Отрывок из книги
Aprill 1913: maailm naudib jõukaid moodsaid aegu. Suur sõda on küll vaid mõne kuu kaugusel, kuid Euroopas valitseb leiutiste, kunstialaste saavutuste ja ühiskondlike muudatuste hiilgeaeg. Keskklass, tajumata nurga taga varitseva konflikti ohtu, naudib tulevikule mõeldes rahu, jõukust ja optimismi.
Kõige selle keskel on endale koha leidnud Isadora Duncan. Californias sündinud naine veenis 22aastasena oma ema ning õde ja vendi endaga koos Euroopasse kolima. Nad saabusid Londonisse 1899. aastal, 20. sajandi eelõhtul; samal aastal tegi RMS Oceanic oma esimese reisi ja Marconi edastas raadiosignaali üle Inglise kanali.
.....
Nad avastasid korterisse jõudes, et sinna oli kogunenud pool linna rahvast, kes kõndisid nüüd, tänavajalatsid jalas, toast tuppa. Keegi oli kiirustades taldrikutäie võileibu valmistanud ja Paris jälgis alandatult, kuidas kõik hindavalt korterit takseerisid. Ta üritas selleks, et nende antavaid hinnanguid tõrjuda, meelde tuletada oma vana hirmude kataloogi, mille oli kunagi laste turvalisusele mõeldes mõttes kokku pannud. Näiteks kott katkiste taldrikutega; ta oli alati arvanud, et üks neist tõmbab selle endale kaela ja keraamikakillud tungivad talle silma. Ta oli veendunud, et Patrick pressib end lahtise akna vahelt läbi või siis lämbub Deirdre allaneelatud nööbi kätte kapis, kuhu ta end peita armastas. Kui lapsed koos hoidjaga parki läksid, mõtles mees puude ohtlikele madalatele okstele, järskudele kõrgetele kaljunukkidele, ega rahunenud täielikult ka siis, kui lapsed, nagu ikka, turvaliselt koju jõudsid. Isadora oli meest tema hirmude pärast narrinud, aga nüüd tundus, nagu oleks ta asjade käiku alati ette aimanud.
Närviline jutuvadin ruumis hääbus vaikuseks. Isadora oli ühe naabruses elava daami käevangus kohale jõudnud ja avastanud kakskümmend võõrast silmapaari end ainiti silmitsemas. Ta pani koti põrandale ja vaatas ringi, taipamata, miks nad kõik seal olid ja miks nad näisid ootavat, et ta midagi ütleks.
.....
