Alexandra Heminsley lootused olid suured: ta tahtis sportlase tuharaid, supermodelli pihta ja gaselli kiirust. Pärast spordiklubidele allajäämist ja joogast tüdinemist otsustas ta jooksma hakata. Tema esimene katse ei lõppenud hästi. Kuus aastat hiljem oli ta aga kahel mandril jooksnud kokku viis maratoni. Heminsley isa ütleb, et maratoni joostakse nii pea kui jalgadega. Niisiis pole see raamat ainult jooksmisest. Võib öelda, et see on raamat ambitsioonidest (jah, ka vihmasel pühapäevahommikul voodist välja ronida on ambitsioonikas), suhtlemisest (kaasa arvatud sellest, kuidas mõjub spordipoes üleolev teenindaja), samuti kehast (tissid ei pea värisema, kui sa jooksed). Kuid see on raamat ka sellest, mis tunne on avastada, et suudad enamat, kui eales oled võimalikuks pidanud. Kas tahad tõsiselt treenima hakata või mõtled kas või bussile joosta – „Kuidas minust sai jooksja” on lõbus, aus ja emotsionaalne raamat kõigile, kes (pärast ülemääraseid õhtuseid veine ja krõpse) mõtlevad, et nad võiksid, lihtsalt võiksid proovida … joosta. *** „Seda raamatut on väga lihtne lugeda. Autor otsib ja leiab ennast oma teekonnal spordimaailma, alustades täiesti nullist. Mõni tema hetk või kogemus pani meid mõtlema ajale, kui ise treenima hakkasime. Soovitame raamatut lugeda inimestel, kes pole mingil põhjusel jooksmisega alustanud, aga plaanivad seda. See on hea inspiratsioon, sport on kõigile!” Kolmikõed Leila, Liina ja Lily Luik, maratonijooksjad http://luiged.blogspot.com.ee/ https://www.facebook.com/ TrioToRio/ „See lugu on naisest, nagu sina ja mina, kes söandas proovida.” Kertu Jukkum „Elujaatav, vabastav, lõbus.” Jojo Moyes, raamatute „Mina enne sind” ja „Pärast sind” autor „See peaks inspireerima ka kõige pühendunumat diivanisoojendajat tosse jalga tõmbama ja uut maailma avastama.” ajalehe Daily Mail lugemissoovitus „Raamat on kui lugu sellest, kuidas Bridget Jones otsustab jooksma hakata – see on tavalise naise teekond jooksumaailma.” Diann Daniel, Runner’s World (www.runnersworld.com)
Оглавление
Alexandra Heminsley. Kuidas minust sai jooksja
Eessõna
Proloog
I OSA
1. peatükk. Ei ole sündinud jooksma
2. peatükk. Õpi jooksma
3. peatükk. Niiskust imav kangas ja kuidas seda välja kanda
4. peatükk. Me oleme perekond
5. peatükk. Vigastus
6. peatükk. Londoni maraton
7. peatükk. Londoni maraton. Jälle
8. peatükk. Jooksja kogu eluks?
9. peatükk. Jooksueufooria
10. peatükk. Õigus joosta
11. peatükk. Finišijoon
II OSA
12. peatükk. Naised, kelle jälgedes me jookseme
13. peatükk. Vigastused ja sina
14. peatükk. Kust saada tõuget
15. peatükk. Leia oma koht
16. peatükk. Täiuslik jooksustiil
17. peatükk. Tähtis värk: kõik, mida oled maratoni kohta teada tahtnud, aga pole julgenud küsida
18. peatükk. Suur saladus
Tänusõnad
Отрывок из книги
Mu isale, kes õpetas mind jalga jala ette tõstma.
Mu vennale, kes on mind innustanud rohkem,
.....
Tol ajal ei teadnud ma, et spordiklubi on vaid vilets metadoon õues jooksmise heroiini kõrval. Kuidas saaks jooksumasinal üksinda siblimine ja mitte kuhugi jõudmine seina ees, millel lõputult jooksevad uudised, võistelda vabadusega joosta piki mereäärt, vaadates kajakat rajal oleva toidupalakese kohal tiirutamas ja taibates, et hetkeks olete täiesti kõrvuti? Aga ma jätkasin ikkagi. Järgmisena tuli (Madonnast mõjutatud) jooga-periood. Tunnid painutades ja higistades ruumis, mis oli täis vabakutselisi veebidisainereid ja stressis moetoimetajaid. Siis tuli pilates ja isegi flirt meditatsiooniga.
Viimaks, pärast peavalusuve, millele järgnes peaaegu invaliidistav depressioon, tuli kõndimise faas. Pärast kohustusi täis rutiini, pärast kägaras kohvilaua all nutmist olin jõudnud punkti, kus ma lihtsalt pidin välja minema ja päevavalgust nägema. Ma tahtsin tunda oma nahal sooja tuuleõhku, ma igatsesin tunda, kuidas veri päriselt mu kehas taas ringi käib, ja ma ei tahtnud, et mind seejuures saadaks seinale kuvatud pilt või joogaõpetaja kolm nädalat vana pediküür. Pooleldi hullunud sellest, et olin nädalate viisi korrapäratult maganud – rammetuna veedetud ööd, millele järgnesid ärritavalt loiud, kangete jäsemetega päevad –, otsustasin meeleheites, et enda füüsiline väsitamine muudab ööd ehk vähem ebameeldivaks. Ma igatsesin oma voodit, ma ei tahtnud, et see oleks võitlustandriks lõputule sõjale mu enda deemonite vastu. Ma igatsesin minna ja päeva lõpus pikali visata, jalad valutamas millestki enamast kui tavapärasest tundidepikkusest siblimisest töölaua all.
