Gallagheri Akadeemia väidab end olevat tütarlastekooli geeniustele. Tegelikkuses tähendab selles koolis kehaline kasvatus süvenemist võitluskunstide peenematesse saladustesse, reaalained annavad ülevaate moodsamatest keemiasõja trendidest ja kodutööde hulka kuulub salakoodide murdmine. Ehkki õpilane Cameron Morgan oskab neljateistkümmet keelt ja suudaks tappa mehe oma paljaste kätega seitsmel fantaasiarikkal moel, pole tal aimugi, mida ette võtta siis, kui ta kohtab tavalist poissi, kes peab teda tavaliseks tüdrukuks. New York Timesi bestseller
Оглавление
Ally Carter. Spiooni ei tohi suudelda
Esimene peatükk
Teine peatükk
Kolmas peatükk
Neljas peatükk
Viies peatükk
Kuues peatükk
Seitsmes peatükk
Kaheksas peatükk
Üheksas peatükk
Kümnes peatükk
Üheteistkümnes peatükk
Kaheteistkümnes peatükk
Kolmeteistkümnes peatükk
Neljateistkümnes peatükk
Viieteistkümnes peatükk
Kuueteistkümnes peatükk
Seitsmeteistkümnes peatükk
Kaheksateistkümnes peatükk
Üheksateistkümnes peatükk
Kahekümnes peatükk
Kahekümne esimene peatükk
Kahekümne teine peatükk
Kahekümne kolmas peatükk
Kahekümne neljas peatükk
Kahekümne viies peatükk
Kahekümne kuues peatükk
Kahekümne seitsmes peatükk
Kahekümne kaheksas peatükk
Kahekümne üheksas peatükk
Отрывок из книги
See raamat poleks sündinud paljude võrratute inimeste abita. Tänud teile, lõpmata andekad Donna Bray ja Arianne Lewis, kogu teie headuse, professionaalsuse ja toetuse eest. Tänan ka vaimustavaid sõpru ja peret, kes on alati mu kõrval seisnud. Aga kõige rohkem olen selle raamatu eest tänu võlgu Kristin Nelsonile, kelle e-kiri kõigele alguse pani.
Ellen Moore Balarzsi,
.....
Võtsime kohad meie tavapärase laua ümber ja viimaks ometi tundsin end nagu kodus. Olin koolis tagasi juba kolm nädalat, seltsiks vaid uustulnukad ja personal. Selle ajaga sai mulle üsna selgeks, et ainsa vanema klassi õpilasena on majatäie rebastega aja veetmisest hullem vaid üks asi – istuda õpetajate toas ja vaadata, kuidas antiikkeelte professor laseb maailma juhtivale koodimurdjale kõrvatilku kõrva, samas kui too lubab mitte iial enam sukelduma minna. (Uh! Silme ees pilt kummiülikonnas härra Mosckowitzist. Jäle.)
Jaks Luure Ekspressi lugeda lõpeb ühel ajal samuti. Nii veetsingi koolieelseid päevi majas ringi uidates. Ma avastasin salakäike ja peidukohti, mis olid vähemalt sada aastat vanad ja igatsesid umbes sama kaua korraliku tolmutamise järele. Kippusin ka ema seltsi, aga tal oli lakkamatult tuli takus ja pea laiali otsas. See viis mu mõtted taas Bexi kummalisele puudumisele. Minugi hinge tekkis mure – äkki ongi Lizil õigus? Samal hetkel pressis Anna Fetterman end minu ja Lizi juurde pingile ning päris: „Panite tähele? Nägite või?”
