja mitmesuguste muude valdkondade õnnelikust alfabeetilisest kokkulangevusest – kunst, kurtus, kadu, koreograafia, kurat ja kuratlikkus, korilus, koerad, koduabilised ja kodukäijad. Tema ajal olid evolutsiooni käsitlevad teosed katalogiseeritud Aadama-eelse inimese alla. Roland oli alles hiljuti avastanud, et Londoni raamatukogus oli olemas Ashi enda eksemplar Vico raamatust „Principj di Scienza Nuova”. Ashi raamatud olid väga kahetsusväärselt laiali terves Euroopas ja Ameerikas. Kindlasti kõige suurem kogu oli Robert Dale Oweni ülikooli Stanti kogus New Mexicos, kus Mortimer Cropper töötas oma monumentaalse teose „Randolph Henry Ashi täielik kirjavahetus” kallal. Tänapäeval polnud see mingi küsimus, sest raamatud rändasid eetris nagu valgus ja heli. Oli aga siiski väike võimalus, et Ashi enda Vico köites oli mingeid ääremärkusi, mis olid jäänud kahe silma vahele isegi väsimatul Cropperil. Ja Roland otsis Ashi „Proserpina aia” allikaid. Ja talle valmistas naudingut see, et ta luges lauseid, mida oli lugenud Ash, mida olid puudutanud tema sõrmed ja millest oli üle libisenud tema pilk.

.....

„Peaks teadma.”

„Kes ta oli?”

.....