Читать книгу Kakskümmend aastat hiljem - Alexandre Dumas - Страница 1

Ühes kardinalipalee ruumis, mida me juba tunneme, paberite ja raamatutega koormatud kullatud nurkadega laua taga istus keegi mees, toetades pead kätele. Tema selja taga hõõgus tohutu kamin, kus leegitsevad tukid pudenesid süteks laiale kullatud kaminavõrele. Küdev kamin heitis tagantpoolt valgust unistaja suurepärasele rüüle, mida eestpoolt valgustas põlevate küünaldega kandelaaber.

Nähes seda punast kardinalikuube ja rikkalikke pitse, nähes seda mõtteile andunud kahvatut laupa, pannes tähele kabinetis ja selle eesruumides valitsevat vaikust ja kuulatades valvuri mõõdetud samme trepil, oleks pealtnägija võinud arvata, et Richelieu vaim on taas oma ruumidesse astunud.

Aga ei! See oli vaid tolle suure mehe vari. Nõrgaks jäänud Prantsusmaa, kuninga kadunud autoriteet, tühised ja praalivad suuraadlikud, vaenlase sissetung – kõik andis tunnistust sellest, et Richelieud ei ole enam.

Kuid mis selgemini kui kõik muu kinnitas, et punast kuube ei kanna vana kardinal, oli täielik eraldatus, mis, nagu me juba vihjasime, sobis kokku pigem vaimuga kui elusa inimesega. Sellest andsid samuti tunnistust õukondlastest tühjaks jäänud galeriid ja valvureist kubisevad õued; seda tõendas mässuline pilkevaim, mis tungis isegi läbi suletud akende sellesse ruumi, mille seinu kõigutas ministri vastu ühinenud linna võimas hingus, ja lõpuks toonitasid seda kauged, tihti korduvad püssipaugud, mis olid küll niisama naljaks, sihtimata ja tabamata lastud – lihtsalt selleks, et näidata valvuritele ja vahtidele, musketäridele ja sõduritele, kes ümbritsesid kuningapaleed (sest isegi kardinalipalee oli ümber nimetatud), et ka rahvas pole relvadeta.

See Richelieu vaim oli Mazarin.

Mazarin oli üksi ja ta tundis end jõuetuna.

“Välismaalane!” sosistas ta. “Itaallane! See on nende arvates ränk solvamine. Selle sõnaga nad mõrvasid, poosid ja hävitasid Concini. Ja kui ma ainult annaksin neile voli, siis mõrvaksid, pooksid ja hävitaksid nad minu nagu temagi, kuigi ma pole neile teinud muud halba kui neid ainult pisut pigistanud. Lollid! Kas nad siis ei taipa, et nende vaenlane pole sugugi mitte see itaallane, kes kõneleb halvasti prantsuse keelt, et nende vaenlasteks on hoopis nood, kes oskavad öelda nii ilusaid sõnu puhta Pariisi hääldamisega.”

“Jah,” jätkas minister peene naeratusega, mis tundus kummalisena ta kahvatuil huulil, “jah, teie hulgas liikuvad kuulujutud kinnitavad, et soosikute saatus on heitlik. Aga kui te seda mõistate, peate ka teadma, et mina pole mitte mõni tavaline soosik. Krahv Essexil oli imeilus teemantidega kaunistatud sõrmus, mille talle oli kinkinud ta kuninglikust soost armuke. Minul aga on ainult üsna lihtne sõrmus initsiaalide ja kuupäevaga, kuid see sõrmus on õnnistatud kuningapalee kabelis, kus ma Annaga altari ette astusin. Mind nad juba oma tahtmise alla ei painuta. Nad ei aimagi, et varsti sunnin ma neid asendama oma lakkamatu “Maha Mazarin!” teiste hüüetega – “Elagu Beaufort!”, “Elagu Prints!”, “Elagu parlament!” Hüva! Beaufort on Vincennes’is, prints järgneb talle mõne päeva pärast ja parlament…”

Siin segunes kardinali naeratusse vihavarjund, milleks tema leebe nägu näis peaaegu võimetuna.

“Parlament… noh, parlamendiga me veel vaatame, mis me temaga ette võtame. Meil on Orléans ja Montargis. Ent iga asi omal ajal. Aga need, kes praegu karjuvad “Maha Mazarin!”, need karjuvad varsti “maha!” kõigile, keda nad varem ülistasid. Kõigile jõuab nende kord kätte. Richelieu, keda nad vihkasid tema eluajal ja kellest nad praegugi lakkamatult räägivad, langes sügavamale kui mina. Mitu korda kihutati ta minema, ja veel sagedamini kartis ta seda. Mind aga ei kihuta kuninganna iialgi minema ja kui ma pean rahva ees taganema, taganeb tema koos minuga; kui põgenen, põgeneb ka tema ja eks siis näeme, kuidas mässulised ilma kuningannata ja kuningata toime tulevad… Oh, kui ma vaid poleks välismaalane, kui ma ainult oleksin prantslane, kui ma vaid oleksin aadlik!”

Ja ta vajus uuesti unistustesse.

Olukord oli tõepoolest raske ja õhtule jõudev päev oli selle veelgi keerukamaks muutnud.

Mazarin, keda üha kannustas nurjatu ahnus, vaevas rahvast ränga maksukoormaga, ja see rahvas, kellelt ta prokurör Taloni sõnade järgi kõik peale hinge välja pigistas ja sellegi ainult sellepärast alles jättis, et polnud võimalik hingi oksjonil müüa, rahvas, kelle kannatust püüti hoida katkemast kuuldustega saavutatud võitudest, kes aga leidis, et loorberid ei kõlba süüa, see rahvas oli juba ammu nurisema hakanud.

Ent see polnud veel kõik, sest kuigi rahvas nuriseb – niikaua kui ta on lõhestatud kodanlasteks ja aadlikeks, ei panda seda õukonnas tähele. Kuid Mazarinil oli jätkunud jultumust rünnata magistraati. Ta oli müünud kaksteist maksukoguja kohta, ja senised ametnikud, kes olid oma kohtade eest maksnud kallist hinda, kartsid et kaheteistkümne uue ametivenna määramine viib hinnad alla. Nad olid piiblil vandunud kohtade arvu suurendamisega mitte nõustuda ning vastu panna kõigile tagakiusamistele õukonna poolt. Juhul kui mõni neist selle vastuhaku tõttu peaks koha kaotama, tõotasid nad omavahel raha kokku panna ja vallandatule koha hinna välja maksta.

Nüüd kuuleme, mida need kaks mässuleeri ette võtsid.

7. jaanuaril olid seitse- kuni kaheksasada Pariisi kaupmeest, kes tundsid end uue majaomanikele määratud maksu tõttu raskelt puudutatud olevat, koosolekule kogunenud ning valinud endi hulgast kümme saadikut, kes pidid nende nimel kõnelema Orléans’i hertsogiga – viimane püüdis vana harjumuse tõttu rahva hulgas populaarsust võita ja võttis saadikud vastu. Need teatasid talle, et kaupmehed on otsustanud uut maksu mitte maksta, kuigi nad peaksid kas või relvaga käes vastu astuma kuninga ametnikele, kui need tulevad seda sisse nõudma. Orléans’i hertsog oli nad väga lahkelt ära kuulanud, andnud lootust, et maks muudetakse ära, lubanud kõnelda kuningannaga ja saatnud palujad ära oma tavalise lausega: “Küllap näeme.”

Maksukogujad olid omakorda kardinali juurde tulnud ning üks neist, kes kõneles kõigi nimel, oli rääkinud sellise kindluse ja julgusega, et kardinal oli lausa üllatunud. Ta saatis nad minema, öeldes nagu Orléans’i hertsogki: “Küllap näeme.”

Selleks, et asja “uurida”, oli lõpuks kokku kutsutud riiginõukogu ja saadetud kõrgema rahanduskomissari d’Éméry järele.

D’Éméry oli rahva hulgas juba sellepärast sügavasti põlatud, et ta oli rahanduskomissar, ja igasugune rahanduskomissar peab olema põlgust väärt. Tuleb möönda, et ta oli üldise põlguse kaunikesti ära teeninud. Ta oli Particelli-nimelise Lyoni pankuri poeg, kes oli pärast pankrotti muutnud oma nime d’Éméryks1. Kardinal Richelieu, kes märkas tema suurt rahanduslikku talenti, esitles teda kuningas Louis Kolmeteistkümnendale härra d’Éméry nime all ja pani ette nimetada ta rahanduskomissariks. Ta rääkis temast palju head.

“Seda parem,” oli vastanud kuningas, “mul on hea meel, et soovitate sellele kohale härra d’Éméryd, sinna on vaja ausat inimest. Mulle räägiti, et püüate sinna sokutada seda suli Particellit, ja ma kartsin juba, et hakkate mulle tema määramise pärast peale käima.” – “Tema Kõrgus võib rahul olla,” oli vastanud kardinal, “Particelli, kellest ta kõneleb, on üles poodud.”

“Ah, väga hea,” vastas kuningas, “niisiis ei nimetata mind mitte asjata Louis Õiglaseks.”

Ja ta kirjutas härra d’Éméry ametissemääramisele alla.

Sellestsamast d’Éméryst oli nüüd saanud kõrgem rahanduskomissar.

Ta jooksis riiginõukogusse, surnukahvatu ja hirmunud, ning jutustas, et samal päeval pääses tema poeg Place-Royale’il hädavaevu mõrtsukate käest. Ümbritsetuna rahvahulgast, oli hakatud teda hurjutama tema naise pillava eluviisi pärast. Selle eluruumid olid üle tõmmatud kuldsete tupsudega kaunistatud punase sametiga. Ta oli Nicolas Lecamusi tütar; ta isa oli tulnud Pariisi, kakskümmend liivrit taskus, ja tõusnud 1617. aastal kuninga sekretäriks. Ametist tagasi tõmbudes jättis ta endale nelikümmend tuhat liivrit rendist, jaotades üheksa miljonit oma laste vahel.

D’Éméry poeg oleks peaaegu ära kägistatud, sest keegi rahva hulgast teinud ettepaneku teda niikaua pigistada, kuni kuld välja tuleb, mille ta on ära neelanud.

Riiginõukogu ei otsustanud sel päeval midagi, kuna kõrgem rahanduskomissar oli oma isiklikest asjadest seevõrra hõivatud, et ei suutnud rahulikult mõelda.

Järgmisel päeval tuli esimese presidendi Mathieu Molé kätte kord rünnakut vastu võtta. Kardinal de Retzi sõnade kohaselt ilmutas härra Molé kõigis ettevõtmistes samasugust südikust kui hertsog de Beaufort ja Condé prints – ja need olid mehed, keda peeti kõige vapramateks kogu Prantsusmaal. Rahvas ähvardas Moléd kogu endale tehtud ülekohtu eest vastutavaks teha. Kuid esimene president vastas oma tavalist rahu kaotamata, et juhul kui ässitajad ei alistu kuninga tahtele, laseb ta väljakutele võllad üles seada ja kõige ägedamad mässulised kohapeal üles puua. Saadikud olid seepeale vastanud, et võllaste ülesseadmist nad just ootavadki, kuna kavatsevad üles puua halvad kohtunikud, kes ostavad õukonna soosingut rahva viletsuse hinnaga.

See polnud veel kõik. Kui kuninganna läks 11. jaanuaril Notre-Dame’i missale, nagu ta seda igal laupäeval teha tavatses, käis ta kannul enam kui kakssada naist, kes nõudsid karjudes, et õiglus jalule seataks. Neil polnudki muide mingeid halbu kavatsusi, nad soovisid ainult tema ette põlvili langeda, temalt halastust paluda ja temas kaastunnet äratada. Kuid valvurid takistasid neid ja kuninganna sammus kõrgilt mööda, kuulamata nende halamist.

Pärastlõunal tuli riiginõukogu uuesti kokku. Otsustati kindlustada kuninga autoriteeti. Järgmiseks päevaks, s.o 12. jaanuariks kutsuti kokku parlament.

Selle päeva õhtul, mil käesolev lugu algab, seadis kuningas, kes oli tollal kümneaastane ja äsja paranenud tuulerõugeist, valveüksused, šveitsi kaardiväe ja musketärid häireolukorda ning paigutas nad rõngana ümber kuningapalee, kaidele ja Uuele sillale, tuues ettekäändeks soovi minna Notre-Dame’i palvetama oma tervenemise eest. Missa ära kuulanud, läks ta parlamenti, ja istudes improviseeritud kohtunikutroonil, ta mitte üksi ei kinnitanud kõiki eelmisi edikte, vaid andis veel viis või kuus uut, milledest kardinal Retzi ütluse järgi üks oli hukutavam kui teine. Selle vastu protestis isegi esimene president, kes, nagu me juba nägime, kaitses eelnevatel päevadel kuningakoja autoriteeti ja mõistis hukka kuninga toomise parlamendihoonesse, et ta siin kärbiks ja suunaks vaba hääleõigust oma suva järgi.

Eriti ägedalt astusid aga uute maksude vastu välja president Blancmesnil ja nõunik Broussel.

Ediktid antud, pöördus kuningas lossi tagasi. Tema teele oli kogunenud suur hulk rahvast. Ent kuna teati, et ta tuleb parlamendihoonest, ega oldud veel kindel, kas ta andis seal rahvale õiguse või lisas veelgi uusi koormisi, siis ei kõlanud kogu teel ühtki rõõmuhõiset, millega oleks kuningat paranemise puhul tervitatud. Kõik näod olid sünged ja rahutud, mõned koguni ähvardavad.

Kuigi kuningas oli tagasi jõudnud, jäid sõjaväeosad oma kohtadele. Kardeti tänavarahutusi, kui uudis parlamendiistungi tulemustest rahva hulgas levib. Kartuseks oli ka põhjust, sest niipea kui levis teade, et kuningas on maksukoorma kergendamise asemel uued koormised sisse seadnud, koguneti salkadesse ja suuremad kisakõrid hüüdsid: “Maha Mazarin! Elagu Broussel! Elagu Blancmesnil!”, sest juba teati rääkida, et Broussel ja Blancmesnil olid parlamendis rahva huvide nimel sõna võtnud ja kuigi nende kõneosavus polnud vilja kandnud, oldi neile siiski sügavalt tänulik.

Salkadesse kogunenud inimesi katsuti laiali ajada, hüüdeid püüti summutada, ent nagu see niisugustel puhkudel tavaliselt sünnib, rahvahulk hoopis kasvas ja kisa läks valjemaks. Kuninglikule vahtkonnale ja šveitsi kaardiväele anti käsk mitte oma kohtadelt lahkuda ja lisaks saata patrulle Saint-Denis’ ja Saint-Martini tänavaile, kus inimhulk tundus olevat arvukam ja ähvardavam kui mujal. Kohe seejärel teatati kaupmeeskonna peamehe saabumisest kuningapaleesse.

Ta juhatati viivitamatult sisse. Peamees teatas, et kui vaenulikke demonstratsioone jalamaid ei lõpetata, on kogu Pariis kahe tunni pärast relvis.

Peeti parajasti aru, mida ette võtta, kui sisse astus kaardiväeleitnant Comminges, munder närudes ja nägu verine. Ohvitseri nähes karjatas kuninganna üllatusest ja küsis temalt, mis on juhtunud.

Nagu kaupmeeskonna peamees ette oli arvanud, nii oligi rahvas kaardiväge nähes kannatuse kaotanud. Helistati hädakelli. Comminges oli vahvasti vastu pannud ja arreteerinud kellegi mehe, kes näis talle peamise ässitajana ning oli käskinud ta teistele hirmutuseks Trahoiri risti külge üles puua. Sõdurid olid seejärel mehe kinni võtnud ja hakanud teda hukkamispaiga poole vedama, et otsust täide viia. Kuid turu juures tungiti neile kivide ja hellebardidega kallale, vang aga kasutas juhust ja põgenes. Jõudnud Tiquetonne’i tänavale, sööstis ta ühte majja. Sõdurid murdsid otsekohe majaukse maha.

See vägivald aga osutus asjatuks, põgenikku ei leitud. Comminges jättis tänavale vahiposti ning pöördus ülejäänud meestega kuningapaleesse tagasi, et kuningannale juhtunust ette kanda. Kogu tee saatsid neid kisa ja ähvardused. Mitmed sõdurid said kividest ja hellebardihoopidest haavata, leitnandil endal lõi kivi kulmu puruks.

Comminges’i jutustus kinnitas kaupmeeste peamehe ennustusi. Kuna polnud lootust tõsisemale ülestõusule edukalt vastu panna, laskis kardinal rahva hulgas levitada kuuldust, et sõjavägi oli paigutatud kaidele ja Uuele sillale ainult tseremoonia ajaks ning viiakse sealt peagi ära. Ja tõepoolest, kell neli pärastlõunal tõmbuski sõjavägi kuningapaleesse tagasi. Üks vahipost paigutati Seersandi värava juurde, teine Quinze-Vingts’i pimedate varjupaiga ette ja kolmas Saint-Roche’i kiriku taha. Lossiõued ja alumine korrus tuubiti täis šveitsi kaardiväelasi ning musketäre ja jäädi ootama.

Selline oli asjade seis hetkel, mil tutvustasime lugejat kardinal Mazarini kabinetiga, mis oli kunagi kuulunud Richelieule. Nägime, milline oli ta meeleolu, kuulates nuriseva rahvahulga häälekõma ja kaugete püssipaukude kaja.

Äkki tõstis ta pea ja kortsutas kulmu nagu inimene, kes on kindlale otsusele jõudnud, heitis pilgu tohutu suurele seinakellale, mis pidi kohe lööma kuuendat tundi. Kardinal võttis kuldse vile, mis lebas laual ta käeulatuses, ja vilistas kaks korda.

Seinatahveldisse peidetud salauks avanes käratult, tasasel sammul astus tuppa üleni musta rüüsse riietatud mees ning jäi tugitooli taha seisma.

“Bernouin,” küsis kardinal pead pööramata, sest ta teadis, et kahe vile peale peab ilmuma tema kammerteener, “millised musketärid on praegu paleevahtkonnas?”

“Mustad musketärid, monsenjöör.”

“Millisest kompaniist?”

“Tréville’i omast.”

“Kas viibib eestoas mõni selle kompanii ohvitser?”

“Leitnant d’Artagnan.”

“See on vist tubli mees?”

“Jah, monsenjöör.”

“Andke mulle musketäri munder ja aidake riietuda.”

Kammerteener väljus niisama vaikselt, kui oli tulnudki ja tõi mõne hetke pärast nõutud riietusesemed.

Vaikselt ja mõttessevajunult võttis kardinal ära piduliku rüü, millesse ta oli riietunud parlamendiistungiks, ning pani selga sõjaväevormi, jäädes selleski vabaks ja elegantseks, tänu oma kunagistele Itaalia sõjakäikudele. Kui kardinal oli lõplikult valmis, andis ta kammerteenrile käsu.

“Kutsuge härra d’Artagnan siia.”

Seekord väljus kammerteener keskmisest suurest uksest, ent ikka endistviisi vaikselt ja tummalt nagu vari.

Üksi jäädes silmitses kardinal end teatud rahuldustundega peeglist. Ta oli veel noor, vaevalt neljakümne kuue aastane; ilusa kehaehitusega, kasvult pisut üle keskmise. Ta näojume oli värske ja kaunis, silmis välkus tuli; tal oli suur, ent hästivormitud nina, lai ja majesteetlik laup, pruunid lokkis juuksed; hästihoolitsetud ja terav kikkhabe, mis oli juustest tumedam ning andis talle elegantse välimuse. Ta heitis mõõgarihma üle õla ja silmitses siis rahuloleva pilguga oma väga ilusaid ja väga hästi hoolitsetud käsi. Seejärel heitis ta kõrvale suured kitsenahast kindad, mis kuulusid vormiriietuse juurde, ja pani kätte lihtsad siidkindad.

Sel hetkel avanes uks.

“Härra d’Artagnan,” teatas kammerteener.

Ohvitser astus sisse.

See oli kolmekümne üheksa või neljakümne aastane mees, väikest kasvu, kuid hea kehaehitusega, elava ja vaimuka pilguga, musta habeme ja halliseguste juustega nagu kõigil, kelle elu on olnud kas liiga hea või liiga ränk ja kes pealegi on väga tõmmud.

D’Artagnan astus paari sammuga kabinetti, mida ta tundis kardinal Richelieu ajast, mil ta selles ruumis oli kord viibinud. Nähes, et seal pole kedagi peale musketäri tema enda kompaniist, heitis ta sellele terava pilgu ja tundis musketärivormi all silmapilkselt ära kardinali.

Ta jäi seisma lugupidavas, kuid väärikas poosis, nagu see sobib tema seisukohaga mehele, kellel tuleb elus sageli kokku puutuda kõrgete isikutega.

Kardinal silmitses teda pigem kavala kui sügava pilguga, uurides teda tähelepanelikult.

“Kas teie olete härra d’Artagnan?” küsis ta.

“Mina see olen, monsenjöör,” vastas ohvitser.

Kardinal silmitses veel kord seda tarka nägu, mille äärmist ilmekust ohjeldasid aastad ja kogemused. Kuid d’Artagnan kannatas selle uuriva pilgu välja nagu mees, keda olid kunagi puurinud hoopis teravamad silmad kui need, mis uurisid teda praegu.

“Härra,” ütles kardinal, “te tulete koos minuga, või õigemini, mina tulen koos teiega.”

“Kuulen, monsenjöör,” vastas d’Artagnan.

“Tahan isiklikult kontrollida vahiposte, mis on paigutatud ümber kuningapalee; kas arvate, et mind võib varitseda mingi hädaoht?”

“Hädaoht, monsenjöör?” küsis d’Artagnan. “Milline nimelt?”

“Räägitakse, et rahvas on väga mässumeelne.”

“Kuninga musketäride vormist peetakse suurt lugu, monsenjöör, ja kui see polekski nii, siis nelja mehega on mul tühiasi sada matsi põgenema ajada.”

“Kuid te nägite, mis juhtus Comminges’iga.”

“Härra de Comminges on kaardiväelane ja mitte musketär,” vastas d’Artagnan.

“See tähendab siis,” vastas kardinal naeratades, “et musketärid on paremad sõdurid kui kaardiväelased.”

“Igaüks armastab oma mundrit, monsenjöör.”

“Välja arvatud mina,” jätkas Mazarin naerdes, “sest loobusin enda omast ja võtsin teie oma.”

“Tont võtku, monsenjöör, see on ainult tagasihoidlikkusest. Mis puutub minusse, siis kinnitan, et kui Teie Eminentsi rüü oleks minu seljas, jääksin sellega rahule.”

“Jah muidugi, kuid täna õhtul poleks sellega olnud kuigi kindel tänavale minna. Bernouin, minu kübar!”

Kammerteener astus sisse, tuues laiaäärelise vormikübara. Kardinal pani selle üsna elegantselt pähe ja küsis, pöördudes uuesti d’Artagnani poole:

“Teil on saduldatud hobused tallis valmis, kas pole?”

“Jah, monsenjöör.”

“Olgu siis. Lähme!”

“Kui palju mehi monsenjöör tahab kaasa võtta?”

“Ütlesite, et nelja mehega ajate põgenema sada matsi; kuna võime kohata kahtsada, siis võtke kaheksa meest.”

“Nagu monsenjöör soovib.”

“Ma järgnen teile otsekohe. Bernouin, näidake valgust!”

Kammerteener võttis küünla, kardinal haaras laualt pisikese võtme, ja avanud ukse, jõudsid nad salatrepi kaudu otseteed kuningapalee õuele.