Öömaja

Оглавление

Александр Куприн. Öömaja

ÖÖMAJA

Отрывок из книги

Augustikuu viimastel päevadel, suurte manöövrite ajal, sooritas N jalaväepolk pika, neljakümneverstase rännaku Bolšije Zimovitsõ kirikukülast Nagornaja külani. Oli kuum, kõrvetav, rammestav ilm. Silmapiiril, mida hõbetas peenike kauge tolm, värelesid kuumaks köetud õhu läbipaistvad, lainetavad joomed. Mõlemal pool maanteed, nii kaugele kui silm seletas, laiusid ühetaolised kollase, torkiva kõrrestikuga kaetud koristatud viljapõllud.

Väeosa kohal ja järel hõljus õhus pikk, looklev ja ahtake kollaka tolmu riba. Soldatid liikusid üleni sellesse tolmupilve mähituna. Tolm ragises neil hammaste all, kattis higiseid nägusid ja muutis need mustaks. Üksnes hambad ja silmavalged valendasid neis kurnatud, kõhnades, karmidena näivais nägudes. Küürus ranitsate ja nende külge kinnitatud kokkukeeratud sinelite raskuse all, sammusid soldatid vaikides, rivitult, väsinud jalgu vaevaliselt järele vedades. Ainult vahetevahel, kui kellegi tääk riivas tärisedes naabri tääki, kostis ridadest jõhkrat, tigedat sõimu. Mehed ei saanud end öösiti välja magada ja vaevlesid kuumuse, väsimuse ja janu käes. Mõned närisid käies loiult, vähimagi isuta, hommikul väljajagatud leivaportsjonit, ainult et kuidagimoodi lühendada pikka ja igavat rännakuaega.

.....

Ohvitserid ei liikunud rivis — vabadus, millele kõrgem ülemus rännaku ajal läbi sõrmede vaatas —, vaid parempoolsel teeveerel. Nende valged kitlid olid seljal ja õlgadel higist mustaks tõmbunud. Küürus, ratsutid lõdvale lastud, tukkusid roodukomandörid ja adjutandid oma kõhnade, väljapraagitud hobuste seljas.

Igaüks soovis maksku mis maksab võimalikult rutem peatuskohta jõuda ja vilusse pikali heita.

.....