Gambrinus

Gambrinus
Автор книги:     Оценка: 0.0     Голосов: 0     Отзывов: 0 80,06 руб.     (1,07$) Читать книгу Купить и скачать книгу Купить бумажную версию Электронная книга Жанр: Классическая проза Правообладатель и/или издательство: Eesti digiraamatute keskus OU Дата публикации, год издания: 2015 Дата добавления в каталог КнигаЛит: ISBN: 9789949510801 Скачать фрагмент в формате   fb2   fb2.zip Возрастное ограничение: 16+ Оглавление Отрывок из книги

Описание книги

Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutustus.

Оглавление

Александр Куприн. Gambrinus

GAMBRINUS

Отрывок из книги

Nii nimetati õllepoodi ühes Lõuna-Venemaa suurimas sadamalinnas. Kuigi «Gambrinus» paiknes ühel elavama liiklusega tänaval, oli ta siiski kaunis raskesti leitav oma asukoha tõttu all keldriruumides. Sageli juhtus, et isegi «Gambrinusega» hästi tuttav ja seal hea vastuvõtu leidnud külastaja oskas sellest märkimisväärsest joogimajast mööda minna ja pöördus alles siis tagasi, kui oli möödunud kahest-kolmest naabruses asuvast poest.

Mingit silti õllepoel ei olnud. Otse kõnniteelt astuti sisse kitsast, alati avatud uksest. Sealt viis alla niisama kitsas trepp kahekümne kiviastmega, mis olid paljude miljonite raskete saabaste poolt ära kulutatud ja auklikuks tallatud. Trepi lõpus ilutses seinavahemikus ligi kahe mehe pikkune õllepruulimise kuulsusrikka kaitsja kuningas Gambrinuse värviline kõrgreljeef. Tõenäoliselt oli see skulptuuriteos algaja asjaarmastaja esimesi töid ja näis olevat poorse käsna kivistunud tükkidest primitiivselt valmistatud, kuid punane kuub, hermeliinmantel, kuldne kroon ja kõrgele tõstetud õllekann allatilkuva valge vahuga ei jätnud vähimatki kahtlust, et külastaja ees seisab õllepruulimise suur patroon ise.

.....

Õllepood koosnes kahest pikast, kuid erakordselt madalast võlvitud ruumist. Kiviseintelt nõrgus alati alla keldriniiskusest tekkinud veenirekesi, mis sädelesid ööd-päevad läbi põlevate gaasilampide valguses, sest õllekeldril ei olnud üldse aknaid. Võlvidel võis muide veel kaunis selgesti näha huvitavate seinamaalide jälgi. Ühel pildil pidutses suurem seltskond saksa keigareid, rohelised jahimehekuued seljas, tedresulega kaabud peas ja püssid rihmapidi üle õla. Kõik nad olid näoga õllesaali poole ja tervitasid publikut ettesirutatud kannudega, kusjuures kaks neist hoidsid kätt ümber piha kahel lihaval piigal, kes võisid olla kas külakõrtsi ettekandjad või ka heasüdamliku talupoja tütred. Teisel seinamaalil oli kujutatud suurilma piknik XVIII sajandi esimesest poolest — puuderdatud parukais krahvinnad ja vicomte’id vallatlevad peenutsevalt rohelisel aasal rohtu söövate tallede keskel, kõrval laiaharuliste remmelgate all aga on tiik luikedega, keda söödavad gratsioosselt mingis kuldses pähklikoores istuvad kavalerid ja daamid. Järgmine pilt kujutas hoholli tare sisemust ja õnnelikku väikevenelaste gruppi, kes tantsib hopakki, toobid käes. Veel kaugemal ilutses pildil suur õllevaat, mille otsas keset viinamarjavääte ja humalalehti lõid laiu ja madalaid peekreid kokku kaks näotult paksu, punaste nägude, rasvaste huulte ja häbitult kiiskavate silmadega aamorit. Teises ruumis, mis oli esimesest lahutatud poolümmarguse võlviga, ilustasid seinu pildid konnade elust: konnad joovad rohelises soos õlut, konnad peavad pillirootihnikus jahti kiilidele, mängivad keelpillikvartetis, peavad mõõkadega kahevõitlust jne. Nähtavasti olid seinamaalid välismaa meistri töö.

Paksu saepurukorraga ülepuistatud põrandale olid laudade asemel asetatud rasked tammepuust vaadid, toolide aset täitsid väikesed ankrud. Sissekäigust paremal oli väike poodium, millel seisis pianiino. Juba palju aastaid järjest mängis siin igal õhtul külaliste meelelahutuseks ja lõbustuseks viiulit muusikant Saška, vagune, lustakas, õllearmastaja, palja lagipeaga juut, kes meenutas ebamäärase vanusega katkutud pärdikut. Möödusid aastad, vahetusid nahksete käisekaitsetega kelnerid, vahetusid õllega varustajad ja selle väljavedajad, vahetusid õllekeldri peremehed, kuid Saška istus aastast aastasse igal õhtul kella kuuest alates poodiumil oma kohal, viiul käes ja väike valge koer Bella põlvedel; kella ühe paiku öösel lahkus ta «Gambrinusest» sama koerakese saatel, püsides joodud õllest vaevu jalul.

.....

Подняться наверх