Отрывок из книги
Särav, lausa meeliülendav suvehommik idarindel. Öine niiskus kaob sooja maa ja rohu järele lõhnavasse õhku. Ent mees ei pööra loodusele mingit tähelepanu, ta ei tohigi seda teha. Kõik meeled on valvel. Ta meenutab saagiotsingul olevat röövlooma. Läbi binokli rändab tema pilk üha uuesti üle venelaste positsioonide ees asuva maa. Kusagil peab olema venelaste snaipri hästivarjatud peidupaik, kelle ohvriks on viimastel päevadel langenud üheksa tema kaasvõitlejat. See peab olema tõeline asjatundja, sest Sepp on juba kaks päeva asjatult tema peidukohta otsinud. Kui vastase kuulid varahommikul viimase jäägri teise ilma saatsid, uskus ta, et on vaenlase ligikaudse asukoha kindlaks teinud.
Viimaks ometi üks reeturlik vihje. Ühe künka jalamil seisavad rohupuhmad kuidagi imelikult. Tema pilk puurib kahtlast kohta. Jah, seal ta ongi. Adrenaliin tulvab verre, kui Sepp silmab optilise sihiku kontuure ja relva ava, millest prahvatab korraga lask. Ta näeb, kuidas kuul plaksuva paugatuse saatel välja lendab. Ta lamab oma positsioonil otsekui halvatud, suutmata end kiiresti põgenedes ähvardava ohu eest päästa. Tumeda mütsatusega tabab lask teda otse keset laupa ning tema pea ja mõtted plahvatavad välgusähvatuse saatel.
.....
Seppi rühm liikus mõne hetke vältel ilma tema kuulipilduja tulekaitseta ettevaatlikult mööda võsast maastikku, kui ootamatult avati paarikümne meetri kauguselt ühest võsatukast nende pihta tugev tuli. Üks jäägritest langes sõnatult kuulirahe all. Sepp vastas otsekohe tulele, samas kui terveksjäänud jäägrid varjusid. Täpselt heidetud granaadid sundisid vastase tule vaikima ja jäägrid asusid üksteist tulega kattes uuesti rünnakule, kuid vaenlane oli korraga otsekui maa alla kadunud. Võsatukast leidsid nad meisterlikult varjatud kaevanduskäigu suu eest neli surnud venelast. Surnud olid kurnatud ja räsitud. Küllap olid nad mitu kuud selles käigus redutanud. Värsked jäljed viisid kaevanduskäiku. Ajendatuna uudishimust ja ohuga kaasaskäivast põnevusest suundusid jäägrid, relvad laskevalmis, ähvardava käigusuu poole. Mõni minut pärast seda, kui võitlejad olid maa alla laskunud, kuulis Sepp laskude tumedat kaja. Varsti pärast seda tuikusid surnukahvatud ja silmanähtavalt segaduses jäägrid tagasi päikesevalguse kätte. Küsimuste esitamiseks polnud aega, sest üks venelaste kompanii oli jälle rünnakule asunud ja võitluskeeris haaras jäägrid taas endasse. Halastamatu võitlus kestis umbes kümneni õhtul, kuni pimedaks läks. Sepp pidas lausa imeks, et erinevalt paljudest oma kaaslastest oli ta selle päeva kahjudeta üle elanud. Ta tõmbus koos oma kompaniiga punkrisse, kust nad olid alustanud hommikust rünnakut. Kuna venelaste vastupanu oli alahinnatud, tuli järgmise päeva rünnak hoopis teisiti üles ehitada. Mõlemad pooled korraldasid öösel oma jõud ümber ja nii jäi ka jäägritele vaid mõni puhketund enne lahingut. Seda aega kasutati lahingukõlblike meeste väikeste vigastuste eest hoolitsemiseks ning laskemoona ja toidu hankimiseks. Ühiselt leivale, kalakonservidele ja sigarettidele pihta andes arutati lühidalt läbi päevasündmused. Alles nüüd avanes Seppil võimalus ellujäänud kaasvõitlejatelt pärida kaevanduskäigus toimunu kohta. Katkendlike lausetega, ikka veel tulvil paratamatut kurbust, kirjeldasid mõlemad ellujäänud üht sellist sündmust, mida on võimatu mõistusega haarata, kuid mida sõjas sageli ette tuleb.
Šahti kahkjas valguses ettevaatlikult edasi liikudes jõudsid mehed umbes viiekümne meetri pärast koopasse, mida valgustasid küünlad ja kus oli tunda kohutavat haisu. Kulus veidi aega enne, kui silmad pimedusega harjusid ja nad nägid ühes nurgas konutamas kaht õõvatekitavat kogu. Ühes nurgas kükitas kaks põgenenud ellujäänud venelast, kurnatud ja hirmunult teineteisest kinni hoides. Nende ees laskemoonakastidel lebasid kahe inimese korralikult tükeldatud säilmed, mida oli ilmselt säilimise huvides lõkkel suitsutatud. Teises nurgas lebasid väljaheidetehunniku kõrval lagunema hakanud sisikonnad ja äranäritud kondid. Üks natuke vene keelt oskav jääger küsis, jälestusest värisedes, ellujäänutelt toimunu kohta.
.....
