Aleksei Pehhovi loodud Siala on isevärki maailm, mida asustavad lisaks inimestele J. R. R. Tolkieni lugudest tuttavad haldjad, nende kauged sugulased orkid, paharetid, härjapõlvlased ja nende nõod päkapikud. Kohalikku koloriiti lisavad inimsokud doralislased, lisaks kohtab kõiksugu „väikerahvaid“ nagu orged, deemonid ja zombid. Jätkub „Siala kroonikate“ avaraamatus „Varjus hiilija“ (e.k. Varrak, 2010) alanud rännak Hrad Speini, teekond muutub iga päevaga järjest ohtlikumaks. Ent nüüd on hilja taganeda, salk rühib valusate kaotuste ja reetmiste kiuste sihi poole. Mis saab edasi, neis salapärastes Zagraba laantes, kus võim ei ole enam inimeste käes? Aleksei Pehhov on loonud suure tegelastehulgaga, arvutimängulikult haarava fantaasiamaailma. Triloogia teine osa pakub ootamatuid sü˛eekäike, leidlikke lahendusi meistervarga kimbatustele ja taltsutamatut paharetihuumorit. „Siala kroonikate“ triloogia avaosa „Varjus hiilija“ tõi Moskvas elavale Aleksei Pehhovile 2002. aastal Nimetu Mõõga kirjandusauhinna parima debüüdi eest.
Оглавление
Aleksei Pehhov. Džanga varjudega
1. peatükk. Ranneng
2. peatükk. Päkapiku hammas
3. peatükk. Sekeldused algavad
4. peatükk. Sekeldused jätkuvad
5. peatükk. Vestlused pimeduses
6. peatükk. Sõbrad ja vaenlased
7. peatükk. Pahareti säravad ideekesed
8. peatükk. Hertsog Ganet Šagori dralan
9. peatükk. Kuid keda võti aitab töös?
10. peatükk. Must jõgi
11. peatükk. Hinge müünud mees
12. peatükk. Sagra kohus
13. peatükk. Harutee
14. peatükk. Piiril
Отрывок из книги
„Ja kuhu me läheme?” Narr jooksis hüpeldes mu kõrval.
Pahareti lühikesed jalakesed ei sobitunud liikumistempoga, mille Hallas meie seltskonnale ette andis.
.....
„Aga kui me edasi läheme, ega ta siis meie sabas jooksmist ja täiest kõrist röökimist järele ei jäta,” leidsin mõistliku vastuväite. „Seda õnne pole meil küll tarvis.”
„Just,” nõustus Kli-Kli hambaid porgandisse lüües. „Hallas, sul on varrukas üles roninud.”
