Kõigi kunagi elanute lühiajalugu
Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Оглавление
Adam Rutherford. Kõigi kunagi elanute lühiajalugu
Autori märkus
Sissejuhatus
I OSA. KUIDAS ME TEKKISIME?
1. Tiirased ja liikuvad
Lugema õppimine
Ja enam surm ei valitse siis
Hammas ja sõrmeots
Kummitus meie minevikust
2. Esimene eurooplaste liit
Loschbour, Luksemburg, 8000 aastat tagasi
Piim (ja mesi)
Sinisilmsed ja blondid
Punased tulevad
Britid tulevad
930 m.a.j, Bláskógabyggð, Island
Elu tillukesel saarel
Katkutoojad
Laibahunnikud
Must Surm
Roomates Aafrikast välja
3. Kui me olime kuningad
I. Kuningas elab edasi
II. Richard Kolmas, vaatus VI
Valesti tuvastatud Rappija Jack
Richard Kolmanda väljakaevamine, II osa
III. Kuningas on surnud …
Madrid, 1. november 1700
Inbriidingu vältimise olulisus
Mustlane viib su ära
II OSA. KES ME PRAEGU OLEME?
4. Rassi lõpp
Oktoober 1981, Capel St Mary, Suffolk
Rassigeneetika
Pöidlaküüdiga, surfates ja üldistades
Mis on rass?
5. Imelisim kaart, mille inimkond on kunagi loonud
Mai 2000, Cold Spring Harbor, New Yorgi osariik
Puuduva päritavuse mõistatus
See teadus vajab sind
6. Saatus
16. oktoober 2006, Kimsey mägi, Polki maakond, Tennessee
Lääne-Holland, november 1944
7. Lühike sissejuhatus inimkonna tulevikku
Epiloog
Tänusõnad
Terminoloogia
Viited ja lisalugemist
Sissejuhatus
Peatükk 1. Tiirased ja liikuvad
Peatükk 2. Esimene eurooplaste liit
Peatükk 3. Kui me olime kuningad
Peatükk 4. Rassi lõpp
Peatükk 5. Imelisim kaart,mille inimkond on kunagi loonud
Peatükk 6. Saatus
Peatükk 7. Lühike sissejuhatus inimkonna tulevikku
Отрывок из книги
Minu juhendajaks ja õpetajaks oli professor Steve Jones, alguses UCL-is ja hiljem ka mujal. 1994. aastal, tema bakalaureusetudengitele mõeldud geneetikakursuse esimesel päeval, pakkus ta meile, vaestele tudengitele, et kui ostame tema meistriteose „The Language of the Genes“, maksab ta raamatu kasumi osa meile omast taskust tagasi. Sain need 55 penni temalt kätte. Aastate jooksul on ta mind intellektuaalselt mõjutanud vahest rohkem kui keegi teine ning tema nõusolekul julgeksin väita, et paljudel viisidel on seegi raamat tema klassikalise teose järjeks. Kui mul paluti 2012. aastal anda loeng Briti Humanistide Seltsis, mida peetakse suureks auks, siis tutvustas mind publikule just Steve. Ta heitis nalja (loodetavasti see ikka oli nali), et talle tundub, justkui ootaksin ma juba tema surma, et temalt leivatöö päriselt üle võtta. Kuna ta pole veel ikka veel surnud – ja ka selle 55 sendi eest –, pühendan enda raamatu
Selles raamatus sisalduv teadus on vahest koostööpõhisem kui tavaliselt, sest see seob uue teadusvaldkonna genoomika vanematega nagu ajalugu, arheoloogia, paleoantropoloogia, meditsiin ja psühholoogia. Geneetikaartiklite autorite loetelu võib nüüdisajal koosneda tosinatest, sadadest ja vahel ka tuhandetest nimedest. Ajad, mil viktoriaanlikud džentelmenid looduse mõistatuste üle juureldes oma pärandusi tuulde lasid, on ammu möödas.
.....
See ei tähenda siiski, et me poleks geneetika sajandipikkuse arenguga kuhugi välja jõudnud. Olen juttu teinud mõnest neandertallaste huvipakkuvast – ehkki reeglina väheolulisest – omadusest, mida saab kindlaks teha üksikute geenide uurimise teel, nagu karvkatte värv ja lõhnataju. Laiemad eelajaloolised arengusuundumused oleksid mõistagi veel huvitavamad. Geneetikast saab genoomika siis, kui asume uurima organismi DNA-materjali tervikuna, mitte vaid käputäit geene. Neandertallase kogu genoomi kohta järeldusi teha oleks palju põnevam kui üksikuid geene uurida, kuna see ütleks rohkem ka meie kohta. Küsimust meie seotuse kohta neandertallastega on tänu geneetikale täpsustatud ning mis puutub meie ühistesse eellastesse, on teada, et meie arenguliin lahknes nende omast umbes poole miljoni aasta eest. Kõige kategoorilisem DNA kaudu avaldunud teadmine on aga see, et me seksisime nendega ja korduvalt, ilmselt kohe esmakohtumise järel ning sageli hiljemgi.
Mis siis juhtus? Inimesed on tiirased ja liikuvad. Samas ei tasu unustada, et keel, mida kasutame, on petlik, vähemalt siis, kui arvesse võtta ajaskaalat, millest siin juttu on. Kui kõneleme inimeste Aafrikast välja rändamisest, mida meie esivanemad kahtlemata tegid, siis kõlab see nii, nagu oleksid nad kotid kokku pakkinud, et kolima hakata, ning suundunud siis põhja Tõotatud Maa poole. Praegu lähtub meie päritolu puudutav arutelu „Aafrikast välja“ hüpoteesist, mis seisneb lahkumises anatoomiliselt kaasaegsete inimeste algsest elupaigast. Ajaskaalad pole kindlalt teada, kuigi arvatakse, et see juhtus tuhandete aastate kestel. Meie Homo sapiens’idest esivanemad jõudsid Euroopasse umbes 60 000 aastat tagasi ning sellest jutustan ma 2. peatükis. Muidugi ei ilmunud nad välja üleöö, kohvrid näpus. Tillukeste gruppide või hõimude levik laienes kõigis suundades ning nad jõudsid üha kaugemale eellaste algsest elupaigast. Midagi täpsemat me öelda ei oska. Esimesed uuringud kinnitasid, et selliseid nn geenivoolu sündmusi oli vähemalt viis, kuid see ei tähenda samas, et viis indiviidi seksisid ja said järglasi, kelle järelpõlved kandusid edasi kaugesse tulevikku. Pigem tähendab see, et populatsioonid või hõimud ristusid ja nende DNA-d segunesid populatsioonide sees.
.....