Hobusevargad

Hobusevargad
Автор книги:     Оценка: 0.0     Голосов: 0     Отзывов: 0 80,06 руб.     (1,07$) Читать книгу Купить и скачать книгу Купить бумажную версию Электронная книга Жанр: Классическая проза Правообладатель и/или издательство: Eesti digiraamatute keskus OU Дата публикации, год издания: 2015 Дата добавления в каталог КнигаЛит: ISBN: 9789949510825 Скачать фрагмент в формате   fb2   fb2.zip Возрастное ограничение: 0+ Оглавление Отрывок из книги

Описание книги

Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutustus.

Оглавление

Александр Куприн. Hobusevargad

HOBUSEVARGAD

Отрывок из книги

Ühel juulikuu õhtul pikutasid väikese Polesje jõe Zulnja kaldal tihedas pajuvõsastikus kaks inimest: kerjus Onissim Kozjol Kazimirka külast ja tema lapselaps Vassil, umbes kolmeteistkümne-aastane poisijõmpsikas. Vanamees tukkus, katnud näo narmendava lambanahkse mütsiga, et kärbsed ligi ei pääseks, Vassil aga, toetanud lõua peopesale, vahtis silmi pilutades hajameelselt jõele, soojust õhkuvasse pilvitusse taevasse ja kauge, loojangu palangus teravalt mustendava männiku poole.

Vaikne, soona liikumatu jõgi oli üleni mattunud valgete vesirooside tihkesse, kalki rohelusse, kust vaatasid rauge pilguga välja kaunid, valged, puutumatult puhtad õiekroonid. Üksnes jõe teisele poole, kalda lähedusse, oli jäänud puhas. sile vesiroosilehtedest vaba veeriba, ning selles nägi poisike kaldaäärse tarna, musta, sakilise metsa ja selle taga paistva loojangukuma erakordselt selget vastupeegeldust. Ning siinpoolsel kaldal, otse jõe ääres, seisid võrdsel kaugusel üksteisest vanad, õõnsad hõbepajud. Nende lühikesed, sirged oksad hargnesid ülespoole, nemad ise aga — madalad, jändrikud, jämedad — meenutasid jässakaid. oma kõhetuid käsivarsi taeva poole sirutavaid rauku.

.....

«Tõsijutt… Aga mis tema sellest hoolib? Oh-oh-oo!… Tema vilistab neile. Ma pole sinu hobuseid varastanud? Järelikult ära aja mulle oma käppi külge. Iseasi, kui ma oleksin varastanud sinu hobuse ja sina oleksid mind kinni püüdnud — noh, siis oled sa minust üle, sul on täielik õigus mind peksta. Aga muidu — ei, korista oma käed!… Ei lähe läbi!»

Poiss vaatas vaikides jõele. Sealt hakkas juba kostma, algul harva, otsekui laisalt, vali konnade krooksumine. Õhtune udu vinetas pilliroos ja tuprus tüllkerge auruna vee kohal. Taevas tõmbus mustaks, siis roheliseks, ning taevavõlvil hakkas selgemini silma paistma seni ähmaselt kumanud noorkuu sirp.

.....

Подняться наверх