Sina ei pea mitte imestama

Оглавление

Aleksander Torjus. Sina ei pea mitte imestama

Eessõna

Minek

Kohal

Vastuvõtt

Algus

Vaheldus

Ehitus

Ime

Muutus

Aasta

Kojuminekumaskeraad

Riigipühad, laupäevad, pühapäevad

Alkohol ja narkootikumid

Korrapidamisteenistus

Poolteist aastat

Lõpp

Lisa. Nõukogude armee ohvitseride ja lipnike ütlusi ja elutõdesid

Fotod

Järelsõna. Nad olid tööl, kui jumal lõi distsipliini

Isikunimede register

Отрывок из книги

Viimasel ajal on avaldatud palju mälestusi Vabadussõjast, Teisest maailmasõjast, Siberi vangilaagritest. Millegipärast on kahe silma vahele jäänud meie militaarne lähiminevik: teenimine Nõukogude armees. Suurem osa Eesti meeselanikkonnast on selle mingil moel läbi teinud, teenides kahest nelja aastani. Nõukogude impeerium oli kohutavalt suur ja suur oli ka tema armee, väeosasid asus nii kõrbes kui ka Kaug-Põhjas. Ka väeliike oli erinevaid. Näiteks raketiväed, kuhu olid koondatud suhteliselt kõrge intelligentsi- ja haridustasemega mehed. Vastandiks olid tööpataljonid, kus teenisid terviserikkega, madala haridustasemega, kriminaalkaristust kandnud, poliitiliselt mitteusaldatavad inimesed. Seal võis kohata äärmiselt koloriitseid isikuid. Üheks näiteks võiks tuua mägilased, kes olid erioperatsioonide käigus vangistatud ja seejärel armeesse teenima saadetud.

Mõned sõdurid ei teadnud tsivilisatsioonist midagi, sest olid enne elanud mägedes sõnnikust valmistatud onnides või lõpmatutes steppides loomanahkadest jurtades.

.....

Päris füüsilise puudega ei näinud ma kedagi, kuid nii mõnegi mehe vaimne tervis jättis küll soovida. Need isikud paistsid kohe silma oma naiivse ja seosetu jutuga, grimassidega, mis nende kõnet saatsid, kummaliste liigutustega. Loodan, et ma ei ole liiga karm, kuid paar inimest oleksid küll võinud rahulikult oma aega vaimuhaiglas veeta. Kuid just oma vaimupuude tõttu ei suutnud nad arstliku komisjoni arstide raudsest haardest vabaneda ja saadeti plaani täiteks armeesse – „küll seal selgitatakse ja vajaduse korral ka koju saadetakse”. Siiski, kui järele mõelda, tuleb meelde ka üks noormees Paping, kellel oli ühel käel vaid kolm sõrme, see oli tõenäoliselt sünnidefekt, mitte trauma tagajärg. Kuid „suur kodumaa” vajas ka teda… Kriminaale jätkus ka, nad ise hooplesid oma minevikuga, kuigi mõni blatnoi oli olnud pisivaras ja hooplemiseks polnuks põhjust… „Krimkade” hulgas oli ka üks meeldiv erand, Valgast pärit tore poiss Arnold Iprus, kellega saime hiljem sõpradeks ja käisime isegi pärast teenistusaja lõppu läbi. Tema huviks olid relvad. Ta üritas neid igalt poolt hankida, kolas miiniotsijaga mööda metsi ja uuris vanu talumaju. Mõnikord olid otsingud ka vilja kandnud ja tal oligi kogunenud kogukas arsenal. Kuid relvade omamise eest oli ette nähtud range karistus ja nii ta kriminaalvastutusele oli võetudki. Väga huvitav oli tema jutt kinnivõtmisest, kuidas ta kodus olles laadimata automaadiga teda kinni võtma tulnud miilitsaid sihtis ja need suures hirmus põrandal vedelesid.

Nii see kirju seltskond vagunis Moskva poole veereski.

.....