Tagasi Tuulemaale

Оглавление

Aili Paju. Tagasi Tuulemaale

Отрывок из книги

Naeratus enne väljumist

Esimese lume varahommikul veeres rong, rahvasuus Porgandiks ristitu, hooga üle Valgemetsa kõrge raudteesilla. Mööda vilksatas allikakoobaste ja liivapadjanditega rüütatud Ahja jõgi, lumises orus mustendasid põõsatriibud... Kohaliku rahva meeleolu paranes, kui oranž rööbasiludus hakkas tiirutama ühest maakonnast teise, ja veel mitu korda päevas. Kord sahistab läbi porihalli vihma, siis leegitseb päikesesäras või lumevalgel, sõitjate jaoks alati õige kella järgi olemas.

.....

Aastaid tagasi, kui otsisin maakodu, leidsin elamise just siit. Saatusliku 1986. aasta suvepäeval seisin keset taluõue ja teadsin - olen määratud siia tulema, siin olema ja siia jääma. Ümisesin omaette: „Ma teeks toa tuule peale, /.../ maja marja varre peale...“. Olin jõudnud muinasjutulisse pessa, kus pole kokkupuuteid isekate eneseupitajate ja võimukate manipuleerijatega. Nii head võimalust ma käest ei lase, siin olen üleni elu sees. Hing lõi unistustes särama, küllap on see paljudele tuttav tunne, kui satutakse ootamatult õigesse paika.

Seadsin elamise sisse vanas palkmajas, vihma läbilaskva katuse, ümberkukkunud aia, metskitsede järatud õunapuude ja söötis maaga... Sest igatsesin olla omaette, eemal linnamürast ja riparapa elust. Valik oli ainuõige, kiindusin ajaproovile kaua vastu pidanud maakohta. Suvel seadis naabrimees Raivo Kiss aiapostid ümber talu püsti, mina toksisin aialattidele lipid külge. Seejärel ladusime koos noore sõbra, Peeter Toropiga, mahukale laudale eterniitkatuse peale, ja ühe hingetõmbega lõpetasin maalt ülesleitud järjeloo „Aed kui apteek“ ajalehte Edasi.

.....