Оглавление
Ain Parmas. Minu Kambodža. Seljakotireis iseendasse
SISSEJUHATUS
STARDILOENDUS
MAGAVAD DRAAKONID JA VIISAVABA HIINA RAHVAVABARIIK
SISENEMINE TÕOTATUD MAALE
SULANDUMINE KESKKONDA
SASS: MEIE MEES SIHANOUKVILLE’IS
KOH RONG – SELJAKOTIRÄNDURITE PARADIIS
TASUTA RIISI EI HAUKA JA VÄIKEST KUPÜÜRI EI KERJA
ANTROPOLOOGILISI VAATLUSI – NÕUDLUS JA PAKKUMINE
KAMPOTI PIPRAPROVINTS PEIDAB OHTLIKKE MADUUSSE
„ESIMENE“ KAMBODžA
VERISED KHMEERID
„KÜLAELANIKUD LÕID NÕIA TEADVUSETUKS“
JUMALATE MÄED ANGKORIS
LAEVAGA LÄBI METSA BATTAMBANGI
KHMEERI KÖÖGI ERIPÄRA: RIIS, MAOD JA MÄDANENUD KALAST PASTA
MAA-ALUNE SÕDA SAATANA AIAS
SEITSME RANNAGA PARADIISISAAR
ESIMEST KORDA GÜNEKOLOOGI JUURES
ÄKKSUKELDUMINE KINNISVARAMAAILMA
KOHALIKUD KOMBEKAD KAUPLEMISVÕTTED
OLUKORRAST TEEDEL JA TÄNAVATEL
POOLELDI KOHALIKUKS KASVAMINE
PÕLVKOND HARIDUSETA INIMESI
MINEKUD JA KOHALEJÕUDMISED, KARAOKEST RÄÄKIMATA
KAMBODžA KÕIGE KÕRGEM AMET
PIMEDUSE KANTS PUNASEL MAAL
ENAMIKUS VÄHEMUSED
KALLISKIVIDE MÄGI
RIIETUSESE IGAKS ELUJUHTUMIKS
ESIMENE KOOLIPÄEV
VAHELUGEMINE IT- JA MUNGAELUST
STREIGI VÕIMATUSEST KAMBODžA HARIDUSSÜSTEEMIS
ESIMEST KORDA ÜKSI KLASSI EES
KHMEERI UUS AASTA
NÄHTAMATUD KHMEERID KAMBODžA OMA „PETSERIMAAL“
LAHKUMISELEEGIA
FOTOD
Отрывок из книги
Kadrile
Esimest korda saime sellest mõtteterast aru pea aasta enne kõnealust Kambodža-väljasõitu Tais Ko Phi Phi Leh’ saarel. Nii et tagantjärele võib öelda, et 2014. aastal kogetud „Minu Kambodža“ või õigemini „Meie Kambodža“ sai alguse juba veebruaris 2013 Tai kuningriigis täiuslikult sinirohelise veega kuulsa laguuni ääres, mis oli ülerahvastatud nagu kaubamaja osturalli. Vesi paistis põhjani läbi, inimesed paistsid põhjani läbi, meie paistsime põhjani läbi.
.....
Järgnevad vestlused sõprade, tööandjate, äripartneritega ja teiste asjaosalistega – sageli pannakse imeks meie julgust, aga imestajate silmis peegeldub pigem sõna „hulljulgus“. Tõesti, me teeme kahe peale kümmekond ebaratsionaalset ja majanduslikult kahjulikku otsust. Nagu muuseas loobume headest töökohtadest ning osalusest kasumlikus ettevõttes, kuid minna tuleb. Ja kui Vahur Kersnat parafraseerida: „Hullud on, aga kunagi ei tea, kummal pool laua taga.“
Kambodža muudab pöördumatult meie vaatenurka elule. Teeme sellele viieteist miljoni elanikuga riigile peale kaks tiiru, nähes ära nii agressiivsed linnad ning valge liivaranna ja sinakasrohelise veega palmisaared kui ka järvedel-jõgedel ujuvad külad ning mägistes džunglites siiani metsavaime kummardavad vähemushõimud. Näeme vaatepilte, mida mõistus esiti uskuda ei taha, käime kohtades, mida ei ole isegi kaardil, sööme toite, mille maitse kirjeldamiseks on keeruline sõnu leida. Me muutume pooleldi kohalikuks hullumeelses liikluses rolleriga teed otsides või korterit üürides olmeprobleemidega maadeldes. Õpetame inglise keelt kloostrikoolis sisuliselt Angkor Wati templi mademel ning näeme sellist elu, mida reisikuurordis nautleja ilmselt kunagi ei koge. Me solberdame soise Mekongi delta kanalitel, jõesaartel ja ujuvturgudel tänapäevase Vietnami lõunaosas ning otsime sellest kunagisest Angkori impeeriumi osast khmeeride jälgi.
.....
