Отрывок из книги
Küsida prantslaselt, kas ta on lugenud „Kirju minu veskilt“, on sama, mis küsida eestlaselt, kas ta on lugenud „Kevadet“. Seejuures võime nii ühe kui teise raamatu puhul autori nime nimetamata jätta, sest nii nagu Oskar Luts, nii on ka Alphonse Daudet oma rahva südames. Ja veel üks ühine joon kahe teose vahel: mõlemad on inspireerinud režissööre, lavastajaid, heliloojaid, kunstnikke. Bizet’ muusikaline draama „Arlitar“ pärineb veskilugudest, ballett „Alamprefekt vainudel“ samuti, aga veel filme, lavastusi, vinjette. Prantsuse lapsed kasvavad siiani La Fontaine’i ja Daudet’ vaimus, nende kahe mehe loominguta oleksid nende kooliõpikud kas just õhemad, aga espriilt argisemad küll.
Daudet’ veskijutud viivad meid sooja ja päikselisse Provence’i, trubaduuride maale, mille eredust oleme harjunud imetlema Vincent van Goghi maalidel, kuid ka nende eesti kunstnike taiestel, kes omal ajal Pariisis õppisid ning ka Daudet’ sünnimaad aeg-ajalt külastasid.
.....
„Oi, oi! Naise pärast ei pea seda semu küll põrmugi haletsema... Säherdusega ei hakka ju silmapilgukski igav... Mõelge ise: kaunitaril, kes ennast iga poole aasta tagant ära röövida laseb, on ju tagasi tulles ikka teile üht-teist pajatada... Mis siin rääkida, on juba kord säherdune veider paarike... Kujutage ette, härra, et nad polnud veel aastatki abielus, kui naine võtab saba selga ja viuhti mingisuguse šokolaadikaupmehega Hispaaniasse.
Mees jäi üksi koju, joob ja nutab... Ta oli nagu arust ära. Mõne aja pärast tuli kaunitar kodukanti tagasi, hispaania moodi riided seljas, kuljustega trummike kaasas. Me kõik ütlesime talle:
.....
