Katkine Klaas

Оглавление

Alain Mabanckou. Katkine Klaas

Saateks

Отрывок из книги

Pauline Kenguéle, minu emale

päev pärast minister Zou Loukia sõnavõttu vihastas Adrien Lokouta Eleki Mingi, vabariigi president oma kõrgeaususes, nii ägedasti, et kukkus viinamarju lömastama, kuigi muidu armastas ta neid iga päev magustoiduks süüa, ja me kuulsime Kõmu-FM-ist, et president Adrien Lokouta Eleki Mingi, kes oli muideks ka sõjaväe ülemjuhataja, kadestas põllukultuuriministri lauset „ma süüdistan”, tegelikult oleks president-sõjaväe ülemjuhataja tahtnud, et populaarne loosung pärineks temalt, ta ei mõistnud, miks ometi tema nõunikud niivõrd lihtsa ja lööva lahenduse peale ei võinud tulla, vaid söötsid talle ette ülespuhutud sõnu, näiteks „Nii nagu päike Aafrika haljaste küngaste kohale kerkib ja õhtuti jälle majesteetlikku Kongo jõkke veereb”, ja president Adrien Lokouta Eleki Mingi, hinge põhjani vihane, solvatud, naeruvääristatud, alandatud ja pettunud, kutsus seepeale kokku oma kantselei neegrid, kes teda piiritult armastasid, ta käskis neil hakata ajusid ragistama nii kõvasti, nagu nad kunagi varem ajusid ragistanud polnud, ta ei tahtnud kuulda enam ühtki ülespuhutud, võltsist luulelisusest nõretavat loosungit, ja kantselei neegrid võtsid valveseisangu, puha pikkuse järjekorras, kõige lühemast kõige pikemani, nagu vennad Daltonid, keda Lucky Luke mööda Metsiku Lääne kaktusevälju taga ajas, ja neegrid kostsid nagu ühest suust „jah, kapten”, kuigi meie president Adrien Lokouta Eleki Mingi oli tegelikult sõjaväe ülem­juhataja, president ootas muide kannatamatusega, et riigi põhja- ja lõunaosa vahel kodusõda puhkeks, et ta saaks sõja­memuaare kirjutada, mille ta kõiges oma tagasihoidlikkuses „Adrianuse mälestusteks” nimetaks, ja president-sõjaväe ülemjuhataja käskis neil leida lause, mis igaveseks rahva mällu talletuks nagu „ma süüdistan”, millega oli lagedale tulnud minister Zou Loukia, ja kantselei neegrid töötasid kinniste uste taga öö läbi, esimest korda elus võtsid nad kätte entsüklopeediad, mis presidendi raamatukogu riiulitel tolmu kogusid, ja asusid neid lehitsema, nad tuhnisid imepisikese kirjaga hiiglaslikes telliskivides, nad alustasid maailma loomisest, võtsid läbi kellegi Gutenbergi-nimelise tüübi ja egiptuse hieroglüüfide ajastu, ja koguni kellegi hiinlase, kes kirjutas, näikse nii, sõjakunstist ja kes oli väidetavalt elanud ajal, mil ei teatud isegi seda, et Püha Vaimu ettevõtmisest sünnib Kristus ja ohverdab end meie, patuste eest, aga Adrieni neegrid ei leidnud midagi samavõrd mõjuvat nagu minister Zou Loukia „ma süüdistan”, niisiis ähvardas president-sõjaväe ülemjuhataja kogu kantselei lahti lasta, kui ta ei saa oma ajaloolist lauset, ta ütles „miks ma peaks palka maksma idioodikarjale, kes pole suuteline leidma isegi lauset, mis lööks, talletuks, puudutaks, ma hoiatan teid, et kui ma ei saa lauset enne, kui kukk kuulutab uue päeva koidikut, hakkavad siin pead lendama nagu mädad mangod, mis puu otsast alla potsatavad, jah, minu jaoks pole te muud kui mädad mangod, ma ütlen teile, hakake parem asju kokku pakkima ja mõnd katolikumaad välja valima, kuhu varjule kobida, te kas pagete või olete surnud enne surma, ma ütlen teile, mitte üks hing ei välju siit majast, ja te vaadake ette, et ma oma kabinetti kohvilõhna ei tunneks, rääkimata Cohiba või Montecristo sigarite suitsust, te ei saa tilkagi vett, ei võileibu, mitte midagi, mitte kui mi-da-gi, nälgite nii kaua, kuni mulle lause leiate, ja te öelge parem, kust too ministrihakatis Zou Loukia oma „ma süüdistan” välja võlus, millest kogu riik nüüd räägib, ah, presidendi julgeolekuteenistus ütles mulle, et isegi vastsündinutele pannakse nimeks Ma Süüdistan, ja mida kosta kõigi kuumade näitsikute kohta, kes on lasknud loosungi endale kannikatele tätoveerida, ah, ja muideks, saatuse iroonia, aga mehed nõuavadki just sihukese tätoveeringuga prostituute, saate aru, millise sita sisse te olete mind seganud, ah, pole ju teab mis kunst säärane lause kuskilt välja tuhnida, no öelge ise, on’s põllumajanduskultuuriministri neegrid kuidagi paremad kui teie, ah, kas te teate ikka, et tema neegritel pole isegi ametiautot, nad sõidavad tööle ministeeriumi bussiga, nende palgad on naeruväärsed, samas kui teie elate siin palees nagu sulavõi sees, te ujute minu basseinis, te joote minu šampanjat, te vaatate mõnuga välismaiseid kaabeltelevisiooni kanaleid, mis minu kohta teab mida kokku patravad, te sööte minu suupisteid, te sööte minu lõhet, minu kaaviari, te saate nautida minu aeda ja minu kunstlund, et koos armukestega suusatama minna, hea veel, et te mu kahekümne naisega voodisse ei roni, ah, lõppude lõpuks, öelge, mis kasu mul teist üldse on, ah, kas ma maksan teile selle eest, et te tulete siia seanahka vedama, ah, sama hästi võiks ma oma rumala koera kantseleid juhatama panna, päevavargad sellised”, ja president Adrien Lokouta Eleki Mingi lõi kabinetiukse pauguga kinni, karjudes veel kord „kuradi neegrikari, nii see asi edasi ei lähe, mul on kõrini teiesuguste limuskite nuumamisest, kes ajavad ainult jama suust välja, vaatame nüüd, kuidas te hakkama saate, ja ise veel räägite, et olete Prantsusmaa eliitülikoolides käinud, sittagi te olete”

.....

presidendi kantselei neegrid asusid sunnitööle, suulu Tšaka oda ja Damoklese mõõk pea kohal rippumas, kui presidendi viimased sõnad veel palees vastu kajasid, ja siis, kesköö paiku, kui ideed olid otsas, sest meie riigis on naftat jalaga segada, ideid aga mitte, tuli neil loomulikult mõte helistada ühele Prantsuse Akadeemia mõjukale liikmele, kes oli, näikse nii, auväärse assamblee ajaloos ainus must mees, ja kõik haarasid õhinal sellest õlekõrrest, ja kõik ütlesid, et see suurendaks veelgi akadeemiku au, ja nii kirjutasid nad valmis pika pöördumise, mis kubises kõige pidulikumatest ja viisakamatest väljenditest, nad torkasid vahele isegi paar liigutavat rammusate riimidega aleksandriini, nad kontrollisid kirjavahemärgid peensusteni üle, päris kindlasti ei tahtnud nad akadeemikute naeru alla sattuda, sest seda need ainult ootasidki, tõenduseks, et ka neid on millekski vaja, ja mitte ainult suure romaaniauhinna üleandmiseks, mõelda vaid, presidendi neegrid oleks peaaegu karvupidi kokku läinud, sest osa neist arvas, et koma asemele peaks panema semikooloni, teised jällegi ei olnud seda meelt ja tahtsid jätta koma, mis annaks lausele täiskäigu, ja see teine leer jäi oma seisukohale kindlaks, mis sest, et „Prantsuse keele vea­ohtude leksikon”, mille oli koostanud keegi Adolphe Thomas, soovitas vastupidist, jättes õiguse esimesele leerile, aga teine leer ei taganenud ikkagi oma seisukohast, kõik selleks, et valmistada rõõmu musta­nahalisele akadeemikule, kes, nagu kogu lugupidamisega meenutati, oli üks Aafrika kontinendi esimesi prantsuse grammatika professoreid, nii et kõik olekski läinud nagu plaanitud, kui Adrieni neegritel poleks äkki turgatanud, et akadeemiku vastuse saamisega läheb aega, et suulu Tšaka oda ja Damoklese mõõk langevad enne, kui kupli alt väikseimgi vihje kohale jõuab, kupliks kutsutakse mugulakujulise katusega hoonet, milles surematud targad keele sumisemist jälgivad ja edasikaebamisvõimaluseta otsustavad, et vaat see tekst on nüüd kirjutuse nulltasand, aga oli veel teine, palju proosalisem põhjus, miks neegrid plaanist loobusid, nimelt väitis üks kantselei töötajatest, kes oli lõpetanud Prantsusmaa mainekaima ülikooli kursuse parimana ja omas täit kogu neegerakadeemiku teoseid, et too juba oli enda nimel ühe lause ajalukku talletanud, „emotsioon on neeger, nii nagu mõistus on hellen”, ta selgitas kolleegidele, et sama akadeemik ei suuda veel üht lauset välja mõelda, ega ajalugu pole mingi läbisõiduhoov, et sinna saaks pidevalt uute lausetega keksima tulla, igaühel on õigus vaid ühele lausele, muidu pole öeldu muud kui tühi kõmin, palju kära ei millestki, ja sellepärast jäävadki ajalukku laused, mis on lühikesed, täpsed ja löövad, ja kuivõrd loosungid kanduvad edasi läbi legendide, sajandite ja aastatuhandete, unustatakse paraku tegelikud autorid ega anta Césaire’ile, mis Césaire’i kohus

presidendi-sõjaväe ülemjuhataja neegrid ei lasknud pead norgu ja haarasid järgmisest õlekõrrest, nad otsustasid kõik oma ideed ja leiud ühte korvi kokku panna, nad ütlesid, et Ameerika tippülikoolides, kus mõned neist õppinud olid, kutsutakse seda brainstorming’uks, ja igaüks kirjutas paberilehele paar lauset, mis on meie näruse maailma ajalukku raiutud, ja nad hakkasid neid ükshaaval läbi vaatama, nagu tehakse riikides, kus on õigus valimas käia, ja kantselei neegrite pealiku valvsa pilgu all hakkasid nad kõiki lipikuid monotoonsel häälel ette lugema, ots tehti lahti Louis XIV-ga, kes on öelnud „Riik, see olen mina”, ja presidendi-sõjaväe ülemjuhataja neegrite pealik vastas „ei, see ei lähe mitte, seda me ei võta, liiga enesekeskne, nii arvatakse veel, et me oleme diktaatorid, järgmine”, Lenin on öelnud „Kommunism, see on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine”, ja neegri­pealik vastas „ei, see ei lähe mitte, nii näib, nagu peaksime rahvast idiootideks, eriti neid, kes ei suuda elektri­arvet ära maksta, järgmine”, Danton on öelnud „Julgust, julgust ja veel kord julgust”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe mitte, kordab ennast liiga palju, ja äkki arvatakse, et meil jääb julgusest vajaka, järgmine”, Georges Clemenceau on öelnud „Sõda on liiga tõsine asi, et seda kindralite hooleks jätta”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe mitte, nii võivad kindralid veel vihastuda, ja siis poleks muud kui üks riigipööre teise otsa, me ei tohi unustada, et president ise on ju sõjaväekindral, me peame endale aru andma, mil­lesse end segame, järgmine”, Mac-Mahon on öelnud „Siin ma olen ja siia ma jään”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe mitte, tundub, nagu mees kahtleks oma karismas ja klammerduks võimu külge, järgmine”, Bonaparte on Egiptuse sõjakäigu ajal öelnud „Sõdurid, mõelge vaid, et nende püramiidide tipust vaatab teie peale nelikümmend sajandit”, ja neegri­pealik vastas „ei, see ei lähe mitte, nii jääb mulje, nagu me peaksime sõdureid harimata inimesteks, kes pole kunagi suure ajaloolase Jean Tulard’i raamatuid lugenud, aga meie eesmärk on rahvale näidata, et sõjaväelased pole mingid puupead, järgmine”, Talleyrand on öelnud „See on lõpu algus”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe mitte, nii arvatakse veel, et peame silmas meie oma režiimi lõpu algust, aga meie peaks võimule jääma kogu eluks, nii et järgmine”, Martin Luther King on öelnud „Mul on üks unistus”, ja neegripealik läks närvi, talle ei meeldi, kui räägitakse tollest tüübist, keda ta vastandab alati oma iidolile Malcolm X-ile, ja ta vastas „ei, see ei lähe mitte, mul on utoopiatest kõrini, ikka veel oodatakse, et tema unistus teoks saaks, ja ma ütlen teile, et me jääme niimoodi veel mitmeks sajandiks ootama, nii et edasi, järgmine”, Shakespeare on öelnud „Olla või mitte olla, see on küsimus”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe mitte, me ei küsi enam endalt, kas me oleme või ei ole, see küsimus on meil ammu lahendatud, sest me oleme kakskümmend kolm aastat võimul olnud, nii et edasi, järgmine”, Kameruni president Paul Biya on öelnud „Kamerun on Kamerun”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe mitte, kõik teavad, et Kamerun jääb alati Kameruniks, ja mitte ükski riik maailmas ei tuleks selle pealegi, et tahta endale nende eluolu või nende lõvisid, kes on niikuinii taltsutamatud, nii et edasi, järgmine”, Kongo endine president Yombi Opangault on öelnud „Täna elame kasinalt, selleks et homme paremini elada”, ja neegri­pealik vastas „ei, see ei lähe mitte, kunagi ei tohi rahvast naiivseks pidada, ja miks mitte juba tänasest alates paremini elada ja tuleviku peale vilistada, ah, ja muideks, too tüüp, kes nii ütles, suples ise ajaloo kõige uskumatumas rikkuses, nii et edasi, järgmine”, Karl Marx on öelnud „Religioon on oopium rahvale”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe kohe üldse mitte, meie proovime kõigest väest rahvast veenda, et Jumal ise määras ametisse presidendi-sõjaväe ülemjuhataja, ja nüüd siis hakkaksime religiooni kohta halba ütlema, kas te siis ei tea, et president rahastab isiklikult kõiki riigi kirikuid, ah, nii et edasi, järgmine”, president François Mitterrand on öelnud „Küll aeg annab arutust”, ja neegripealik läks närvi, talle ei meeldi, kui tollest tüübist räägitakse, ja ta vastas „ei, see ei lähe mitte, too president võttis enese jaoks väga rahulikult aega ja arutust, ta kurnas oma vastased ja sõbrad peaaegu välja, enne kui kraapsu tegi ja end Jumala paremal käel sisse seadis, nii et edasi, järgmine”, Frédéric Dard alias San-Antonio on öelnud „Tuleb taguda rauka, kuni rauk on kuum”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe mitte, meie maal, eriti valitsuses, on liiga palju rauku, ei tasu neid solvata, mina olen ju kah rauk, nii et edasi, järgmine”, Cato Vanem on öelnud „Delenda Carthago”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe mitte, riigi lõunaosas hakatakse arvama, et see on põhjamurdes, ja põhjaosas, et lõunamurdes, selliseid arusaamatusi tuleb vältida, nii et edasi, järgmine”, Pontius Pilatus on öelnud „Ecce homo”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe mitte, sama märkus, mis Cato Vanemagi puhul, järgmine”, Jeesus ütles ristil hinge vaakudes „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe mitte, liiga pessimistlik, kõlab liiga hädaldavalt Jeesuse-suguse tüübi jaoks, kelle kätes oli ju ometi kogu võim, et siin maamunal sitta kokku keerata, järgmine”, Blaise Pascal on öelnud „Kleopatra nina: kui see olnuks natuke lühem, oleks kogu maakera pale teist­sugune”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe mitte, praegu on küsimus poliitikas, mitte ilukirurgias, nii et edasi, järgmine”, nõnda vaatasid presidendi neegrid läbi tuhandeid tsitaate ja muid ajaloolisi ütlusi, ilma et nad oleks riigi tähtsaima kodaniku jaoks midagi sobivat leidnud, sest iga kord ütles neegripealik „ei, see ei lähe mitte, nii et edasi, järgmine”, ja siis, kell viis hommikul, enne kui kukk kires, leidis lõpuks üks nõunik, kes mustvalgeid dokumentaalfilme läbi kammis, igavikulise lause

.....