Оглавление
Alan Shayne. Topeltelu
EESSÕNA
PÄEVANE ETENDUS. NORMANjuuni 1958
STAARI GARDEROOB. ALANjuuni 1958
MITMEVÄRVILINE ÕHTUSÖÖK. NORMANjuuni 1958
ROGER. ALANjuuni 1958
CAL. NORMANaugust 1958
PÜHAPÄEVA ÕHTU P. J. CLARKE’I JUURES. ALANseptember 1958
LA ÚLTIMA NOCHE. ALANveebruar 1959
WHAT BECOMES A LEGEND MOST? NORMANaprill 1960
SINUST EI SAA IIALGI STAARI. ALANjaanuar 1961
CASTING COUCH[1.] ALANaugust 1963
BUCKS. NORMANseptember 1964
LAURA. ALANnovember 1967
KUNSTNIK. NORMANnovember 1967
LAHKULÖÖMINE. ALANmai 1968
JÕULUPUUTA MAJA. ALANseptember 1972
HOLLYWOOD. ALANdetsember 1973
KUNST RÕDUL. NORMANjaanuar 1974
INTSIDENT HOLLYWOOD HILLSIS. NORMANdetsember 1974
LESLIE. ALANdetsember 1974
ÜHEST KÜLJEST JA TEISEST KÜLJEST. ALANmärts 1975
KESKLINNAS, ÄÄRELINNAS. NORMANmärts 1976
MA TAHAN SINUGA JAGADA. ALANjaanuar 1977
MÜÜGIHOOAEG. ALANmärts 1981
ÕHUKE JÄÄ. NORMANjuuli 1981
KAUGKÕNELEJA ÜKSINDUS. ALANseptember 1981
FRANCESI TULEMINE. NORMANoktoober 1983
KELLA KUUESED UUDISED. NORMANnovember 1983
MÕNU ON KADUNUD. ALANmai 1986
DAAM ÖÖS. NORMANmärts 1988
TEDI KINGITUS. NORMANaugust 1988
TERE TULEMAST KOJU. ALANaprill 1990
PRANTSUSE SELGELTNÄGIJA. NORMANseptember 1998
JACQUELINE. ALANSeptember 2001
SÕBER, PARTNER, ARMUKE, SELTSIMEES … NORMANaugust 2004
EPILOOG. ALANjuuli 2008
NORMAN oktoober 2010
TÄNUSÕNAD
Отрывок из книги
Freud kirjutas: „Töö ja armastus– armastus ja töö– ongi kõik. Armastus ja töö on meie inimlikkuse nurgakivid.”
Alan Shayne ja Norman Sunshine on väljendanud sama mõtet igal real oma raamatus, mis tähistab nende kahe kooselu. Me teame, et on ülim õnn leida inimene, kes on sinu teine pool. Nende avantüür ning armastuse ja kaksikelu ehitamise argipäeva üksikasjad meenutavad meile meie enda kogemust kahe inimese ühtekasvamisel, kumbki omaette ja ikka koos.
.....
Sõitsin rattaga Rogeri antud aadressile. Ta juba ootas mind uue, kahekordse, koloniaalstiilis, laudadega vooderdatud valge maja ees. Ta lausus neutraalsel toonil: „Hakkame kohe minema, muidu ei jõua me üheksasele praamile.” Kuue kilomeetri jooksul olid meie rattad teineteisest nii kaugel, et juttu ajada ei olnud võimalik. Roger tundus olevat eemalolev. Miks ma ometi nõustusin? mõtlesin endamisi. Miks ma arvasin, et Rogeri-sugune võiks minust huvitatud olla?
Praamil olles ütlesin kindlalt, et maksan poolteist dollarit edasi-tagasi sõidu eest omast taskust ja Roger naeratas esimest korda. Naeratasin vastu, ja tundsin korraga, et kõik läheb hästi. Sõit kestis alla tunni ja oli näha, kuidas saar kogu aeg üha lähemale ja lähemale liikus. Päike tuli välja ja me mõlemad panime päikeseprillid ette. Nende varjust oli meil kuidagi kergem teineteisega rääkida ning Oak Bluffsi jõudes olime sama suured sõbrad nagu ennist rannas. Murdsin pead, miks Roger oli alguses nii külmalt käitunud, taibates siis, et ilmselt tema meelest oleks Falmouthi tuttavatele tema nägemine poisikese seltsis rattaga sõitmas paistnud üsnagi naeruväärne. Ta ütles, et ei tunne Martha’s Vineyardil kedagi, vist seepärast ta tuju paremaks läkski.
.....
