Manon Lescaut

Оглавление

Abee Prévost. Manon Lescaut

MEENUTUSEKS LUGEJALE

ESIMENE OSA

TEINE OSA

Отрывок из книги

Maailmakirjanduse ajalugu tunneb mitmeid mehi ja naisi, kes terve elu muud ei teinud kui kirjutasid, ometi tuntakse neid vaid ühe romaani, jutustuse või näidendi järgi. Kindlasti tuleb niisuguste kirglike kirjutajate hulka arvata ka preestrist sulemees Antoine Francois Prevost D’Exiles (loe: prevoo degzil) ehk lühidalt abee Prevost, surematu armastusromaani “Manon Lescaut” (loe: les-koo) autor.

Abee Prevost sündis 1. aprillil 1697. aastal Hesdini linnakeses Artois’ krahvkonnas Kirde-Prantsusmaal. Tema kasvatamise ja koolitamisega tegelesid jesuiidid, need suurepärased pedagoogid, ent samal ajal ka karmid sandarmid. Poisist pidi saama preester, kuid peale vaimuannete oli loodus kinkinud talle kä kirgliku loomuse, mistõttu tal tekkis usujüngritega alatihti pahandusi. Noor Prevost põgenes jesuiitide juurest ja hakkas teenima sõjaväes. Leidmata sealgi oma vaimsete ja füüsiliste kirgede maandamiseks soodsat pinda, otsib Prevost uuesti lepitust usuvendadega. Kahekümnekolmeselt, pikk benediktlaste kuub seljas, peab ta jutlusi kirikutes ning õpetab endast nooremaid kloostrikoolides (isegi Saint-Germaindes-Pres’s, mis praegu asub lausa Pariisi südames). Ent noore mehe kihk ei anna talle asu, tema armuseiklused aga ärritavad kolleege, seda enam, et ta oma vahekordadest mingit saladust ei teegi, veelgi enam — ta püüab neid koguni raamatutena avaldada. 1728. aastal ilmubki Prevost’ sulest “Ühe ilmaelust eemaldunud aadlimehe mälestused ja seiklused” (Memoires et aventures d’un homme de qualite qui s’est retire du monde). See jääb üldistavaks pealkirjaks ka tema järgnevate armastusromaanide pikale seriaalile. “Manon Lescaut” on selle sarja seitsmes raamat.

.....

Olin seitsmeteistkümneaastane ja just lõpetamas filosoofiaõpinguid Amiens’is, kuhu mu vanemad, üks P... paremaid perekondi, olid mu saatnud. Elasin nii arukat ja reeglipärast elu, et õpetajad seadsid mind kogu koolile eeskujuks. Ma ei teinud mingeid erilisi jõupingutusi, et niisugust kiidulaulu ära teenida; olen lihtsalt leebe ja rahuliku loomuga. MuL oli usinaiks õpinguiks kalduvusi ja mõningaid märke minu loomulikust vastumeelsusest pahede suhtes peeti voorusteks. Mu päritolu, edukate õpingute ja mõningal määral ka meeldiva välimuse tõttu tundsid ja hindasid mind kõik linna lugupidamist väärivad inimesed.

Sain oma avaliku esinemise eest üleüldise heakskiidu osaliseks, nii et seda kuulnud piiskop tegi mulle ettepaneku vaimulikuseisusesse astuda, kus tema sõnutsi võiksin suuremat tunnustust pälvida kui Malta ordus[7], kuhu vanemad olid mu määranud. Nende soovil kandsin juba ševaljee des Grieux’ nimega risti. Lähenes koolivaheaeg ja ma valmistusin sõitma isa juurde, kes lubas mu varsti akadeemiasse[8] saata.

.....