Отрывок из книги
Tõsiselt pingutades suunas James Bond veel kord kogu tähelepanu väikesele kollasele raamatule oma käes. Raamatu kaas kandis lihtsat, kuid meeldivat sõnumit: Kas te tahate, et teie palk suureneks kolmesaja naela võrra aastas? Kaanehinnaks küsiti üks šilling. James oli just lõpetanud kaks lehekülge väga selgesõnalisi lõike, mis õpetasid, kuidas vaadata bossile näkku, arendada dünaamilist isiksust ja luua võimekuse atmosfääri. Nüüd oli ta jõudnud peenemakoelise teemani. „Igal asjal on oma aeg – nii avameelsusel kui ka diskreetsusel,” informeeris teda väike kollane raamat. „Tugev isiksus ei pahvata mõtlematult välja kõike, mida teab.” James pani raamatukese kinni ja suunas pilgu ookeani sinavasse kaugusesse. Teda haaras kohutav kahtlus, et ta ei ole tugev isiksus. Tugev isiksus oleks olnud praeguse olukorra peremees, mitte ohver. Ja juba kuuekümnendat korda sel hommikul luges James üles kõik oma viltuvedamised.
Tal oli puhkus. Temal puhkus? Hahaa! Kibe, pilkav naer. Kes oli veennud teda tulema sellesse moodsasse Kimpton-on-Sea-nimelisse kuurortlinna? Grace. Kes oli kihutanud teda kulutama rohkem, kui ta endale lubada sai? Grace. Ja ta oli nii innukalt selle plaaniga kaasa läinud. Grace saigi ta siia – ja mis oli tulemus? Sel ajal, kui tema peatus poolteist miili merest mingis ebamäärases pansionaadis, oli Grace, kes pidanuks elama samasuguses pansionaadis (mitte täpselt samas, sest Jamesi suhtlusringi sündsusnõuded olid väga ranged), häbematu avalikkusega mehe hüljanud ja peatus mitte vähemas kui hotellis Esplanaad otse mere ääres.
.....
Jah, aga kuidas, pagan võtku, oli smaragd sattunud tema püksitaskusse? Niisuguse küsimuse esitaks kahtlemata ka politsei ja see paneks Jamesi täbarasse olukorda, sest sellele polnud vastust. Kuidas oli smaragd sattunud tema pükste taskusse? Ta vaatas meeleheites alla püksisäärte poole ja samas läbis teda paha aimus. Ta uuris lähemalt. Paar vanu halle flanellpükse sarnaneb teise samasugusega, aga ikkagi tundis James instinktiivselt, et need ei olnud üldse mitte tema püksid. Avastusest vapustatud, toetus ta toolileenile. Ta taipas, mis oli juhtunud: supelmajast välja kiirustades oli ta haaranud kaasa valed püksid. Enda omad – nagu talle nüüd meenus – oli ta riputanud nagisse teiste pükste kõrvale. Jah, see seletas asju mõnevõrra – ta oli võtnud võõrad püksid. Aga ikkagi, miks, pagan võtku, oli seal smaragd, mille väärtus võis olla sadu tuhandeid naelu? Mida rohkem ta sellest mõtles, seda veidram lugu näis. Muidugi võiks ta selgitada politseile …
Polnud kahtlust: ta oli sattunud piinlikult täbarasse, et mitte öelda ohtlikku olukorda. Ilmselt tuli mainida tõsiasja, et ta oli ettekavatsetult sisenenud võõrasse supelmajja. Muidugi polnud see tõsine üleastumine, kuid sellest sai kogu lugu alguse.
.....
