Читать книгу Põgenemine I osa - Alex Lepajõe - Страница 1

Kui juhuslik mööduja oleks hilisõhtul jalutanud sellel kõrvalisel Karepa taludevahelisel teel ja visanud lagendikule jõudes pilgu kõrgemal asuva puidust vana talukoha poole, oleks ta ehk imestanud, miks talus ei põle tuled, aga hoovis sähvivad valgusvihud ja askeldavad mingid mehed taskulampidega. Mille kallal täpsemalt, sellest oli võimatu aru saada, kuid kõik see tundunuks veider. Aga juhuslikke möödujaid sattus siiakanti harva. Tegemist oli alaga, kuhu juhuslikult ei satutud. Siin võisid viibida vaid selle kandi püsielanikud, kõik külalised tuli eelnevalt registreerida. Riigipiir asus küll kümneid kilomeetreid eemal mere peal, aga üks korralik riik ei jäta piiri vee peale, vaid toob selle sinna, kuhu saab jalaga peale astuda.

Olime õiget hetke oodates juba kolm päeva selles põhjaranniku kolkakülas veetnud. Kõik viitas sellele, et tänane öö on sobiv. Oleks võinud muidugi veel tihedamat udu oodata, aga siinviibimine muutus päev-päevalt ohtlikumaks, juhuslikke möödujaid võis ju vähe olla, aga kohalike elanike tähelepanelikkust ei tasunud alahinnata.

Pool kaksteist saime oma askeldustega niikaugele, et otsustasime sõita korraks veel randa, peale seda tallu tagasi tulla, paadi järelkärule vinnata ja mere äärde ära minna. Istusime punasesse Ladasse ja sõitsime ranna poole. Olime kokku leppinud, et juhul, kui teel kinni peetakse, ütleme, et oleme Hildal külas. Nii kutsusin ma suvilaomaniku poega, lühemat kasvu tumedate lokkis juustega selli, kellega vaid mõned korrad enne siiasattumist olin kohtunud. Niisugune naiste- ja naljamees, nagu öeldakse, ja see tähendas tema puhul just nimelt seda. Nimi Hilda, mille tuletasin ta perekonnanimest, talle vist eriti ei meeldinud, aga mis teha. Minu kõrval istus Harry, motokrossi talent ja seltskonna noorim. Energiliste, võib-olla pisut nurgeliste liigutustega tugev sell. Hiljuti olin kuulnud lugu, kuidas Harry oli osalenud vene – nii kutsusime me Nõukogude Liitu, et mitte sõnu raisata – noortekoondise koosseisus mingitel rahvusvahelistel võistlustel. Läinud seal siis starti oma enam-vähem isetehtud mootorrattaga ja palju ei puudunud, et ta oleks kogu võistluse võitnud. Ratas lihtsalt lagunes eelviimasel ringil ära. Peale sõitu oli ta juurde hiilinud üks lääne mänedžeri moodi tegelane ja sokutanud talle oma visiitkaardi, öeldes, et kui siit rentslist välja saad, siis võta ühendust. Ma küll ei küsinud, aga arvan, et see visiitkaart oli tal kaasas.

Olime sõitnud oma kümme minutit ja jõudnud üsna mere lähedale, kui auto tegi korraks veidrat häält. Minul autot ei olnud ja mootorid mind ei huvitanud, aga vene autod tegid ikka aeg-ajalt veidrat häält, sellega olime kõik harjunud. Vaatasin nende otsa, kes asja jagasid. Esimene, kelle poole vaatasin, oli Rosin. Selle nime, mis samuti lühend perekonnanimest, olid talle kindlasti pannud tütarlapsed. Mees oligi nagu rosin, iga minia-ämma ühisunistus, sirge rühi, pingul lihaste, ideaalilähedase kehaehituse ja jõulise lõuaga, mida pehmendasid tiheda kulmukaare all heatahtlikud sinised silmad. Moodsa aja Kalevipoeg – võis tema kohta öelda. Mina tütarlaps ei olnud ja seepärast seda Rosina nime suhu ei võtnud, minu jaoks oli ta lihtsalt Raivo ehk Raits. Ta oli ka ainus sellest seltskonnast, keda tundsin. Olime mõlemad nii-öelda ärimehed, nagu meid halvustavalt kutsusid need, kes hea meelega meie käest lääne nodi ostsid, kui ka need, kes ei ostnud, kuna neil polnud selleks raha. Raits oli muidugi minust palju vingem ärimees. Töökas, sihikindel, mittesuitsetav ja peaaegu karsklane. Sündinud juht, eeskätt väliste omaduste poolest, hoolimata sellest, et ta polnud alati päris kindel, kuhu peab juhtima.

Raits vaatas Hilda poole ega öelnud esiotsa midagi. Meeste nägudelt võis lugeda, et asi on tõsine. Ei läinudki kaua, kui mootor lõplikult välja suri. Ükskõik mitu korda Hilda autot käivitada ei üritatud, enam see paigast ei liikunud.

“Õli, job tvoju matj,1” ütles Raits kuivalt. Ja jätkas otse Hilda suunas: “Kas sa õli panid Rakveres?”

Vastuseks oli vaikus, mille ma kohatu küsimusega “Mis õli?” täitsin. Raits ei teinud küsimusest väljagi, vaid jätkas Hilda suunas:

“Kurat, ma ütlesin, pane õli juurde! Panid või? Nüüd on perses.” Nii palju siis minemisest täna.

Mõtlesin, tore, kurat, mingi õli pärast jääb minemata. Niigi oli kõrini seal rõskevõitu tares istumisest. Ronisime autost välja, korjasime oma asjad kokku ja lükkasime auto teelt kõrvalisemasse kohta. Seisime hetke auto nagu kadunukese kõrval ega osanud kohe midagi peale hakata. Toimetada siin kolkakülas nädal aega ainult selleks, et mingi kuradi õli pärast kõik tuksi keerata.

“Täna ei tule enam midagi välja, paari tunni pärast hakkab valgeks minema,” ütles Hilda oma iseloomulikult madala, nasaalse häälega. Raits oli vait ja Harry, see kõige noorem, oleks nõus olnud iga otsusega.

“Lähme tagasi ja proovime sealt mööda jõge minna,” tegin suu lahti, kasutades tekkinud vaikust ja seda, et olin seltskonnas kõige vanem.

“Nalja teed või, selleks ajaks, kui mere äärde jõuame, on hommik,” teatas ehmatusest – sest vahepeal mulle tundus, et Raits annab talle selle jama korraldamise eest veel vastu pead ka – toibunud autoomanik.

Järgnes pikk paus, mille jooksul ootasime, et keegi võtaks asja enda peale ja olukorra ühel või teisel viisil lahendaks.

“Siis jookseme tagasi.” Seda, kas mind vaadati imestunult või pigem kui idiooti, ma pimedas hästi ei näinud. Aga kuna Raits sellele vastu ei olnud, Hildalt oli sõnaõigus mõneks ajaks ära võetud ja Harry tänu leplikule meelelaadile kõikide vanemate meeste ettepanekutega nõus, siis oli asi otsustatud. Hakkasime pilkases pimeduses talu poole tagasi jooksma. Teed oli oma kümne kilomeetri jagu ja nooremad nõudsid iga natukese aja tagant, et teeksime peatuse, aga me Raitsiga ei teinud sellest väljagi, ja nii me jooksime seal nagu tagaaetud ulukid kellaga võidu. Iga hetkega muutusid minutid üha väärtuslikumaks. Kui jõuame liiga hilja, võib asja selleks korraks ära unustada. Sellist udu polnud sealkandis iga päev, seda oleks siis pidanud jälle teab kui kaua ootama. Ja varem või hiljem oleksime jäänud kohalikele silma. Külapoodigi oleks olnud ohtlik liiga tihti minna.

Pilkases pimeduses joostes kadus ajataju. Peale esimest kilomeetrit oli hing kinni ja veremaitse suus, aga seisma polnud lubatud kellelgi jääda. Nüüd oli neil krossimeestel võimalus näidata, kas nad saavad korvpallurile ja atleetvõimlejale vastu. Hästi ei saanud, aga pingutasid lõpuni. Kui suvilauksest sisse astusime, tõmbasime kardinad akende ette ja võtsime dressid seljast. Toas oli vahepeal jahedaks läinud, kaasatoodud radiaatori olime varem välja võtnud, nii et läbimärjad alussärgid aurasid seljas vastu päevinäinud Estoplasti kupli oranži valgust. Võtsime need seljast, pesime end külma veega ja proovisime midagi kuivemat selga saada. Kell oli pool kolm öösel ja tunni-pooleteise pärast pidi valgeks minema. Istusime maha ja mitte ühegi mehe näost ei võinud välja lugeda muud kui seda, et täna ei lähe me enam kuhugi. Hilda oli sellise näoga, mis vähe sellest, et ütles – ta ei lähe täna küll kuhugi, andis ka mõista, et üldse võiksid kõik oma linnakodudesse ära minema hakata. Kodus olekski parem, arvasin, seal ei peaks seda luuserit vaatama. Iga päev nikerdab mootoritega, aga nüüd unustas, et Žiguli-panni tuleb aeg-ajalt ka õli panna. Ka Raitsil paistis selleks korraks kõigest kõrini olevat, nii et ka tema peale ei saanud hetkel hästi loota. See oli üks nendest harvadest hetkedest, kui mees, kes muidu oli sitke nagu kaljukits, oli sellise näoga, et sooviks mitte merele, vaid kõrvaltuppa magama minna. Harryst ei saanud sotti, kuid oli selge, et kui suur valge pealik, kes tavaliselt oli alati avantüüridele avatud, täna minna ei taha, siis tema ka parema meelega ei läheks. Päris seda ma ei oodanud, et Raits ürituses kahtlema hakkab. Ma polnud teda kunagi nii ebakindlana näinud. Tavaliselt oli ta tegude mees.

Aasta varem, kui Viru hotellist kvartal eemal soomlastega äri tegime ja olime neile juba raha peo peale lugenud, teksad autosse toppinud, valmis igaüks oma teed minema, ilmus nurga tagant välja miilitsaauto sellise hooga, et pidi äärepealt teed ületava noore lapsevankriga ema alla ajama. Iga teine mees oleks kohale tardunud, visanud vabatahtlikult kapoti peale pikali ja oodanud käeraudu randmete ümber, aga Raits ütles ainult kaks sõna: “Hüppa peale!” Panime sellise hooga koha pealt minema, et ma ei jõudnud ustki kinni tõmmata. Põrutasime otse mööda Narva maanteed Pirita suunas, miilitsaauto kolm-nelikümmend meetrit meist tagapool. Keerasime hetk hiljem küll vasakule, küll paremale, aga ei saavutanud nende manöövritega suurt midagi, need seal taga olid kihutamisega harjunud. Võtsin kotist teksad ja ütlesin Raivole, et viskame aknast välja. Raivo karjus kõrva, et loll oled, sada viiskümmend rutsi saab nende eest! Olgu öeldud, et see oli natuke vähem kui tavalise töölise kuupalk, aga ma otsustasin, et viskan ikkagi. Hetke pärast, kui peeglisse vaatasin, pidurdas miilitaauto järsult, nii et tagumine ots vänderdades seisma jäi. Sealt astus välja miilits, läks otsejoones auto ees vedelenud teksade juurde ja korjas need üles. Seejärel lülitati sireen välja, auto keeras väärikalt ringi ja sõitis rahulikult, nagu midagi poleks juhtunud, tuldud teed tagasi.

Selle meenutamine soojendas südant, aga kehale see seal kopitanud tares sooja ei andnud.

“Kurat, teeme ära,” sundisin ennast ja teisi tagant, kuigi parema meelega oleksin samuti sealsamas tooli peal magama jäänud. Siis aga lausus kõige noorem midagi, mis asja ära otsustas.

“Hommikul leitakse rannast auto ja varem või hiljem tullakse siia,” ütles Harry. Me kõik vaatasime tema poole. Tal oli õigus, just nii see saabki olema. Ja kui piirivalve just samal päeval sinna ei jõua, siis on terve põhjaranniku piiritsoon sellest hetkest, kui auto leitakse, häireolukorras. Oli valida, kas minna kohe jõe äärde ja lasta sealt paat vette või minna koju. Muid valikuid ei olnud. Polnud enam mõtet nutta, et sellest mereäärsest kohast, mis igas mõttes parim, ja kus radarite töö kõige nõrgem oli, sel ööl enam minna ei saanud. Siit otse mööda jõge minnes oleksime sisuliselt piirivalvurite külje alla pugenud. Ja ka jõgi oli siinkandis madal ja kivine, nii et isegi kummipaat jäänuks seal kivide peale kinni. Aga asi oli otsustatud. Sõnagi lausumata panime riidesse ja läksime välja. Pilkasesse pimedusse.

Paat oli raske ega tahtnud kuidagi kolm korda väiksema käru peal püsida, libises iga männijuure taha jäädes küll ühele, küll teisele poole. Pilkases pimeduses oli võimatu neid vältida, taskulambi kasutamine ei tulnud kõne alla ja muud ei jäänud üle, kui lihtsalt arvata, kuhupoole tee pöörab. Ja ees oli veel vähemalt kilomeeter-poolteist, enne kui paadi sai vette libistada. Mehed olid terve tee vait, kui mitte arvestada uduses öös aeg-ajalt poolsosinal öeldud vandesõnu, kui käru tahtis vägisi kraavi sõita või männioks nägu kriipis.

Jõesuudmest mõnisada meetrit eemal võis paadi nõlvast vette libistada. Kuigi sügavust oli juba piisavalt, ei õnnestunud meil suudmesse kuiva jalaga jõuda. Jäime ühe suurema kivi peale kinni ja pidime vastu tahtmist vette ronima. Olime vööni külmas vees ja sikutasime paati kivi pealt maha. Vesi polnud kindlasti rohkem kui neli-viis kraadi, aga meeste nägusid vaadates ei paistnud välja, et nad külma tunneksid. Juba tund aega oli ainus asi, mida ma tundsin, mu enda südamelöögid. Ärevuse ees taandus ka hirm. Adrenaliin mattis hirmu suurema vaevata enda alla ega lasknud seda järgmise kolme tunni jooksul välja. Mõne aja pärast saime paadi kivi pealt kätte ja veeretasime end paati. Olime jõesuudmesse jõudnud ning kuigi vesi oli ka seal suhteliselt madal, ei olnud põhi enam kivine. Raits haaras aerud ja hakkas rannikust eemale sõudma.

Vesi oli peegelsile, ümberringi tihe tumehall udu. Jumalik vaikus, mida lõikasid vaid aerud vees. Kuigi udu oli liiga tihe, et näha kaugemale kui sada meetrit, oli kuuldavus seda parem. Hoidsime hinge kinni ja olime valmis, et iga hetk kuuleme piirivalvekoerte haukumist ja venekeelseid hääli rannas. Seejärel pimestab prožektor silmi ja kostavad hoiatuslasud, alguses õhku ja seejärel vette…

Sõudnud rannast paarkümmend minutit, tundus, et olime piisavalt kaugel. Võtsime Harryga kaasavõetud vateeritud joped, sellised, mida ehituste öövalvurid ja sunnitöölaagrite vangid meie riigis kandsid, ja laotasime mootori peale. Igaks juhuks olime neid kaks tükki kaasa võtnud. Surusime endid jopede peale pikali, üks ühel ja teine teisel pool mootorit, ning andsime Raitsile märku, et oleme valmis. Raits ütles, et vara veel ja sõudis viis-kuus minutit. Seejärel vaatas korraks teiste poole, nagu küsides, kas nüüd või sõuaks veel kaugemale avamerele, aga otsustasime, et mis seal ikka, võib käima tõmmata.

Läbi hommikuselt niiske udu käis korraga selline ragin ja möire, et oli võimatu uskuda, et seda ei ole kuulda mõned kilomeetrid eemal piirivalve kordonis. Olin kindel, et seda kuuldi ka kümne kilomeetri kaugusel Kundas. Oi, kuidas oleks soovinud, et see hääl oleks vaiksem, kuigi kaks jopet ja kaks keha seal peal vaigistasid müra päris korralikult. Kui mootor oli tuurid üles võtnud, müra mõnevõrra vaibus, tehes nüüd rohkem võrri häält.

Peast käis läbi, et nüüd on see tehtud. Tagasiteed, härrased, enam ei ole. Enam ei saa piirivalvurite kätte sattumisel lolli kalamehejuttu ajada, nagu Hilda oli päeval välja pakkunud, seda ei oleks keegi kuulama hakanud. Siinkandi kalamehed olid kõik punasesse raamatusse kantud, nägu- ja nimepidi teada. Meist oleks võidud piirivalve kaatriga üle sõita ja kaatrijuht poleks tihedas udus seda tähelegi pannud. Või oleks helikopter pähe istunud ja ükski koer poleks selle peale haukunud, nagu öeldakse. Piiriala oli rindejoon, kus kehtisid mitte rahuaja, vaid sõjaaja seadused.

Vajutasime Harryga kogu keharaskusega mootori peale ja tundus, et ka paat liigub kiiremini. Olin elus paatide, kaatrite ja laevadega palju sõitnud, enamasti lapsena Krimmis ema sugulaste juures suvesid veetes. Seal kuumas kliimas räsis soe meretuul õrnalt juukseid, päike paitas pead ja merevee soolakad pritsmed kõditasid ninasõõrmeid. Siin Põhja-Euroopa rannikuvees kell kolm hommikul lõikas aga külm tuul lihast ja luust läbi ning pritsmed lõid näkku sellise hooga, nagu oleks nägu imepeenikestest okstest põimitud kimbuga viheldud. Nüüd oli ka ülakeha, mis jõest tulles oli kuivaks jäänud, mõnekümne minutiga läbimärg. Ajataju hakkas kaduma. Sekunditest said minutid ja minutitest pikemad minutid. Ei olnud aimugi, kas olime vee peal kihutanud viis või viisteist minutit, peas vasardas ainult, et jõuaks rannikust võimalikult kaugele. Pool tundi hiljem kadus Kunda majaka õrn kuma, mis oli meid selle hetkeni saatnud, ja nüüd kihutasime edasi ühtlase niiske vati sees.

Kordonis viskas nooremseersant Martsjuk laisa pilgu ekraanile ja märkas helendavat täppi. See liikus kuidagi kaootiliselt, kuid piisavalt suure kiirusega, et mitte pidada seda juhuslikult vees hulpivaks palgiks või hülgeks. Martsjuk liikus tooliga ekraanile lähemale ja kummardus ettepoole. Ei, see ei ole hüljes ega palk… Ta võttis ühendust rannapatrulli, helikopteri salgaga Rakveres, ja vajutas häirenuppu. Viis minutit hiljem oli kolmemeheline patrull kahe koeraga kasarmust väljas ja helikopter Rakvere külje all angaarist välja veeretatud. Kolmemeheline kopterirühm käivitas mootori ja jäi täies lahinguvalmiduses edasisi juhtnööre ootama.

Hoidsin kahe käega vatijopega mootorist kinni, võitlesin näkku paiskuvate lainetega ega märganud, et Raits oli juba tükk aega tagasi roolis närviliseks muutunud.

“Kurat, liiga paremale kisub,” karjus ta üle mootorimüra ja käskis kompassi vaadata. Andsin käega märku, et kõik on korras ja proovisin teda maha rahustada.

“Nii ta näitab,” karjusin vastu, pühkides vett nii näolt kui kompassilt. Samas tundus ka mulle, et kaldume kuidagi liiga palju paremale. Aga kompass näitas niimoodi, ja oli pealegi päris uus, alles ostetud.

Martsjuk hoidis pilgu ekraanil ega pannud kohe tähelegi, et kapten oli sisse astunud.

“Mis toimub, seersant?” küsis ta magamast tõusnu pahural häälel.

“Seltsimees kapten, objekt tsoonis 71 liigub põhja poole.” Kapten viskas pilgu radarile, kohendas pükse, mis olid diivanil lösutamisest kortsus ja ühmas irooniat eriliselt varjamata:

“Ei liigu ju põhja poole, itta liigub, seersant.”

Martsjuk ei saanud kapteni sõnadest kohe aru ja vastas talle aastaga pähetaotud lausega:

“Just nii, seltsimees kap…” aga ei jõudnud lauset lõpetada, kui kapten juba pahuralt, rohkem nagu iseendaga rääkides jätkas:

“Keegi ei liigu siin põhja poole. Objekt liigub ida suunas.”

Nähes seersandi süüdlaslikku olekut, ühmas tema suunas, mõmisedes veel midagi arusaamatut. Selge see, et mingite tahmas kalurite jahtimine pole päris see, mis piiriületajaid püüda. Kapten teatas, et hoidku seersant silma peal, aga enne kui pole selge, millega tegu, ta helikopteril õhku tõusta ei lase ja Tallinnaga ühendust ei võta. Uksest välja minnes tegi naljagi:

“Kaluritel sai vist viin otsa, põrutavad Leningradi uue järele.”

“Käsite patrullil objekti suunas edasi liikuda või häire maha võtta?” jõudis seersant veel küsida, enne kui kapten kõrvalasuvasse suitsuruumi läks. Kapten oli aga juba välja läinud, suitsu ette pannud ja teatas peale esimest mahvi kõva häälega läbi ukse:

“Mitte mingit mahavõtmist, jutt jätta, Martšenko! Kätte saada ja kordonisse tuua! Kinni paneme raisad. Magada ei lase!” Seersant võttis seejärel ühendust helikopteri piloodiga, selgitas talle olukorda ja teatas objekti uued koordinaadid ida pool. Piloot Vitišuk kuulas loo ära ja oli samuti pettunud. Tõuse öösel üles, aga selle asemel, et lahingusse minna, peab hakkama lahe peal tiirutama.

Kui kaua me teel olime olnud, ei tea tagantjärele keegi, aga ühel hetkel sai selgeks, et kompass valetab. See juhtus hetkel, kui valgus hakkas läbi tiheda uduvine tungima. Ei olnud võimalik näha veel päikest, ega seda, kust poolt ta tõuseb, näha oli ainult ilmakaar, kust hakkas valgeks minema. Ja valgeks ei hakanud minema mitte paremalt poolt, vaid paadi nina poolt… Seega – kui päike tõuseb idast, siis pidanuks ta tõusma paremalt, mitte eest? Viskasin kompassi vett täis paadipõrandale ja võtsin Raivol varrukast sellise hooga, et paat kaldus järsult paremale. Tal oli tegemist, et jalgadele püsima jääda.

“Keera vasakule, vasakule, valesti läheme, keera vasakule!”

Raivo vaatas pigem etteheitvalt kui üllatunult, ega lasknud seda endale teist korda öelda, ilmselt oli ka temale juba mõnda aega tundunud, et midagi on valesti. Teised kaks vaatasid juhmide nägudega toimuvat. Raivo keeras rooli järsult vasakule, nii et Harry oli hetk hiljem oma märja vatijopega mul otsas ja nüüd olime mõlemad poole kehaga kummipaadi veega kaetud põrandal. Üks jope oli lennanud üle parda. Vaatasime mõlemad, kuidas vatijope hetke vee peal hulpis, seejärel uttu ja lainetesse kadus. Kurat, see tähendab, me polnud rannikust vist väga kaugele jõudnudki. Kus me siis olime? Polnud aimugi. Olime raisanud vähemalt pool tundi kallist aega, et sõita piki mereranda, nii või? Hõikasin Raitsile, et ta hoiaks paati selliselt, et valgus jääks paremale. Edaspidi järgis ta seda nagu kord ja kohus ning sellest hetkest kihutasime otsejoones põhja poole.

Keha peal ei olnud juba tükk aega ühtegi kuiva ega sooja kohta, aga ma ei tundnud seda. Jõuaks vaid võimalikult kaugele avamerele. Õnnestuks vähemalt vahevetesse jõuda. Kui sealt üles korjatakse, siis on võimalus, et üles korjavad mõne teise riigi alused. Siis oleksime vähemalt kuhugi jõudnud. Oleks vähemalt midagi ette näidata. Ei läheks päris ilma asjata vangi. Midagi seesugust me sel hetkel ei mõelnud. Nendel hetkedel ei mõtle inimene sellele, mis juhtuda võib. Ta ei mõtle millelegi. Elab hetkes, mis teda kannab, ja on tänulik selle hetke eest, kus viibib.

Helikopter tiirutas antud koordinaadi kohal, aga tiheda udu tõttu polnud võimalik mere peale näha. Kümmekonna minuti pärast hakkas raadiosaatja, mille poole piloot aeg-ajalt pilgu viskas, sahisema, ja ta haaras selle vilunud liigutusega konksu otsast.

“Siin 33, kuidas mind kuuled, 77, vastuvõtt.”

“Siin 77, sind kuulen hästi, 33, vastuvõtt.”

“Objekt liigub kiiresti põhja suunas. Annan uued koordinaadid 55/2/13, kuidas kuuled, vastuvõtt.”

Vitišuk kordas vuristades kõik koordinaadid ilma ühegi veata, sest seda kordamist oli ta kahe aasta jooksul piisavalt harjutanud, ja selleks hetkeks, kui side lõppes, oli meeskonnale elu jälle sisse tulnud. Nüüd oli asi teine! Kui objekt liigub kiiresti põhja suunas, siis on hoopis teine tera.

“Nüüd läheb tööks,” karjus ta üle mootorimüra ülejäänud kahe poole. Seersant hüüdis talle vastu:

“Just nii, seltsimees kapten!” Ja lisas seejärel kohe: “Aga udu on tihe, seltsimees kapten.”

“Näen, seersant. Objekt mõne miili kaugusel vahevetest.” Lõpetanud lause, lasi kopter nina alla ja liikus täiskiirusel etteantud koordinaadi suunas.

Kümmekond minutit hiljem muutis paadi mootor ühtäkki häält. Jäi nõrgemaks, seejärel jättis mõned taktid vahele ja lõpuks suri välja. Kütus oli otsas. Vaatasin kella, natuke neli läbi. Olime teel olnud oma poolteist tundi ja merel ehk tunni. Võib-olla olime jõudnud paari-kolmekümne kilomeetri kaugusele rannikust, aga võib-olla ka mitte. Udu, mis oli meid oma embuses viimased tunnid hoidnud, oli vee peale laskumas ja hakkas tasapisi haihtuma. Nähtavus võis olla juba paarsada meetrit. Meri oli endiselt rahu ise. Hilda koukis istme alt varukanistri ja hakkas seda lahti tegema, kui kuulsime eemalt mingit häält. See ei olnud küll veel väga lähedal, kuid oli selge, et tegemist polnud meie paadi mootori kajaga kõrvades, nagu esimese hooga arvasin, sest olin viimase tunni mootori peal lamanud. Andsin Hilda suunas märku, et ta ei kolistaks oma kanistriga. Raits noogutas vaevumärgatavalt, andes mõista, et ka tema kuulis midagi. See ei olnud kaater. Hääl ei tulnud merepinnalt. Iga hetkega valjemaks muutuv ühtlane müra tuli kõrgemalt ja sai olla vaid helikopter. Kui kaugel see oli, seda oli võimatu öelda. Haudvaikses tüünes meres oli võimatu aru saada, kui kaugel üks või teine asi on, aga tundus, et iga hetkega tuli see lähemale ja muutus valjemaks. Kuulsime nüüd kõik ähvardavalt urisevat häält, aga olime endiselt adrenaliini nii täis pumbatud, et kellelgi ei tulnud pähe end seal avamerel saatuse rüppe heita, midagi ootama või vaatama jääda. Me olime valiku teinud ja jäime sellele truuks. Hilda valas kütuse kiirustades paaki, valades osa sellest mulle saabastele, ning kui ta oli lõpetanud, nägime, et seni rahulik veepind võttis sisse õrna värina. Me ei näinud ikka veel midagi, kuid helikopteri müra oli jõudnud nii lähedale, et võis öelda – see ripub meie peade kohal paarsada meetrit meist vasakul. Ainult udu segas meil teda ja temal meid nägemast.

Oodata polnud midagi, minuti pärast istub kopter meile pähe ja me kõik oleme hülgehalli vee sügavustes veel enne, kui lapsepõlv jõuab silme eest läbi käia. Raits tõmbas trossist, sissetöötanud mootor võttis pöörded kiiresti üles, hüppasime Harryga taas mootori peale ja Raits vajutas gaasi põhja. Klammerdusin tundetuks muutunud sõrmedega paadi tagumise otsa külge, surusin ahtrit allapoole ja vaatasin tühja pilguga enda ette kaugusesse. Jõuaks nüüd enne, kui udu on hajunud ja kõik nagu peo peal, sellest neetud häälest kaugemale. Saaks veel viis, kümme kilomeetrit edasi mööda seda vaenulikku vett. Tunni aja pärast on juba valge, udu hajunud, siis pole enam kuhugi peitu pugeda. Kihutasime edasi nagu haavatud metsloomad, kelle jäljed on koerte poolt juba üles võetud. Enesekindlus oli asendumas meeleheitega. Tundsin, et arvatavasti pääsu ei ole, aga seni, kuni paat liigub ja hing on sees, me alla ei anna. Kihutasime uljalt oma saatusele vastu, teades, et kui saatus osutubki seekord meist tugevamaks, siis oleme vähemalt andnud kõik, pole käega löönud, selga pööranud ega alla andnud.

Poole kuue paiku oli paadist paremal pool juba niipalju valgemaks läinud, et läbi uduvine võis näha päikest tõusmas. See oli ehk meie jaoks tõusnud liiga vara, kuid teha polnud midagi. Oleksime pidanud juba olema Soome vetes. Kas olime? Kurat seda teab, kus me olime, võib-olla olime ikka veel Vene vetes, võib-olla neutraal-vetes, aga võib-olla olimegi Soomes? Päike tõusis iga minutiga veepiirilt kõrgemale, kuid ei soojendanud veel. Kinnitas vaid, et olime lõpuks õiges suunas teel. Raits võttis mootorist välja kõik, mis võtta andis, ning imestasin, kuidas mootor sellele vastu pidas. Vene paadimootor, millega meil kalurid mööda kaldaäärt ringi ukerdasid, oleks ammu otsad andnud. Sellel aga oli Johnsoni mootor, ja see lasi endaga kõike teha. Kihutasime läbi üha hõreneva udu. Tuul rebis juukseid ja mu kehale polnud jäänud ühtegi sellist kohta, mida tuul poleks üles leidnud. Paat püsis enamiku ajast ainult tagumise otsaga lainetel, esiots vee kohal õhus. Kui nina vahel allapoole vajus, oli seda kohe tunda, siis käis tugev löök ribide vahele ja paar liitrit külma vett lendas vastu nägu.

Kui kaua aega kulus selle hetkeni, mil keegi hüüdis “Laev!”, ei oska öelda. Haarasin binokli ja kobasin sellega mööda merepiiri. See ei olnud laev. Rohkem nagu kaatri moodi, jõudsin mõelda, enne kui keegi taipas öelda: “Vaata, mis lipp seal ahtris on!”

“Ei saa aru… ei näe hästi… kaugel on.”

“Ära sõida selle suunas, hoiame eemale,” ütles Raits vahele, kuigi väga sügavat mõtet sellel ei olnud. Kui meie nägime neid, siis nemad oma moodsate vidinatega nägid meid kindlasti. Ja nende piirivalve kaatrid liikusid kiiremini kui meie kumminäss.